RSS

Tag Archives: jim ashilevi

Jim Ashilevi „Portselansuits“

t3_245-21342-Portselansuits_esikaas_0Jim Ashilevi „Portselansuits“
Eesti Draamateater, 2007
Näidendiraamat 5

Tutvustus: Eesti Draamateatri Näidendiraamatu 5. väljaandeks on Jim Ashilevi “Portselansuits”. Näidend kolme tegelasega. Või kahe tegelasega? Või siiski kolmega, sest kelleks õieti pidada oma sisemist koletist, omaenese vaimu deemonlikku varju – seda, kes teeb iseenda kohalolu sulle talumatuks? Kes on su armastust jälitav surma sugulane? „See polnud haigus, see kõik olin mina,” ütleb Ike. „Ma tahtsin ainult kodu näha enne, kui ma oma kadumisjalutuskäigule asusin. Ma oleksin pidanud sind vaatama, ütlema head aega ja lahkuma. Nüüd me oleme isegi rohkem õnnetud, kui varem. Sina arvad, et ma olen aru kaotanud ja mina pean jälgima, kuidas sa haihtud.“
“Portselansuits” esietendus 1. augustil 2007 Eesti Teatriliidu saalis Tallinnas, lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Laura Kõiv, valguskunstnik Airi Eras.

Etendust ma ise näinud ei ole. Teksti põhjal ka liiga lähedaseks ei saanud.

xxx

Kassini: Jäta järele.
Ike: Ma ei näe enam midagi. Sa tapsid mu maailma tühjaks.
Kassini: See on alati olnud tühi. Sul oli lapsena sellepärast hea, et sul oli enamus ajast põnev. Sul oli põnev sellepärast, et sul oli tegevust, sa ei juurelnud selle üle, miks sul nii hädasti tegevust vaja on. Nüüd on aeg edasi läinud ja enam nii ei ole.

Kiigud mikside ahelal, aga pinnal ei ole vastuseid. Ja kui sa maha tuled, pole pindagi – see lahustub su jalge all eimiskiks. Ja sa haarad jälle ahelast, sest sulle meeldib kiikuda, sulle meeldib mäng.

Ike: Loomulikult pole maailmas midagi teha. Midagi pole teha ega öelda. Kõik, mida tehakse või öeldakse, on meelevaldne. (lk 40)

Ekspress

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in jim ashilevi, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Jim Ashilevi „Kehade mets“

kehade metsJim Ashilevi „Kehade mets“
Libros Insanos, 2015

Tutvustus: Jim Ashilevi teine romaan, „Kehade mets“, räägib armastuse otsingutest.
See on humoorikas lugu poisipõlve rämedusest ja õrnusest ning tundlik sissevaade häbisse, mis üksildusega kaasneb. Kireva karakterite galerii ja sooja fantaasiaga vürtsitatud romaan pöörab otsustavalt selja macho-stereotüüpsete armastuslugude klišeedele, ladudes ennastsalgava aususega kõik kaardid lauale ning tunnistades, et suurim eneseületus on jõudmine teise inimeseni.

Selline korralik noortekas, eneseotsingud ja kasvuraskused. Tuletab meelde kooliaja vahel üsna julma maailma. Lapsed on kohati ikka üsna julmad ja seda enamasti lihtsalt soovist meeleheitlikult meeldida kellelegi või hirmust ise naerualuseks muutuda.

Katkeid:

„Armastus annab inimesele miljard sõna, aga võtab ära suu. Armastus teeb tummaks. Sellepärast usun tänini, et armastus on tegudes. Sõnad on õhk ja õhk võib käia nii suu kui nina kaudu, aga võib käia ka perse kaudu.“ (lk 30)

„Mandariin ütles mulle kord midagi ilusat armastuse kohta. Esialgu see ei kõlanud ilusti. Ma isegi pettusin veidi. Ta ütles, et armastus on nagu vana kampsun. Su lemmikkampsun, kuhu on augud sisse kulunud ja mille käised hargnevad. Topiline ja väljaveninud, aga ometi kõige soojem ja mugavam kampsun. Sa oled sellega harjunud. See lõhnab tuttavalt ja teeb olemise mõnusaks. Sul on seda kandes tunne, et sa oled sina ise. Et sa oledki kodus.

Ma polnud vähem sensuaalset armastuse kirjeldust iial kuulnud. Vana auguline kampsun? Jesus Christ. Minu ootused armastusele olid sootuks teistsugused. Ma tahtsin uinuda ja ärgata kreemitatud tisside vahel. Ma tahtsin, et mu tüdruku huuled maitseksid nagu maasikad. Tahtsin suudelda tuumapommi heleda plahvatuse taustal. Ma kujutasin ette, et tõeline armastus on lõppematu ekstaas. Selline eufooria, et katus kogu aeg sõidab. Meeletult orgasmiderohke seks, hunnitud verevad päikseloojangud, tohutud romantilised žestid.

Aga päris inimesega silmitsi seismises puudus igasugune ekstaas. Oli palju kohmetust, sõnade otsimist, võitlemist igavuse ja igatsusega. Kuid sensuaalsus puudus täielikult. Teise inimese lähedus oli nagu elektrit täis vana kampsun. Selline, mis torgib, ajab naha sügelema ja lõhnab imelikult. Issand jumal, mõtlesin ma. Elul peab ometi olema mulle midagi muud selga anda. Palun.“ (lk 91-92)

„Mu keha läks metsa ekslema. Mu keha läks kaduma. Otsides võõra puudutust. Leidmata peotäit marju.“ (lk 167)

1.peatükk
Nihilist fm
Maemaailm
Intervjuu autoriga
Loterii

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/04/2016 in jim ashilevi, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Jim Ashilevi “Ma olen elus olemise tunne”

ma-olen-elusJim Ashilevi “Ma olen elus olemise tunne”
Verb, 2011

Kirjastaja kirjutab: Jim Ashilevi (noorte)romaan eristub teiste temaealiste kirjutistest peene stiilitunde ja hea keele poolest. Autor laseb peategelasel liuelda kõigi noorte jaoks oluliste ja sageli valulike probleemide klaaspinnal, lubamata kukkumist tooruse ja vägivalla mülkasse.

Väga muljet ei avaldanud see teos…

xxx

“Iga maailma kokku võttev ja seletav teoreetiline süsteem, vaimne või ilmalik, on programm. See on nagu raadiokuulamine, kanalite vahel on kõrvulukustav sahin. Me katsume mitte lasta sel ennast häirida, katsume jõuda jaamani, mis meile meeldib ja sobib ning oleme nagu lemmiklaulu ootel tänulikud iga selge signaali eest, mis mürast välja kostab. Kui lõpuks otsitud jaamani jõuame – kui selgeks uhub see siis kõik oma puhastavate viisidega! Maailma algallika külm vesi voolab järsku läbi hingamisteede ja me ei taha enam kunagi raadio kõrvalt lahkuda.

Dramaatiliselt oma põlvkonnale pitserit vajutades, lõpetas ta essee: “Mulle tundub, et meie oleme raadio kinni keeranud.” (lk 124-125)

xxx

Teised arvavad:
Klassikaraadio”Uus raamat”
Sirp
Kronotoop
Tõnise lugemispäevik
Kiiksu lugemisarhiiv
loterii

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13/03/2013 in jim ashilevi, loetud teosed

 

Sildid: , , ,