RSS

Tag Archives: jan kaus

Jan Kaus “Läheduste raamat”

laheduste-raamatJan Kaus “Läheduste raamat”
Verb,2016

xxx

“Minu raamatukogu on mu kindlus. Seinatäied köited otsekui kaitseksid maailma eest. Nad ei varja reaalsust, aga siiski filtreerivad seda, annavad selle vaenulikkust edasi talutavates doosides; vaikse järjekindlusega, mis võimendab hingetõmbepause. Mõnikord  on lausa nii, et meenub ühe Rushdie tegelase lause: “Inimeste keskel, kelle sihiteadlikkus paistis olevat masendavalt kõrge, matsin ma end muinasjuttudesse.” Tõstan avatud raamatu pilgu ette ja näen maailma nii, nagu nähakse valgust kaleidoskoobis. ” (lk 48)

Sirp

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/10/2016 in jan kaus, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Jan Kaus “Tõrv”

tõrvJan Kaus “Tõrv”
Tuum 2015

Tutvustus: Lugu sellest, kuidas olevik ja õnn on nagu koit ja hämarik.

Raamat sellisest kategooriast, mida on hea lugeda, aga mõne aja pärast ei oska midagi öelda selle kohta.

“Tema seksis minuga selleks, et mind kodustada, mina seksisin temaga selleks, et avastada maailm. Mina seksisin selleks, et rohkem seksida, tema seksis selleks, et vähem seksida. Tema selleks, et siduda, mina selleks , et lahti sõlmida. Ühel hetkel meeltesegaduses nagu alati, mõtlesin nii: kui juba Edvin mind tahtis, kui ta mind juba niimoodi seal higiseid kehasid täis reivikeldris rajalt maha võttis , siis peab elus peituma ju veel teisigi võimalusi. Muidugi ei hakanud ma kohe niiviisi mõtlema, sellise mõtte vormumine võttis aega umbes viisteist aastat. Sama kaua, kui võttis Edvinal aega minust võõrduda. Mind nagu mööblieset nurka asetada.” (lk 50)

“See on nagu tõrvatilgaga meepotis. Mis on absoluutselt teine asi kui meetilk tõrvapotis. Täielik ebavõrdsus – meetilk tõrvapotis suudab ja muudab palju vähem kui tõrvatilk meepotis.” (lk 67)

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 05/01/2016 in jan kaus, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Jan Kaus “Maailm ja mõni”

maailmjamoniJan Kaus “Maailm ja mõni”

Õige valem, 2001

Täitsa ok lugemine, aga tema hilisemad raamatud on rohkem meeldinud.

Katked

“Seejärel nägi Taavi keldriakendest tühja baari. Oli reede õhtu ja baar oli täiesti tühi. Baarimees istus leti taga ja luges ajalehte. Ajalehe esikaanele oli rasvaste trükitähtedega maalitud “Kangelasemal sündis kuuekümne kaheksas laps”. Taavile tundus, et baarimees oli ikkagi nukker, et kundesid pole, et ei saa elegantse liigutusega õlut valada või raha kassast võtta ja kassasse asetada. Kuid samas mõtles Taavi rahule, mis baarimeest ümbritses. Mis muusika seal küll mängida võis?
Nukrus ja rahu – ei tea kust, ei tea kuidas – põimusid temas nagu tüdruku patsid. Sadas nii peenikest vihma, et piisku polnud näha, sellegipoolest oli kõik märg. Iga hetk võis nähtamatu vihm muutuda nähtamatuks lumeks. Taavi vaatas kella ja sai aru, et ta jõuab kohale veerand tundi kokkulepitust varem. Ta nägi putkat, mis oli seal seisnud juba vabariigi algusaegadest peale; seal müüdi “Vabaduse”-nimelisi lihapirukaid ja “Õnne”-nimelisi moosipirukaid. Taavi mõtles ühe lihapiruka ära süüa, kuid putka ette seisma jäädes köitis ta tähelepanu kahe prügikolli vaidlus. …” lk 142-143)

Sven Vabar
intervjuu autoriga

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/12/2015 in jan kaus, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Jan Kaus ”Vasaraheitja”

vasaraheitJan Kaus ”Vasaraheitja”
Ji,2013

Mine võta kinni

äkki polegi vahet
kas jumal on või mitte
või kas ta on olnud
või mis tal õieti oli
ja juhtus või on ja juhtub

mõelgem kas või näiteks inimesele
näiteks iseendale
mõelgem korraks
silmad kinni, sügavalt hingates
mõelgem: ma olen olemas

mis kummaline ja ebatõenäoline asi

mis ajuvaba areng:
ühel suvalisel hetkel tekkis ruum
kuhu tekkis teisel suvalisel hetkel süsinik
kuidas see üldse võimalikuks osutus?

Seal on ju üks tõeline pudelikael
kuidas said tekkida vesinikust
ja heeliumist raskemad ained?

Aga isegi kui pudelikaela ei ole
siis ikkagi –
kuidas sai ülepea võimalikuks
et süsinikust tekkis orgaaniline elu
nojah, olgu, kui orgaaniline elu
siis orgaaniline elu
aga orgaanilist elu
mõtestav orgaaniline elu?
Ja mitte ainult orgaanilist
vaid ka anorgaanilist mõtestav elu?
Elu, kes on võimeline vahtima seda laotust
kust ta aatomid kord tulid
elu, kes küsib: mis elu see üldse selline on?
Elu, kes uskus kord üht ja usub nüüd teist
elu, kes jaguneb kuis jaksab – üks usub üht
teine teist, üks on ekstravert
teine intorvert, üks on universalist
teine relativist, üks on nominalist
teine realist, üks analüüsib, teine sünteesib
kolmas vahib niisama
neljas samuti
aga sii tuleb viies
kes kummalisel kombel ei näe
meelelahutussaadete hommikuste korduste
vaatamisel suuremat mõtet

jumalat usutakse üha vähem
ja teadust üha rohkem
sest teadus ei väida uskuvat
vaid teadvat

jah, see vist ingi nii, aga siiski
palun lahkesti ja palun andeks
aga kas keegi teist on oma silmaga
näinud maa tiirlemist ümber päikese?
Mina olen näinud, kuidas liigub päike
ta tõuseb idast ja loojub läände
ma pole näinud seisvat päikest
ma mõtlen meie suhtes seisvat päikest
ma tajun, et paigal seisab hoopis maa
nii et kust ma siis tean
et maa tiirleb ümber päikese
mitte vastupidi?
Ma ei teagi, ma usun
ja mu usk on kindel kui kalju

kindlasti on olemas
minut jutust täpsemad mõõteriistad
kõik need foucault’ pendlid
ja mis nad seal kõik on
aga ma ei tahtnud tegelikult
üldse sellest rääkida
tahtsin öelda
et ühel hetkel tekkis imelik olend
inimene
olend, kes räägib ja kirjutab
ja on nii salakaval, et suudab
ka iseennast pidevalt üle kavaldada
olend, kes matab oma surnuid
ja räägib münikord iseendaga
või olenditega
keda pole parimagi tahtmise korral näha
olend, kelle kehas käivad
nii keerulised keemilised protsessid
et need on võimelised teda
elu lõpuni kenasti eksiteel hoidma
panema teda uskuma, et tal on hing
mis ei sõltu kehast
panema teda uskuma
et see hing on osa
mingist suuremast vaimust
panema teda uskuma
et see vaim valitseb kõige üle
süsiniku, inimese ja teaduse üle
aga kui on nii
et sedavõrd jabur olend on ülepea võimalik
noh, et ühel hetkel tekkis süsinikust
selline jabur olend
justkui mingi kolmemõõtmelise
multifilmi suht-koht
naljakas kõrvaltegelane, siis…
… siis miks ei võiks
sedavõrd ebatõenäolise olendi olemasolu
viidata võimalusele, et eksisteerib keegi
kes ei vaja oma eksiteerimiseks süsinikku?

Sest kui on võimalik inimene
on kõik võimalik

nii et võtkem rahulikult
küll see jumal tuleb ja teeb ja on
kui see on mõeldud nii minema
ja kui ei ole
ega siis ei tule ega tee ega ole kah

ma olen pisike ime
imemasin kahel jalal ja ühele häälele
ma hingan ja usun
et olen võimeline erineval moel käituma
näiteks omakasupüüdmatult
sest nii ütlevat mulle mu hing

kosmilises plaanis ausalt öelda
täitsa uskumatu lugu
(lk 27 – 33)

Looming

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/02/2015 in jan kaus

 

Sildid: , , ,

Jan Kaus ”Ma olen elus”

ma-olen-elusJan Kaus ”Ma olen elus”
Tuum, 2014

Tutvustus: Tunnustatud kirjaniku Jani Kausi viies romaan, autori kõige komplekssem lugu, mis liigub läbi kolme põlvkonna 20. sajandi rahutust keskpaigast tänapäevani välja. Suur osa romaani tegevusest leiab aset fiktiivsel Tarurootsi poolsaarel, kus okupatsiooni ajal tegutses mesindussovhoos ja puhkasid julgeolekutöötajad ning kus pärast taasiseisvumist inimtegevus üheksavägiste ja kikkaputkede ees vaikselt taandub. Poolsaare maade vastu hakkab huvi tundma geneetiliselt muundatud ravimtaimi tootev suurfirma, mille üks kummaline töötaja peidab ennast Tarurootsi puhkemajaks muudetud vanas jaamahoones. Nii rullub lahti kihiline lugu kohavaimust, maast ja merest, isadest ja poegadest, juhuslikkusest ja tähenduslikkusest, hingedest ja masinatest, naistest ja meestest, meest ja lilledest, surmast ja surematusest, poliitilisest manipulatsioonist ja ajaloo taagast, luhtunud kavatsusest ja sitkest lootusest ning kõike ületavast elujanust.

See raamat väga hingelähedaseks ei saanud. Tegelaste paljusus tegi ka lugude jälgimise veidi keerukaks.

Katkeid

”Maria pidi selleks surema, et Eve saaks aru – olulised tunded ei kao kunagi kuhugi, aeg kasvatab neile vaaba peale, nad justkui tarduvad, uued sündmused katavad neid, aga siis piisab vaid ühest tugevamast tõukest, kui tunne puutumatult aja kihtide alt jälle esile tungib.” (lk 42)

”Eks inimesed osutusid siingi enam-vähem samasugusteks. Isegi kui nad sulle otsa vaatasid, oli sageli tunne, et nad vaatavad tegelikult enda sisse.” (lk 175)

”Sa ütlesid kunagi midagi sellist, et olulised tunded Sinu sees ei tundu vananevat, neile kasvab lihtsalt peale päevade kiht, aga kogu selle rutiini ja eluga harjumise all elavad oma sooja elu need hetked, mil me kellegagi kokku sulasime, mil me olime kellelegi nii lähedal, et ulatusime temast läbi, et need hetked on nagu magma maakera südames – seda katab koorik, aga see koorik – aeg – ei suuda soojust lõplikult lämmatada. Umbes nii Sa ütlesid ja see oli ilus. See on midagi muud, kui mina näen ja usun. Ma näen, et inimene on naljakas masin. Ühelt poolt hästi keeruline ja kompleksne, osaliselt arusaamatu. Soe küll, aga ikkagi masin. Masina töö tekitab soojust. Nagu ikka. Soe ja naeruväärne masin. Talumatult naeruväärne.” (lk 240)

Teised arvavad:

kultuuritarbija60+
Liivametsa lugemised
Aare Pilv

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/02/2015 in jan kaus

 

Sildid: , , ,

Jan Kaus „Tallinna kaart“

tallinnakaartJan Kaus „Tallinna kaart“
Loomingu raamatukogu 20/ 2014
SA Kultuurileht

Tutvustus: Kirjaniku teine miniatuurikogu. Tekstide taustaks on paarikümne aasta jagu elamist kodulinna erinevates nurkades ja kõndimist tema nurgatagustes.
„Tallinna kaart“ on lugu ühest linnast ja seal elavatest inimestest.
Kohtumistest ja lahkuminekutest, millest vormuvad mälestused ja kujutluspildid.

xxx

Aedvilja tänava ja Narva maantee nurk

Mõned inimesed armastavad kohtuda nurgpealses kohvikus. Eks seegi kuulub linnas elamise juurde. Asula, kust puuduvad nurgapealsed kohvikud, ei ole kindlasti linn. Peaaegu terve aasta jooksul olid neil töökohtumised samas kohas, sama laua taga. Enamasti kellaaegadel, kui kohvik oli tühjavõitu. Aga temaga oli see asi, et ta jõudis kohale alati pisut varem. Ta jõudis igale poole varem kohale. Õigeks ajaks jõudis ta siis, kui ta tahtis või proovis vägisi hilineda. Mingil hetkel märkas ta, et talle meeldivad need minutid enne teiste inimeste tulekut. Ta jõi rõhutatud aeglusega teed või kohvi. Jälgis mööda ruttavaid inimesi. Nad olid kõik kuhugi teel, enamasti ei märganud nad, et ta neid jälgib. Paljud neist jätsid enesekindlama mulje kui nad võib-olla tegelikult olid. Huvitav, kas keegi on mind samamoodi mõnest kohvikuaknast jälginud, mõtles ta. Mõttes ette kujutanud, milline ma olen, kuhu ma lähen, mis mind ootab. Hetkeks soovinud, et ma talle pikemaks meelde jääksin, aga siis juba mõne minuti pärast mu unustanud, sest nähakse inimest, keda oodati.“ (lk 27)

xxx

Loterii
trakyllmaprokrastineerinj2lle

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/08/2014 in jan kaus

 

Sildid: , , , ,

Jan Kaus „Hetk“

hetkJan Kaus „Hetk“
Tuum, 2009

Tutvustus: „Hetk“ on mõtlemapanev romaan meie ajast ja meie kohast, tagasivaadetega lähiminevikku. Autorit iseloomustab võime tabada ajas olulist ning seda usutavalt ja hingeminevalt kirja panna. Nagu Jan Kausi eelmises populaarses romaanis „Tema“ on ka selle
raamatu keskseteks teemadeks lähisuhted, usalduse võimalikkus inimeste vahel, armastus ja ükskõiksus.

Raamat meeldis. Väike tsitaat intervjuust autoriga: „Joosepi ja Eda probleem, unistuste teostamatus, on põlvkondadeülene. Et vaimsete huvidega inimene surub need mingil põhjusel maha, need hääbuvad, pihustuvad või jäävad vähemaks, elu teeb omad korrektiivid…. Mulle meeldiks, et kui inimene hakkab taksojuhiks või ämmaemandaks, siis selle juures jääks ta edasi loominguliseks. Tegelikult võiksid kõik loominguga tegeleda. Ükskõik, kas see paistab kellelegi professionaalne või mitte.“

katkeid:

„Nad istusid Arvedi pakse köiteid tulvil korteri köögis ning Joosep rääkis, kuidas ta käib tänavatel ja vaatab vastutulevaid inimesi. Temast paiskus: ühel hetkel sain aru, et neid on nii palju, neil on enamasti nii enesekindel nägu peas, nad lähevad kuhugi, keegi ei paista olevat kuidagimoodi eksinud, keegi ei paista olevat segaduses, ja ma ei taha öelda, et nad polegi segaduses või eksinud aga nad vähemalt oskavad seda varjata, see tähendab aga, et nende meelest on mõtet seda varjata, aga kui on mõtet seda varjata, siis on mõtet ka kõigel muul, ja see on väga, väga hea, et on mõtet, ma ei taha, noh, ma ei jutlusta siin eksistentsialismi ega midagi sellist, kuigi see kõlab väga-väga eksistentsialistlikult, eks, nagu absurditunde aabitsa esimene lehekülg. Ma lihtsalt tahan küsida, et kui neil kõigil on selline nägu peas, kas nad peavad siis oma elu mõttekaks, noh, mitte võib-olla seda, aga eesmärgipäraseks. Aga see on ainult Tallinn. Tallinn on väike linn, tõesti väike linn, pooleldi nagu küla, linn, mis teeb linna nägu, teeb endale justkui linna näo pähe…“ (lk 72-73)

„Hetk seisab nende ümber nagu müür, miski tsementeerib nad sellesse kinni.“ (lk 105)

„… teate, mis on teie ja meie põlvkonna põhiline erinevus? Ei, aga oleks väga huvitav teada, vastas Joosep. Meie lahutame oma abielu viiekümneselt, teie kolmekümneselt, vastas Arved. Kui te ülepea abiellute, lisas ta, ohkas ja lisas ohke lõppu: demokraatia ja turumajanduse ja kogu tarbimise põhiline nõrkus on see, et vabadus ja võrdsus ei sobi hästi omavahel kokku.“ (lk 164-165)

teised arvavad:

Looming
EPL
Vikerkaar
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Toomas Vint
Loterii
Kiiksu lugemisarhiiv
Noore individualisti kirjanduslikud aated
Niijanaa
Heli lugemisvara

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 01/10/2013 in jan kaus, loetud teosed

 

Sildid: , , ,