Ott Kilusk „Veidrikud ja võpatused“

Ott Kilusk „Veidrikud ja võpatused“
Menu Kirjastus OÜ, 2012
kättesaadav ka e-laenutusest ELLU

Tutvustus: Raamat annab sissevaate 1980. aastate Eesti külaellu ääremaal. Kool on seal üks eriskummaline asutus, kus mitmed õpetajad nõnda värvikad isiksused, et nende areenile ilmumine ongi võimalik vaid tolles üksildases paigas. Külaelanikud parajad veidrikud ning rebased enamasti marutaudis. Ja aeg-ajalt juhtub asju, mis panevad võpatama.

Üsna tore raamat mälestuskildudest nõukaaja lõpu külaelust, kuhu ka minu lapsepõlv enam-vähem jääb. Üht-teist tuli muidugi tuttav ette, kuigi tegevus võrreldes minu lapsepõlvega toimus üsna teises Eestimaa otsas. Kohati siiski tekitas kahetisi tundeid, üldiselt oli ju tekst selline ladus lugeda ja mõnusalt humoorikas, samas aeg-ajalt just see viimane ka häiris. Eks huumor juba on kord selline peen värk, maitseasi.

Katke:

„Igal hommikul kõndisid nad käsikäes karjalauta ja tegid lehmade viljastavaid protseduure. Ja ma ei saanud kuidagi aru, mis siis ikkagi on veterinaari ja veterani vahe.
Kui nad külast minema kolisid, jättis habemik üleöö oma vana ameti ja hakkas imearstiks ning selgeltnägijaks. Tema seanssidele tulid paljud pikka kasvu imeilusad naised, keda ta sõrmedega silitades raskemeelsusest terveks ravis. Lehmade viljastamine sovhoosi karjalaudas oli talle õpetanud, mida naised tõeliselt vajavad.“

Teised arvavad:

Looming
Lugemissoovituse blog
Loterii
Maemaailm
Kristiina lugemispäevik
Katkeid teosest

 

Mehis Heinsaar „Härra Pauli kroonikad“

Mehis Heinsaar „Härra Pauli kroonikad“
Kirjastaja: Menu Kirjastus
Trükiandmed: Ilmunud trükisena 2011. a
Varem ilmunud Loomingu raamatukogus 2001.aastal.
Kättesaadav e-laenutuses ELLU

Tutvustus: VEIDI ENNE MAAILMA LOOMIST
Alguses ei olnud põrandat ega lage. Polnudki seega midagi, kuni miski end liigutas.

See miski mõtles, et tore, kui oleks üks tuba, kus vahel hea viisikest ümiseda.

Sirutas end siis nagu jaksas, ja ennäe – ilmuski väike pragu. Nõnda tekkis põrand ja lagi. Surus siis veel natuke, kuni ilmusid ka neli seina.

Seejärel proovis miski pisut vilistada, aga midagi ei tulnud välja. Polnud, kust tulla.
Siis see miski näpistas end tsipa ja seisis veidi unesegase mehena keset tuba.

“Nii-nii”, lausus unesegane mees ja hakkas ümisema kolme äraolevat viisikest.

Neist kolmest viisikesest sündisid kärbsesitane peegel, riidekapp ning ilma põhjata tool.

“Tere, mina olen härra Paul,” ütles mees peegelpildile ja kergitas kübarat. Võttis siis riidekapist kevadmantli ja portfelli ning väljus hajameelselt ei-tea-kuhu.

xxx

veel katkeid:

Teadmatuse akadeemia.

„Näiteks võis ta tundide kaupa istuda mõne kivi või äravisatud vihmavarju ees ning kuulata, mis neil talle öelda on. Ja enamasti ei olnudki neil härra Paulile midagi öelda ning just see oligi huvitav. Et ei üteldud ega teatud. Vaid oldi vait. See oli tõeline ime.“

xxx

Aruanne nr 4. Rändav tuba.

„Loogika on kõige salakavala, asi siin maamunal üldse,“ arvas härra Paul, „selle kätte see inimkond ükskord kõngebki.“

xxx

Veidi peale maailma lõppu

 

„Kui kõik teised on läinud sinna, kuhu vaja, on härra Paul ikka veel siin. Õigemini on siin ta  king, suu ja pahem silm.“

xxx

Teised arvavad:
Luhtatulek härra Pauliga
Tõnise lugemispäevik
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Litter (ERR)

 

 

Peeter Volkonski “ISBN 978-9985-9980-6-9”

Peeter Volkonski, 2010
Pealkiri: ISBN 978-9985-9980-6-9
Kirjastaja: Menu Kirjastus
Trükiandmed: Ilmunud trükisena 2009. a

Sisukirjeldus: Miks just raamat? 40. sünnipäeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud. 50. sünnipäeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast linti võtmata. Niisiis mõtles ta, et 55.sünnipäeva puhul võiks olla raamat, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi kõik “Harju Elu” numbrid. Miks selline pealkiri? Peeter Volkonski sobras vanades paberites, leidis mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud ja mõne, millest ta isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istus ta tugitooli, kirjutas ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja pani kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõike selle komponente ühendavad kaaned, siis ei mõistnud ta paremat pealkirja välja mõelda, kui selle raamatu rahvusvaheline number.

Sellist tüüpi huumor nagu näiteks lugu ”Masake ja kolm karu” ei ole kindlasti minu maitse. Oli ka siiski paremaid, kuid … no ei tulnud siit suuremat lugemiselamust.
XXX

Segadus

Lugesin mõni aeg tagasi lehest nuppu, et Stallone´i juures läksid kaklema Van Damme ja Seagal. Ei teadnudki kohe, kumma poolt olla.

XXX

Teised arvavad:

Vürst Volkonski kraapis sahtlipõhjad kokku

Vanemuine sündis ümber Volkonskiks
Sehkendaja
Kriuxu kiixud

 

 

Mehis Heinsaar ”Ebatavaline ja ähvardav loodus”

Mehis Heinsaar ”Ebatavaline ja ähvardav loodus”. Menu Kirjastus, 2011 (Ilmunud trükisena 2010. a)

Kättesaadav e-raamatuna Tallinna Keskraamatukogu E-raamatukogus (ELLU)

Sisukirjeldus: Mehis Heinsaar on avaldanud seni viis raamatut: kaks jutukogu, kaks romaani ja ühe luuleraamatu. Oma elamise aega jaotab ta võrdsetes kogustes Tartu ja Mulgimaa vahel. Olles pälvinud küll mitmeid kirjandusauhindu ja saavutanud tunnustatud kirjaniku staatuse, tunneb autor siiski üha tugevamat tõmmet tihnikute poole. Raamat “Ebatavaline ja ähvardav loodus” sisaldab 28 juttu, mis viivad lugeja kummalisse maailma, kus juhtub kummalisi asju. Kõik on nagu päris, aga pole ka. Tuntud ja tundmatud tegelased käituvad ootamatult. Või siiski mitte? Illustreerinud Priit Pärn.

Kuldar Sink astub ellu; Kaunitar, kes oli juba kõike näinud; Kevad Kaareperes; Eesti loodus; Rebased ja koerad; Tiit Aaviksoo kolm elu; Midagi uut; Rebased ja linnud; Juhtum pargis; Endel Lippmaa lahkumine; Endel Lippmaa tagasitulek; Rokokoo tagasitulek; Juhtum tänavanurgal; Jaht; Saiast vuntsid; Juhtum Koerus; Kevad Supilinnas; Kõhkleja Bernard; Inimesed ja jumalad; Raimond Kukumaa armastused; Siinpool püüniseid; Peep Laanepuu rünnakud; Täiskuutund; Elu pärast surma; Patukahetsus Pööraveres; Pilet Kalaabriasse

Pole päris minu maitsele üldiselt, kuid mõningaid vahvaid lugusid ja seiku leidus ka. Lemmiku tiitel läheb loole ”Saiast vuntsid”

”Olin oma eluga jõudnud kargesse keskpäeva, kus kõikvõimalikud tagasilöögid on inimest juba karastanud ning ebaõnnestumiste peale osatakse vaadata filosoofilise rahuga. Olin hakanud mõistma, et suurim kunst siin elus on õppida olema lihtne ehk isegi mõttetu mees, kes oma tühiseid seiklusi siiski nautida suudab ja sealjuures elurõõmuski on.” (“Kaunitar, kes oli juba kõike näinud”)

”Tõesti, pole hullemat saatust kui olla lootusetult armunud kaunitari, kes sinust on lootusetult tüdinenud.” (“Kaunitar, kes oli juba kõike näinud”)

”Ja aeg, see kõigi heade ja pahade ükskõikne sõber,…” (Jaht)

”Teise elupoole esimesel päeval meisterdas Valdek Oro enesele saiast vuntsid. Ta kleepis vuntsid nina alla, vaatas end peeglist ja sattus kõrgendatud meeleollu./—/
”Aga akna taga kahekorruselise puukuuri kohal rippus vana kuu, vaatas toolil kõõluvat Valdekut ja mõtles: ”Imelik on ikka see inimese elu. Kord elu jooksul mõtleb ta vilja midagi originaalset, aga ka siis ei märka seda keegi, sest igaühel on omad mured ja asjaajamised ning andekas inimene lööb käega, hääbub ja käib peagi alla …”
Valdek Oro oli aga jõudnud vahepeal tooliga selili kukkuda ja vaatas laginal naerdes valget lage.” (Saiast vuntsid)

 

Teised arvavad:
Poeedist peiariks
Emand, kelle koputusi tasub kuulatada

 

Jututihnikute uimastav rägastik
Kronotoop
Keskraamatukogu
loterii