RSS

Tag Archives: kogutud teosed

A.H. Tammsaare „Kogutud teosed, nr 3“

tammsaareA.H. Tammsaare „Kogutud teosed, nr 3“
Eesti Raamat, 1979

Miniatuurid, jutustused, novellid (1909-1921)

Miniatuurid kogust «Poiss ja liblik»: Ühele noorele neiule;  Kärbes, prussakas ja ämblik; Kaaren ja pojad;  Tõde;  Süütu armastus;  Kuningas ja ööbik; Ööbik ja lilled;  Armastus;  Laulik; Kandlemängija;      Poiss ja liblik; Kuulus karsklane;  Näkk
Jutustused: Varjundid; Kärbes
1914-1921. Novellid: Rahu; Ema ja lapsed; Villu sõda; Kaks surma; Kuiv nurk; Jõulupuu

Kunagi ammu keskkooli lõpu aegadel sai seda loetud. Kärbest eraldi ka hiljem korra. Kärbes kuulub minu jaoks ühte varasemate jutustustega, nö armuvalus üliõpilaste lood. Varjundid on aga täitsa omaette temaatika (sanatooriumi romantika), mis seostub pigem millegagi vene kirjandusest (Tšehhov äkki?). Novellid aastatest 1914 – 1921 jäid minu jaoks kõige kaugemaks.

„Neil on õigus, kes räägivad kahesugusest ajast: üht näitab kell, öö ja päev, aastaajad, teist ei saa millegagi mõõta, see on määramata. Mõned tunnid, isegi silmapilgud võivad igavikuna tunduda ja aastakümned kaovad lühikese uinakuna. Aga mis elades näib lõpmata pikk, paistab tagasi vaadates kauge unenäona, peaaegu ei tahaks uskudagi, et ta kunagi olnud.“ (lk 70-71, Varjundid)

„Minu jalaastumine olevat nagu mõne inimese rääkimine: punastab, otsib sõnu, kogeleb, aga viimaks tuleb õige mõte välja, kuid siis punastab ta veel rohkem. Armastajad rääkida mõnikord nõnda, nagu mina astun. Häbenevad, aga julgevad ometi, punastavad, aga teevad siiski, kogelevad, aga ikkagi ütlevad.“ (lk 190-191, Kärbes)

„Inimeses on midagi selle imeliku taime sarnast, mille üks sugupool ootab vaiksel veepinnal, kuni teine kerkib sügavusest. Häda neile, kui nad sel kerkimise silmapilgul teineteist ei taba! Pärast võivad nad ujuda külg külje ääres, aga üks ei tunne enam ühte ega teine teist. Nad on need muinasjutu kuningatütar ja kuningapoeg, kes nutavad, et kokku ei saand, et kokku ei saand…“ (lk 209-210, Kärbes)

Kirjanduslik päevaraamat (Varjunditest)

 
 

Sildid: , , , ,

A.H Tammsaare „Kogutud teosed 2“

tammsaareA.H Tammsaare „Kogutud teosed 2“
Eesti Raamat 1978

Jutustused: Uurimisel; Pikad sammud; Noored hinged; Üle piiri

Lugesin neid jutustusi kunagi ammu keskkooli lõpuaegadel või kohe peale seda. Tol ajal mõjusid need lummavalt, isegi inspireerivalt ja selliste teoste ülelugemisel on alati risk, et senine lummus kaob. Kindlasti lugesin neid nüüd veidi teise pilguga, kuid mulle endiselt meeldis. Mulle see eelmise sajandi esimese poole ajastu meeldib. Tänapäeva kontekstis küll veidi võõristavalt palju õhkamist ja romantikat, samas mingid käitumismustrid selle taga ikka sarnased.

Katked

“Rannatulede virvenduses ja voogude kohinas kõnnib vaikiv paar, nagu oleks tumm sügis nad keeletuks teinud. Juba enne kokkusaamist teavad kõndijad, et neid ootab vaikimine, aga ometi tulevad nad, nagu ainult selleks, et piinavat vaikimist maitsta.“ (lk 149, Pikad sammud)

„Päev-päevalt paneb ta tähele, kuidas tema hiljutine kangelane nõrgeneb ja usk tema sisse kaob, nagu oleks see kaugete lainete kohal, mis tuulega tuleb ja tuulega läheb. Jäävad järele mingisugused seletamata raasukesed, mida uhuvad südamepisarad. Jääb järele tühjus, kõike masendav tühjus.“ (lk 149, Pikad sammud)

„Mees ja naine mõistavad teineteist ainult naerust. Kes üheskoos pole naernud, nende hinged on alles vastastikku lukus. „ (lk 179, Noored hinged)

„… mureta naer võiks olla silmapetteks, võiks olla kergeks muusikaks, millega varjatakse vastupidist sisemist ilma.“ (lk 182, Noored hinged)

„Usk ei ole ju tõendus, vaid ainult usk – igatsus. Me kõik tegelikult elame, nagu poleks jumalat, lunastust ega igavest elu ja sellepärast usumegi neid – igatseme. Kõigil puudub nähtavasti mingisugune sisemine omapärane tõde või tõsi ja sellepärast oletavad, usuvad seda teises – unistavad sellest, mis enestel puudub. (lk 237, Noored hinged)

„Noormees suudleb ikka veel neiu käsi. Mõlemale tundub, et räägitud sõnad nii vähe ütlevad. Vaikimine on mõtterikkam. Vaja ainult teineteise lähedal olla, teineteist puutuda, see on kõige ilusam luule, kõige kõlavam muusika, see lepitab kõik, lunastab kõik. Ununeb aeg. Silmapilk loob igaviku ja igavik muutub silmapilguks…” (lk 275, Üle piiri)

 

 
 

Sildid: , , , , ,