RSS

Tag Archives: lühiproosa

Alessandro Baricco „Novecento“

novecento-kujundusAlessandro Baricco „Novecento“
Pegasus, 2008

Tutvustus: „Novecento” on monoetendus, mille Alessandro Baricco kirjutas näitleja Eugenio Allegrile ja lavastaja Gabriele Vacisele, kes on seda esitanud alates 1994. aasta juulist. Raamatu menule osutab 2003. aastal Itaalias välja antud teose 40. trükk. Raamatu alusel valmis filmiversioon „The Legend of „1900””, mille režissöör on Giuseppe Tornatore).
Virginian oli reisilaev. 20. sajandi alguses sõitis see Ameerika ja Euroopa vahet, pardal miljonärid, emigrandid ja kõiksugu kummaline rahvas. Kõneldakse, et Virginianil mängis igal õhtul erakordne klaverimängija, kellel oli harukordne tehnika ja võime mängida imelist, ennekuulmatut muusikat. Kõneldakse, et kogu tema lugu oli justkui hullus, et ta olla sündinud sellel laeval ja… et ta pole sealt kunagi maha astunud. Kõneldakse, et keegi ei tea põhjuseid.

Väga ilus raamat, luuleline, õhuline, kaunis…. meenutas oma stiililt ja meeleolult veidi Baricco Ookeanmerd.

„Niipea kui hakkas levima jutt, et all sadamas otsitakse reisiaurikule, „Virginianile“, inimesi, võtsin minagi end sappa. Mina ja mu trompet. Jaanuaris 1927. Muusikud on meil juba olemas, ütles sell sellest laevafirmast. Ma tean, ütlesin mina, ja hakkasin mängima. Sell jäi mind jõllitama, ta näos ei liikunud ükski lihas. Ta ei lausunud ühtegi sõna,ootas ära, kuni ma lõpuni mängin. Ja siis küsis: „Mis see oli?“
„Ma ei tea.“ Tal lõid silmad särama. „Kui sa ei tea, mis see on, siis on see džäss.“ (lk 6-7)

xxx

„Mis ta nimi on?“
„Novecento.“
„Mitte laulu, vaid poisi.“
„Novecento.“
„Nagu laululgi?“
sedasorti vestluses ei suuda üks merelaevakapten üle nelja-viie lause kaasa rääkida.“ (lk 18)

xxx

„Pildi ära kukkumine rabab mind ikka ja jälle. Ripuvad aastate kaupa, siis, ilma et midagi oleks juhtunud, midagigi, trahh, kukuvad ära. Ripuvad naela otsas, keegi neid ei puutu, aga nemad ühel hetkel, trahh, kukuvad maha nagu kivid. Ripuvad täiuslikus vaikuses, ümberringi püsib kõik paigal, isegi kärbes ei lenda, aga nemad, trahh. Täiesti põhjendamatu. Miks just sel hetkel? Ei tea. Trahh. Mis on lahti naelaga, et ta ühel hetkel otsustab – mina rohkem ei suuda? Kas temal on ka hing, vaeseke? Kas temagi peab otsustama? Pidasid pildiga pikalt aru, aga kahtlused jäid, vaidlesid aastate pikku igal õhtul, kuni lõpuks otsustasid kuupäeva, tunni, minuti, et just sel hetkel -trahh. Või teadsid nad mõlemad seda juba algusest peale, kõik oli korraldatud: hoian siin kinni seitse aastat, mulle sobib, kas 13.maiga oled nõus, on ju?, umbes kell kuus, teeme kolmveerand kuus, oled päri?, noh, siis head ööd, ….ööd. Seitse aastat hiljem, 13.mail kell kolmveerand kuus – trahh. Mõistetamatu. Kui sa ei taha lolliks minna, on parem sellele mitte mõelda. Siis, kui pilt kukub ära. Siis, kui hommikul ärgates ei armasta sa enam oma naist. Siis, kui lööd lehe lahti ja loed, et sõda on puhkenud. Siis, kui näed mööda sõitmas rongi ja mõistad, et on aeg tõmmata siit uttu. Siis, kui vaatad peeglisse ja märkad, et oled vanaks jäänud. Siis, kui keset ookeani Novecento tõstis söögilauas pea ja ütles: „Kolme päeva pärast New Yorgis lähen laevalt maha.“ Lõi tummaks. Trahh.“ (lk 40-41)

Eesti Ekspress

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Jan Kaus “Läheduste raamat”

laheduste-raamatJan Kaus “Läheduste raamat”
Verb,2016

xxx

“Minu raamatukogu on mu kindlus. Seinatäied köited otsekui kaitseksid maailma eest. Nad ei varja reaalsust, aga siiski filtreerivad seda, annavad selle vaenulikkust edasi talutavates doosides; vaikse järjekindlusega, mis võimendab hingetõmbepause. Mõnikord  on lausa nii, et meenub ühe Rushdie tegelase lause: “Inimeste keskel, kelle sihiteadlikkus paistis olevat masendavalt kõrge, matsin ma end muinasjuttudesse.” Tõstan avatud raamatu pilgu ette ja näen maailma nii, nagu nähakse valgust kaleidoskoobis. ” (lk 48)

Sirp

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/10/2016 in jan kaus, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Jüri Kolk ”Teisipäevamaa”

teisipäevamaaJüri Kolk ”Teisipäevamaa”
Ji, 2014

Tutvustus: Eriline eesti juturaamat, kus puuduvad kõik need vastikud omadused, mis eesti jutukirjanduse pea loetamatuks muudavad. Ülikõva. Jutukogu neile, kes eesti kirjandust põhimõtteliselt ei loe, heasüdamlik ja samas küünilinine ning absoluutselt meisterik, usu või ära usu – teravdatud reaalsusetajuga raamast elust ja inimestest meie ümber.

Üsna tore kiire lugemine, lühikesed lood, mõned päris tabavalt humoorikad.

”On ammu tuntud tõde, et suured mehed on võimukad ning väikestel on Napoleoni kook. Ei, kompleks.” (lk 143)

Looming
loterii

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/04/2015 in jüri kolk

 

Sildid: , , , ,

Doris Kareva “Sa pole üksi”

phpThumb_generated_thumbnailjpgDoris Kareva “Sa pole üksi”
Verb, 2011

Tutvustus: Vaikus on maailma parim jutuvestja. Kui mõnd aega kuulatada, hakkavad
ilmuma lood, mida pole kunagi varem kuulnud, kuid tunned nad otsemaid ära.
Sa pole kunagi üksi – maailm kõneleb sinuga.
Illustratsioonid ja kujundus Mae Kivilo

Ilus muinasjutu raamat. Kõige enam jäid meelde Südamepuu ja Lindude koosolek.
Kuigi üldmulje raamatust on, et ilus lugemine, siis samas ootasin vist veidi ootamatuimaid lahendusi ja kohati leidus ka liiga palju suuresõnalisust ja ilutsemist.

Katkeid.

“Maailmaruumis ei ole üksildust, on vaid pidev muutumine. Kui vaiksel ööl teraselt kuulatada, siis tähed nagu tiliseks tasa. Nad kõnelevad omavahel. Ja tuul kõneleb kõikide rändajatega, tuletab meelde, et nad ei saa eksi minna, sest Taevanaine valvab nende üle ja Maa on hellalt hoitud. Ja iga kord, kui Kuu sureb, sünnib ta uuesti. Miski ei kao päriselt; kõiges peegeldub Päikese mõte.” (lk 12-13)

“Aga kunst?” küsis ööbik. “Seegi on töö, kuigi hoopis teistsugune. See pole uhkuse küsimus, see on ainuvõimalikkuse asi. Selles on ühtaegu lõokese vabadus ja pelikani pühendumine. See on iseenese ära andmine millelegi endast suuremale, täielik ekstaas. Minu meelest on see ülim, mis maailmas on.”
“Igasugune kunst on kordamine, ei maksa siin suuri sõnu teha,” teatas papagoi. “Terane tähelepanu ja hea mälu piisav. Orienteerumisvõime muidugi ka, et teada, kus ja mida ette kanda ja kus ja millest vaikida. Maailm on mäng – ja mida selgemaks selle reeglid saab, seda rohkem kombineerimisest lusti on.”
“Reeglid on lihtsad,” kostis jaanalind. “Anna kabjaga, jookse nagu jalad võtavad või peida pea liiva alla. Mina küll ei taipa, millest kogu see jutt siin käib.” (lk 18-19)

Tõnise lugemispäevik

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/01/2015 in doris kareva

 

Sildid: , , ,

Elo Viiding „Teised“

teisedElo Viiding „Teised“
Tuum, 2012

Tutvustus: Elo Viiding kuulub kaasaegse eesti luule tippude hulka, kes on avaldanud ka sõnavahedat ja iroonilist proosat. 2008. aastal ilmunud novellikogu „Püha Maama“ pälvis kriitikutelt häid hinnanguid ja oli lugejate hulgas populaarne. Elo Viidingu uus proosaraamat „Teised“ sisaldab kuus novelli ja ka siin raamatus on Elo Viidingu iga sõna täpne ja kirjutatud lood on väikesed täiuslikud tervikud. Samas, võrreldes „Püha Maamaga“ ei ole sarkasm nii lõikav, lood on realistlikumad, mõtlikumad, leebemad ja tegelasi mõistvad. „Teised“ räägib inimestest, kes elus on mingil põhjusel teised, mitte esimesed. „Teisteks“ ongi neid muutnud võimetus konkureerida „esimestega“ ja äärmuslik kohanematusetunne. Aga samas, kui poleks „teisi“, poleks ka „esimesed“ esimesed.

Järjekordne novellikogu. Olen nüüd üsna järjest päris mitu neid lugenud ja kõik eesti naiskirjanike omad. Kangrot ja Viidingut ühendab veel seegi, et tuntud ka kui luuletajad. Neid kolme raamatut (Maarja Kangro „Dantelik auk“, Tiina Laanemi „Õnnelik jää“ ja Elo Viidingu „Teised“) on nii mõnedki koos käsitlenud, nt Maalehes Jürgen Rooste ja Kätlin Kaldmaa Sirbis. Raske öeldagi, milline neist nüüd kõige enam meeldis, igal olid omad head hetked ja need mis nii väga ei istunud.

katked:

„Mäletan, kuidas ema rääkis, et mu õe isa oli täpselt samasugune – tema nauding pidi alati olema esmatähtis, teistel tema kõrval tuli oma naudingud alati koomale tõmmata. Ja ega teda ei huvitanudki nauding, vaid teadmine piiramatutest naudinguvõimalustest – ta isegi ei nautinud oma naudingut, sest pidi olema alati valvel, et tema võimalused naudinguks oleksid suuremad kui teiste omad.
Oma naudinguid saigi ta tõenäoliselt vaid tänu teiste suuremeelsusele nii aplalt kollektsioneerida. Kuid mitte kunagi tunda – naudingut ei saa kunagi tunda seda lõpuni kulutamata, kogemata seda naudinguhetkel ühe ja ainsana.“ (lk 21, Teised)

„Tahan, et meie kahekõne õnnestuks; et me kumbki ei peaks tundma, nagu seda poleks olnud – mis tähendaks, et see oli tähtsusetu.“ (lk 121, Kestmine)

Teised arvavad:

Sirp

Zaum

Looming

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/12/2013 in elo viiding, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Tiina Laanem „Õnnelik jää“

laanem _kaas2.inddTiina Laanem „Õnnelik jää“
Novellid ja lühijutud
Pegasus, 2012

Tutvustus: Üheteistkümnest jutust koosnev kogu põimib endasse lugusid inimestest, keda liigitatakse üldjuhul ebamäärase mõiste „keskklass“ alla, olgu selleks siis kesisel järjel ajalooõpetaja, edukas restoranikokk või tasuta asju ihalev reklaamidirektor. Millest nende elu koosneb? Tapvast ajapuudusest, reisimisest teistesse ilma otsadesse, asjade tagaajamisest, ületöötamisest ja kõige muu tahaplaanile lükkamisest, õhust ja vahust. Seepärast  võibki juhtuda, et ühel hetkel saavad neist kahel jalal kõndivad inkubaatorid, õnneliku jää meistrid, valutava sabaga koerad või elupäästjad, kes suudavad ühe ööga säästa sadakond hinge.

Mitmed lood on varem ilmunud ajakirjas Looming ning olid mulle juba tuttavad. Täitsa tore lugemine, reaalse elu lood segatud ebareaalsusega, aeg-ajalt pöörab lugu üsna fantastika valdkonda.

Katke teosest:

„Ühel hommikul kohvi juures märkas Toomas klantsajakirja lapates hiljuti toimunud peo pilte, kus temagi mitmeid kordi välkuvasse kaamerasse naeratas. Aga teda polnud ühelgi pildil. Mõni nädal hiljem juhtus samasugune lugu. Või veelgi pentsikum: ühes kaadris paistis külaliste seas veinipokaal, mis seisis justkui õhus. Toomas aimas, et klaas oli tegelikult olnud tema käes. Kogu see asi ei andnud talle rahu. Mis temaga ometi toimub? /—/Meest ei ole ainsalgi pildil. Fotodelt ei leia isegi mitte tema selga või kukalt. Sel hetkel sai Toomasele selgeks, et teistel oligi õigus. Tal polnud enam vähimatki lootust siinkandis pildile ilmuda. Ta oli justkui haihtunud. Isegi hääleke tema peas ei vaielnud sellele vastu.“ (lk 70-71, Õnnelik jää)

Veel katkendeid raamatust:

Katkend raamatust, lugu „Tigedad tähed“
Mõni mõis. Õnnelik jää

Teised arvavad:

Sirp
Klassikaraadio. Uus raamat
Bukahoolik
Liivametsa lugemised

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/12/2013 in tiina laanem

 

Sildid: , , , , ,

Maarja Kangro ”Dantelik auk”

dantelik aukMaarja Kangro ”Dantelik auk”
Eesti Keele Sihtasutus, 2012

Tutvustus: Maarja Kangrolt on seni ilmunud luulekogud Kurat õrnal lumel (Verb 2006), Tule mu koopasse, mateeria (EKSA 2007, Tallinna Ülikooli kirjandusauhind), Heureka (EKSA 2008, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luulepreemia, Tallinna Ülikooli kirjandusauhind) ja Kunstiteadlase jõulupuu (EKSA 2010), samuti novellikogu Ahvid ja solidaarsus (EKSA 2010, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosapreemia). Novelli 48 tundi eest sai ta Friedebert Tuglase novelliauhinna.

Enamus lood sellest raamatust on varem ilmunud Loomingus ja Vikerkaares ning on mullegi kätte sattunud. Kõige eredamalt neist mäletan lugu ”Homaarid kahele”, mis ka siinsest kogumikust minu lemmikuks jäi.

Katkeid:

”Vaikime, maastik on nagu ime, avar disaineritöö. Pealegi ilmub ka värskema laavaga lõputu kuumaastik, üldse mitte roheline, muuseas.
Ma tahaksin, et mul oleks kaaslane, kes oskaks kogu selle ilu üle kurvameelsust tunda. Sõnu polekski tingimata vaja, piisaks teadmisest, et teine teab, et sa tead, et ta teab, et sa tead. Ja siis võiks mõni triviaalne märkuski olla huvitav.” (lk 4, Dantelik auk)

”Mõtlen, millal ma ise endal üle viskaksin. Mitu tundi ma suudaksin veeta üksi tühjas ruumis, ilma inimeste, raamatute, telefoni, arvuti ja ka lihtsalt paberile kirjutamise võimaluseta, mis aitaks samuti üht fiktiivset Teist luua Alkoholita, muude aineteta. Ilma et üldse midagi ”uut” sisse tuleks. Mitmendal tunnil tuleks hullus? Päevadest pole ilmselt mõtet rääkida. Küllap sina peaksid paremini vastu, sa oskad muuhulgas väga hästi magada, nagu tark viiking.” (lk 6-7, Dantelik auk)

Teised arvavad:

Looming
Postimees
Sirp
Sirp
Bukahoolik
Loterii

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13/11/2013 in loetud teosed, maarja kangro

 

Sildid: , , , ,