Ott Kilusk „Veidrikud ja võpatused“
Menu Kirjastus OÜ, 2012
kättesaadav ka e-laenutusest ELLU
Tutvustus: Raamat annab sissevaate 1980. aastate Eesti külaellu ääremaal. Kool on seal üks eriskummaline asutus, kus mitmed õpetajad nõnda värvikad isiksused, et nende areenile ilmumine ongi võimalik vaid tolles üksildases paigas. Külaelanikud parajad veidrikud ning rebased enamasti marutaudis. Ja aeg-ajalt juhtub asju, mis panevad võpatama.
Üsna tore raamat mälestuskildudest nõukaaja lõpu külaelust, kuhu ka minu lapsepõlv enam-vähem jääb. Üht-teist tuli muidugi tuttav ette, kuigi tegevus võrreldes minu lapsepõlvega toimus üsna teises Eestimaa otsas. Kohati siiski tekitas kahetisi tundeid, üldiselt oli ju tekst selline ladus lugeda ja mõnusalt humoorikas, samas aeg-ajalt just see viimane ka häiris. Eks huumor juba on kord selline peen värk, maitseasi.
Katke:
„Igal hommikul kõndisid nad käsikäes karjalauta ja tegid lehmade viljastavaid protseduure. Ja ma ei saanud kuidagi aru, mis siis ikkagi on veterinaari ja veterani vahe.
Kui nad külast minema kolisid, jättis habemik üleöö oma vana ameti ja hakkas imearstiks ning selgeltnägijaks. Tema seanssidele tulid paljud pikka kasvu imeilusad naised, keda ta sõrmedega silitades raskemeelsusest terveks ravis. Lehmade viljastamine sovhoosi karjalaudas oli talle õpetanud, mida naised tõeliselt vajavad.“
Teised arvavad:
Looming
Lugemissoovituse blog
Loterii
Maemaailm
Kristiina lugemispäevik
Katkeid teosest