Andra Teede “Atlas”
Ji, 2009
Kirjastaja kirjutab: Jürgen Rooste järelsõna: Ma ei tea. Andrat on nimetatud esimeseks eesti naisbiitnikuks. Eks see ole ju tõsi, kuni Maarja Kangro oma hobusetüraga ree pääle istus. Andrat on sõimatud mõttetuks tibiks ja plärtsuvaks beibeks. Las sõimavad, las klähvivad, karavan kulgeb. Mulle meeldib inimlik ja elu endaga kokku kolksuv luule. Seda on vaja, sest seda on Eestis siiani vähe olnud. Hea lugeja hoiab käes olulist raamatut, mis kraabib seinale kriipsud ja kisub krohvile kirjad: meil on ruumi, et rääkida asjust, nagu nad on, meil on paberipinda, et pritsida lugeja puhtale ajumaastikule seda köömest ja kribalat, mis saab muutma maailma. Ilma selleta pole mõtet ei luulet lugeda, ega kirjutada. Me ülim püüdlus siin on see, et need lootused oleks õigustet. Elu on kirjanduse materjal, ja ei ole õiget elu ilma kirjanduseta, tolle kireta. Paraku. Kirge siin on, seda kindlasti.
xxx
Unt lasi kõigil kõigilt küsida
et kas sa armastad mind
vastused ei aidanud kunagi kedagi
Kundera seletas et aus suhe inimeste vahel
pole lihtsalt võimalik sest kaks erinevat aju
ei suuda nagunii mitte kunagi
samu olukordi samadena tõlgendada
üks mäletab ühte ja teine teist
Remarque tegi armastuse
ilusaks ja suurimaks
mööndusega et kohe kui üks uinub
ei tea ta teisest enam midagi
ja seetõttu pole tõelist lähedust olemas
pealegi tappis ta tavaliselt
kopsuhaiguse või tulirelvaga
kõik lahtised otsad
Atwood lõpetas oma armueepose
läbi lõigatud kõri ja automaadiga
Mitchell kasutas sõda ja
lauslollust
luuletajatest me ei räägigi
lõpuks on ikkagi üks igavikuline tõde
mis teeb kõik olematuks ja võimatuks
tegelikult abiks
pole midagi lihtsamat kui suunduda
raamatukogu poole
teada et traagikat pole vaja või pisaraid
kähiseval häälel taeva poole karjuda
lõpetage
vana nali ju
(lk 14-15)
xxx
Teised arvavad:
Vikerkaar