RSS

Tag Archives: kultuurileht

Michel Faber „Fahrenheiti kaksikud“

lrk-15-16-2016-fahrenheiti-kaksikudMichel Faber „Fahrenheiti kaksikud“
Loomingu Raamatukogu, 2016, 15-16
SA Kultuurileht

Tutvustus: Hollandi päritolu inglise keeles kirjutava autori jutukogu sisaldab 5 novelli raamatust “Fahrenheiti kaksikud” (2005). Igapäevaelulised lood muudab kohati sürreaalseks peategelase veidi nihestatud vaatenurk või mõni ootamatu pööre sündmuste käigus. On öeldud, et Faber oskab meisterlikult kujutada inimelu haprusehetki, kuid lõpuks jääb siiski kõlama lootusenoot.

Raamat sattus kätte tänu sellele, et Michel Faberi „Imelike uute asjade raamat“ mulle väga meeldis. Tema novellid kahjuks nii ei köitnud. Hetkel on lugemisest veidi aega möödas ja ega väga paljut ei mäletagi enam.

„Kuhu me täpselt läheme? päris Marko´cain. „Minu meelest oleme läinud lõunasse , „kostis õde ja silitas oma lemmiklaikat, lubades segaduses loomal oma karvastes kinnastes sõrmi lakkuda. „Kas suund on üldse tähtis?“ „Seni pole universum meist väljagi teindud,“ lausus Marko´cain. „Kui me läheksime maa lõppu, võib-olla siis saaks ta aru, et meil on abi vaja.“ (lk 74)

Loterii
Mööda netti

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel faber

 

Sildid: , , , , ,

Marina Palei “Küla”

lrk-15-2012-kulaMarina Palei “Küla”
Loomingu Raamatukogu 15/2012
Kultuurileht SA, 2012

Tutvustus: Nüüdsel ajal Hollandis elava vene kirjaniku ilukirjanduslike sugemetega jutustus viibimisest 1979. aasta suvel Eesti põhjaranniku piiritsoonis K. külas kujutab endast värvikat oma ja võõra analüüsi. Autorile tähendas suvi Eestis paguluse ettevalmistust või peaproovi. Eesti lugejale aga pakub jutustus lisaväärtusena ühe rannaküla ja selle elanike äratundmise rõõmu.

Suvine Põhja-ranniku küla annab mulle väga tuttava miljöö, kuigi aeg on nö enne minu aega. Samas oma ja võõra temaatika on ka tänapäeva külaelus üsna aktuaalne.

“Arst Vassili , kes praegu pidas pensionipõlve, oli sealkandis oma perekonnaga elanud nii kaua, kõneles eesti keelt sedavõrd laitmatult ning omas nii suurt autoriteeti, et kogu metsaäärse ranna rahvas rääkis tema kohta nagu ühest suust: “Vasja on üks õige eesti mees” (mida tuleb vene keelde tõlkida: “Vasja on üks igati väärt inimene”).” (lk 13)

Vikerraadio
Sehkendaja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22/10/2016 in loetud teosed, marina palei

 

Sildid: , , , ,

Maria Jotuni „Kõik õige on vastupidav“

lrk-39-2014-kõik-õige-on-vastupidavMaria Jotuni „Kõik õige on vastupidav“
Loomingu raamatukogu
Kultuurileht, 2014

Tutvustus: Soome kirjandusklassiku mõtteterad ja elujuhised keskenduvad üksildusele ja igatsusele, kuid nendest ei puudu ka usk tulevikku. Autor ise on öelnud: „Mõtteterad ei pruugi olla mõtlemine. Need võivad olla iseenese meelelahutus. Ehk vaid järg hällilauludele.

Taas ei olnud see väga minu jaoks. Natuke liiga targutav toon ja kohati stating the obvious, mis võiks ka olla nauditav, kui seda teha mänglevalt ja huvitava nurga alt, aga siin seda väga ei leidnud.

Näiteid:

„Kõige valusam õpetus on see, millest keegi ei hooli.“ (lk 7)

„Noores eas vannume, et armastame kõike, kõiki! Alles vanas peast, kui oleme olnud tähelepanelikud ja ausad, teame, kas me üldse suudame armastada. Milline rodu eksimusi mahub nooruse ja vanaduse vahele!“ (lk32)

„Kui sinu rõõmudest ei hooli enam keegi muu kui sa ise, oled juba liialt vana.“ (lk54)

Loterii

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/04/2016 in loetud teosed, maria jotuni

 

Sildid: , , , ,

Maria Jotuni „Armastus“

armastusMaria Jotuni „Armastus“
Loomingu Raamatukogu
Kultuurileht, 2015

Tutvustus: Soome klassiku Maria Jotuni 1907. aastal ilmunud novellikogu, millele toonased kriitikud panid pahaks tekstide siivutust, eriti kuna kirjutaja oli naine. Seevastu lugejate hulgas saatis raamatut ootamatu edu. Jotuni novellide läbimõeldud napp vorm on andnud vaieldamatu panuse soome tänapäevase lühiproosa arengusse.

Tõenäoliselt omas ajas oli ta ootamatu ja uuenduslik, kuid mulle tema stiil väga ei istunud ja lood hinge ei pugenud.

Sehkendaja
Andres Laiapea
Kultuuritarbija60+
Mööda netti

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/04/2016 in loetud teosed, maria jotuni

 

Sildid: , , , , ,

Stig Claesson „Sina maga, mina pesen nõud“

sina magaStig Claesson „Sina maga, mina pesen nõud“
Kultuurileht, 2009
Loomingu Raamatukogu

Tutvustus: Rootsi kirjaniku ja kunstniku oma aja kultusteoseks kujunenud «Kes armastab Yngve Frejd»(1968) ilmus eesti keeles 1980. «Sina maga…» on üks tema viimaseid romaane (2004), vaimukas, isepäine ja soe raamat Elust ja Vanadusest, Armastusest ja Surmast.

Just, nagu tutvustuses öeldud, raamat räägib palju vananemisest, surmast, aga ka armastusest. Veidi nukker, aga mitte masendav. Üsna omapärase stiiliga raamat, mida illustreerivad autori joonistused.

Katked:

„Gertrude Stein on kusagil öelnud, et pole mingit mõtet armastada väikesi poisse, kui niikuinii on teada, et nad kavatsevad sirguda meesteks. Umbes samamoodi mõtlen mina, nähes kaheksat läbipaistvat roosat vastsündinud hiirt. Pole mingit mõtet neid armastada, sest niikuinii kavatsevad nad sirguda täiskasvanud hiirteks ja närida asju, mis pole närimiseks mõeldud. Igal juhul mitte hiirtele. Ja nii ma lõingi nad külmavereliselt maha, ematud, nagu nad olid. Ema olin ma kätte saanud päev varem Norras valmistatud plastlõksuga, mis oli valmistatud just hiirte pea maha raiumiseks. Sellega ei taha ma öelda, et Gertrude Steinil oleks olnud mõni efektiivselt tappev lõks väikestele poistele, aga kes teab.“ (lk 7)glaesson

„Inimene teab, et ta on vanaks saanud. Need, kes pensione jagavad, on talle seda rääkinud. Aga seda on raske mõista, kui – nii nagu mina – seda lihtsalt ei mõista. Inimene peab ennast, ja mina ilmselt samuti, üpris elegantseks vanemaks meheks. Asi on ainult selles, et inimene saab aru, et ta kannab endas pilti, mis enam ei kattu pildiga, mida peegel näitab.“ (lk 47)

„Üks kokkulepe meil oli, sõltumata ilmast. Üle päeva valmistas lõunasöögi tema ja igal teisel päeval mina. Ma oskan süüa teha. Mulle meeldib süüa teha. Ida Adriana tegi süüa väga kohusetundlikult. Ega ta sellel alal kuigi osav ei olnud. Talle lihtsalt ei pakkunud see huvi. Ta võis ülistada minu söögitegemist rohkete kiidusõnadega. Aga üks asi häiris teda ja nimelt see, kuidas ma nõusid pesin. Kuivõrd siin Põlvesilmavoorel süüakse lõunat kell üks päeval, oli mul harjumuseks pärast sööki veidi magada, pool tundi või nii. See on kasulik, aga võib-olla pole ka, ma ei tea. Kus me ka ei söönud, kas tema või minu juures, lausus ta päeva repliigi, mida ma õppisin armastama: Sina maga, mina pesen nõud.“ (lk 57)

Sehkendaja
Sirp
Bukahoolik
Kirjandusblogi
Lugemisarhiiv

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28/03/2016 in loetud teosed, stig claesson

 

Sildid: , , , ,

Raija Siekkinen „SEE oli siin“

see oli siinRaija Siekkinen „SEE oli siin“
Kultuurileht, 2007
Loomingu Raamatukogu

Hea mõtisklev lugemine, mis küll väga tugevat emotsiooni ei tekitanud.

„Lõpuks ometi võiks ta unustada, lõpuks ometi oleks ta vaba, nii oli ta mõelnud, kui elutoa nurka välivoodile magama heitis, teadmata, et kõik jääb alles , nagu liiga kauaks külla jäänud külalise sigaretiotsaga lauaplaadile põletatud jälg või lõhutud klaas, mille kilde leiad kapi alt veel aastaid hiljemgi. Mälu: asjade, helide enesesse kogutud tähendused, tähenduste kihistused, kuni ühegi sügise või kevade lehed ei ole ainult selle sügise või kevade lehed; mitte lihtsalt päikseloojang, vaid selle õhtu päikseloojang.“ (lk 22)

„Ajale kahe armastuse vahel mõtles ta kui ruumikale, valgele toale, mille akende taga vahetuvad kiirustamata aastaajad. Seintel on hommikuse valguse peegeldusi. Kostab klaverimängu; sellega suureneb tubade arv, kusagil kaugemal on noor, valgesse riietunud tüdruk klaveri taga; tuul hõljutab aknakardinaid. Aeglane ärkamine, aja pehme kiigutus, paljaste jalgade hääl puupõrandal. Toaõhus on tunda lillede, õunte, hommikuse leebe tuule lõhna, ja parfüümi, ja puhaste triigitud riiete ja mööblivaha lõhna. Pärastlõunased varjud on pikad ja jahedad; raamatu lehed kahisevad tasakesi. Nüüd muusika lakkab.“ (lk 55)

„Ta oli näinud ema õmbluskorvi elutoas, selles poolelijäänud heegeldustööd, see oli sinna jäänud viimasest suvest siin, ma mäletan selle suve pikka, viivitavat valgust, kuidas varjud pikenesid, mis tunne oli, kui päike loojus, ja pimedus vallutas maa. Ta puudutas heegeldustööd, ei saanud aru, mis sellest tulema pidi: mis ta peaks sellega tegema, üles harutama, võrguniidi keraks kerima?“ (lk 56-57)

Kultuuritarbija60+
Heli lugemisvara

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22/03/2016 in loetud teosed, raija siekkinen

 

Sildid: , , , ,

Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”

lrk-8-9-2015-lõpetuse-ingelTõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”
Loomingu Raamatukogu 2015/8-9
Kultuurileht

Tutvustus: Autor sõidab 2014. aasta sügisel väikesele Lääne-Eesti saarele mõtisklema kunstist ja teatrist, ent jõuab oma kirjades paratamatult elu, surma ja armastuse lahinguväljadeni, taustaks ajatuim kõikidest draamadest – looduse suurejooneline vaatemäng.

Mõnus väike mõtiskluse raamat.

“Ja õhtul oli põhjapoolne meri jälle sama must, sama dramaatiline. Loodetaevas hõõgas pidulikult ja külmalt. Mustad pilveloomad rivis. Esimene täht üleval. Tunne – hea. See äkiline pööre, see külm tuul lõi elu sisse. Tegi õhu selgeks ja hinge kergeks. Suvi ja soojus olid ära tüüdanud. Nii nagu kõik tüütab, eriti veel hea, hea elu. Eks pärast, talvel, saa seda meenutada ja taga kahetseda. Siis, kui külm on ära tüüdanud. Nüüd on külm alles uus ja värske. Värske kannatus. Ergastav.

Muidugi, loominguliselt kõige ergastavam kannatus oleks armastuse kannatus. Aga ma ei ole armunud. Ja ei kavatse armuda ka. Kuidagi rumal ja sündsusetu oleks armuda vaid selleks, et hankida endale loominguliselt viljakaid kannatusi. Armuda kunsti nimel ( mida meie ajastu, meie kahe viimase sajandi kunstnikud lõputult on teinud). Inetu oleks teist inimest sellesse egoistlikku skeemi segada. Kui see kunst on tõesti selline moolok, et ta sööb vaid suuri, värskeid kannatusi, siis las ta parem nälgida. Kannatustesõltlaseks on sama rumal saada kui mis tahes sõltlaseks. Seni, kui saab, võiks olla nii vaba, kui saab.

Läksin läbi põhjapoolse toa kööki, kuulsin rabinat vastu akent. Rahe. Õues isemoodi lõhn. Lume lõhn segamini mere kalalõhnaga. Tuba vilu, kuigi ahi on kuum. Ega see maja talviseks elamiseks pole enam mõeldud. Aga veel pole talv. Rahesadu jäi üle. Ükspäev pöörab tuul jälle lõunasse, toob maheduse tagasi…. ” (lk19-20)

“Rahu ainus kodu on rahutus. Sinna igatseb ta alati tagasi. Jumalgi lõi elu, see tähendab, rahutuse, vaid selleks, et saada pühitseda seitsmenda päeva rahu. Kas tähtedevahelises eluta ruumis on rahu? Ei, sest seal pole ühtegi rahutut südant, kes seda igatseks.” (lk 35)

“Lugemiseks on vaja aega. Ja kohta. See ei ole üldse niisama. Tõeliseks lugemiseks on vaja tõelist aega ja tõelist kohta. Tõeliseks lugemiseks on vaja saart. On vaja müüriga piiratud aeda keset saart, mille üks nüüdseks surnud kirjanik kunagi rajas, on vaja päikeselist oktoobripäeva selles aias, leebet tuult, inimtühjust, liblikat, kes lehvib üle müüri edasi ja tagasi (ja iial ei tea, kas ta tuleb veel tagasi või kaob igaveseks), väikesi linde, kes ka aeda tulevad, lehelinde seekord, kes lendavad pehmel vurinal ja tasa siuksudes mööda sõstra- ja lillevarsi. Lõvilõugu, mis veel õitsevad, nii et seal on nende helepunast, nende tumepunast, nende helekollast, nende valget. Mungalilli ja võõrasemasid, “kelle palgelt” kastepiisad ei kuivagi. Ja seda teadmist, et sul pole mitte kuhugi minna, mitte midagi teha. Lugemiseks on vaja paradiisi.” (lk 53-54)

“Tarkus on tarkus vaid ühe korra, siis, kui sa saad aru. Teine kord on see juba kordamine ja kolmas kord niisama jutt, rumalus.” (lk 77)

Ekspress
Kaktus

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/09/2015 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,