RSS

Sildiarhiiv: moodne aeg

Michel Faber „Imelike uute asjade raamat“

imelike asjadeMichel Faber „Imelike uute asjade raamat“
Moodne aeg
Varrak, 2016

Tutvustus: Pühendunud usumees Peter sõidab elu põnevaimale missioonile: ta peab levitama ristiusku teises galaktikas planeedil Oaas. Abikaasa Bea jääb Maale meest tagasi ootama. Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.
Michel Faber (snd 1960) on sündinud Hollandis ja üles kasvanud ning koolis käinud Austraalias. 1990. aastatel kolis ta Šotimaale, kus elab tänaseni. Faber on õppinud medõeks ja sel alal ka töötanud. 1990. aastatel hakkas ta abikaasa Eva julgustusel põhjalikumalt kirjutamisega tegelema, ta on avaldanud viis novellikogu ja kuus romaani ning võitnud mitmeid kirjandusauhindu. Eesti keeles on temalt ilmud novellikogu „Fahrenheiti kaksikud” (LR 2016).  

Üsna mahukas raamat, mille lugemine läks üsna kiirelt J Üks viimase aja haaravamaid raamatuid.

„Rõõm oli nii hajuv ja raskesti tabatav: otsekui mõni varjemustriga ööliblikas, mis võis, kuid ei pruukinud peita end sinu ees metsas, võis olla ka ära lennanud.“ (lk 202)

„Kui suur rõõm ja kergendus oli Sinu kirja saada. Ma olen Sind nii väga igatsenud. Seda enam, et ma olen hakanud mõistma, kui uskumatult haruldane – ja samas uskumatult HÄDAVAJALIK – on olla kontaktis vähemalt ühegi inimesega meie elus, keda me saame armastada ja usaldada. Oh jaa, me muidugi arutame töökaaslastega haiglas igasugu asju, abistame neid, kes on hädas, ajame juttu võõrastega, poemüüjatega ja „sõpradega“, keda oleme juba aastaid tundunud, kuid kellega me mingit lähedust ei tunne. See on kõik omamoodi tore, aga vahel tunnen ma, nagu oleks mul pool hinge puudu.“ (lk 366)

„Sõnad olid siirad, kuid tundusid pisut sunnituina. See tähendab, et ta oleks need spontaanselt välja öelnud, kui Bea oleks olnud tema käte vahel, pea tema kaenla all puhkamas, aga …. Samu sõnu ekraanile tippida ja seejärel kosmose avarustesse saata oli teine lugu. See muutis tunnete värvi ja varjundit, täpselt nagu odav koopia röövib fotolt soojad toonid ja üksikasjad. Tema armastusest Bea vastu oli saamas järjekoomiks ning temal puudusid oskused vormida seda erksavärviliseks ja kujundlikuks maaliks nagu kord ja kohus.“ (lk 387)

Marcalt maailmale
Castorbakar

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel faber

 

Sildid: , , , ,

Zadie Smith „Valged hambad“

valged hambadZadie Smith „Valged hambad“
Moodne aeg
Varrak, 2005

Tutvustus: Jamaica ja inglise päritolu noore kirjaniku esikteos “Valged hambad” osutus erakordselt edukaks. Raamat võitis rea prestiižikaid auhindu, sealhulgas ka Guardiani ja Whitbreadi esikteose auhinna. Zadie Smithi on kujutatava haarde osas võrreldud ka Dickensiga, tema lugu hõlmab Jamaicat, Türgit, Bangladeshi ja Indiat, kuid põhitegevus toimub siiski Londoni põhjaosas.
Raamatu kaks peategelast on keskealised mehed, Archie Jones ja Samad Iqbal. Nad kohtuvad Teises maailmasõjas ning jäävad sõpradeks ka pärast seda. Archie võtab naiseks Jamaicalt pärit ilusa Clara ja neil sünnib tütar Irie. Samad abiellub südi Alsanaga ja neil sünnivad kaksikud pojad.
Kirjanik maalib kireva pildi tänapäeva paljukultuurilises Londonis elavatest eri põlvkondadest, nende probleemidest ja lootustest. Ta muigab heasoovlikult oma tegelaste üle ja suhtub mõistvalt nende nõrkustesse. Tulemuseks on teos, mis pakub tõelist lugemisrõõmu. Raamatu põhjal on valminud ka 4-osaline telefilm.

Natuke vaevaliselt läks see raamat mul, ei olnud päris minu maitsele.

„Naljakas asi see tänapäeva maailm. Kuuled, kuidas tüdrukud klubi WCs räägivad:“Jaa, ta tõmbas uttu ja jättis mu maha. Ta ei armastanud mind. Ta lihtsalt ei suutnud armastusega tegemist teha. Ta oli omadega liiga perses, et osata mind armastada.“ Kuulge, kuidas see juhtus? Mis meid selles armastusvääritus sajandis ikkagi veenis, et oleme kõigele vaatamata inimestena, liigina väljapaistvalt armastusväärsed? Mis sundis meid arvama, et inimene, kes ei suuda meid armastada, on mingil kahjustatud, puudulik, väärtalitlev? Ja iseäranis siis, kui nad asendavad meid jumalaga või nutva madonnaga või Kristuse näoga ciabatta-kuklis – siis me nimetame neid hulludeks. Luuludest vaevatuks. Regressiivseks. Me oleme nii veendunud iseenda headuses ja oma armastuse headuses, et me ei suuda taluda mõtet, et miski võib väärida meist rohkem armastust, meist rohkem kummardamist. Õnnitluskaardid ütlevad meile pidevalt, et kõik inimesed väärivad armastust. Ei. Kõik inimesed väärivad puhast vett. Mitte kõik inimesed ei vääri kogu aeg armastust.“ (lk 476)

Ekspress
Sehkendaja
Sirp
Raamatukoi

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, zadie smith

 

Sildid: , , , ,

David Malouf „Teispool Paabelit“

teispoolDavid Malouf „Teispool Paabelit“
Varrak, 2004
Moodne aeg

Tutvustus: David Malouf sündis Bris­bane’is, tema isa on pärit Liibanonist, ema inglane. Võib-olla ka päritolu tõttu käsitleb ta oma romaanides sageli väga erineva eluviisiga inimeste kohtumisi.
Maloufi kaheksanda teose, “On meeles Paabel” tegevus toimub tuhande kaheksasaja neljakümnendatel aastatel Queenslandis. Briti päritolu, kuid 16 aastat aborigeenide hulgas elanud heidik ilmub tühermaalt briti kogukonda. Tema tulek kutsub esile suure segaduse, teravdades juba niigi esmaasukate seas tuntavat ebakindlust ja ohutunnet. Malouf, kes on ka luuletaja, on andnud seda kõike edasi imeliselt poeetilises proosas ja maalinud ülimalt meeldejääva pildi üheksateistkümnenda sajandi keskpaiga Austraaliast.
Raamat jõudis 1993. aastal Bookeri preemia lõppvalikusse ja võitis prestiižika IMPACI auhinna.

See raamat ei kõnetanud mind.

„Tundus, nagu oleks ta tänini näinud maailma mitte omaenese silmadega, mitte läbi oma ainukordse mina, vaid kellegi säärase silmadega, kes alati teiste seltskonnas viibis, ka siis, kui ta oli üksi, see oli seltsimina, mida alati ümbritses koosluse soojus, mis pakkus kaitset kõige tumeda ja samas ka asjade pimestava valguse eest, kuid ka teadmise eest, et kusagil on paik, kus see mina võiks olla ta ise.“ (lk104)

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 23/10/2016 in david malouf, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

John Banville „Surilina“

surilinaJohn Banville „Surilina“
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: „Surilina” on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid „Varjutus”, „Surilina” ja „Muistne valgus”. Juba „Varjutuses” põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga.    
Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde. 
Banville on ise oma raamatu kohta öelnud, et see on üks tema lemmikuid, „sünge, kalk ja julm teos”, milles tal on peaaegu õnnestunud see, mida ta kirjutama asudes saavutada tahtis: „„Surilina” on mu koletislik laps, keda ma kalliks pean, kuid kes tekitab õudu kõigis teistes.” „Surilina” väljaandmist on toetanud Euroopa Komisjon.

See raamat vist ei olnud minu jaoks. Lugemisest on nüüd mõnda aega möödas ka ja ega mingit väga elavat emotsiooni sellest teosest ei olegi enam.

„Tal oli tunne, nagu kuuluks ta selle mantli ja koti, oma lihtsa kleidi ja vanamoodsate kingadega ühte varasemasse aega, nagu oleks ta kellegi innukas ja veel proovile panemata noorem mina, kellegi mina, kes saab aja jooksul kuulsaks, võib-olla traagiliselt kuulsaks. Ta nägi ennast sageli nõnda, mingis teises maskeeringus, teistes võimalikes eludes, ning need olid nii elavad, et tundus, et ta pidi tõesti varem elanud olema.“ (lk 56)

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 23/10/2016 in john banville, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Nicole Krauss “Suur koda”

suurkodaNicole Krauss “Suur koda”
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: New Yorgis veedab üks naine öö noore Tšiili poeediga. Enne, kui mees lahkub, jätab ta naisele päranduseks oma kirjutuslaua. Hiljem vahistab mehe Pinocheti salapolitsei. Põhja-Londonis avastab oma sureva naise eest hoolitsev mees juuksesalgu, mis harutab lahti kohutava saladuse. Jeruusalemmas taastab antiigikaupmees tükkhaaval oma isa kabinetti, mille natsid rüüstasid. Üks ese on endiselt puudu.
Hõlmates mitut mandrit ja aastakümmet ning punudes peene võrgu eripalgeliste tegelaste eludest, jutustab „Suur koda” haarava ja liigutava loo armastusest, kaotusest ja olude kiuste ellujäämisest.
Nicole Kraussi (snd 1974) peetakse oma põlvkonna üheks olulisemaks USA kirjanikuks. Tema seni viimane romaan „Suur koda” valiti 2010. aastal Baileyse naiste kirjandusauhinna nominendiks. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud Kraussi romaan „Armastuse ajalugu” (e.k 2009).

Kokkuvõttes hea lugemine, eriti paljutõotav oli algus. Hiljem kippus erinevate tegelaste ja nendevaheliste seoste osas vahepeal järg käest minema, aga mingi tervik lõpuks ikka loost moodustus.

“Me mõlemad olime algusest peale ette kujutanud, et saame lapse. Kuid meie elus oli alati asju, mida me enda arvates pidime koos ja eraldi esmalt joonde ajama ning aeg lihtsalt möödus, ilma et see oleks toonud mingit otsust või selgemat arusaama, kuidas me võiksime saada kellekski enamaks, kui me juba olla üritasime. Ning kuigi ma olin nooremana uskunud, et tahan last, ei olnud ma üllatunud, kui avastasin, et olen kolmkümmend viis ja siis nelikümmend, ilma et mul oleks last olnud. Võib-olla näib see ambivalentsusena, lugupeetud kohtunik, ning küllap see osalt oligi, kuid tegu oli ka millegi muuga, tundega, mis mul on alati olnud – et on mul on – et alati on – veel aega – hoolimata üha kuhjuvast ja vastupidist kinnitavast tõendusmaterjalist. Aastad möödusid, mu nägu peeglis muutus, mu keha ei olnud enam see, mis see oli olnud, kuid mul oli raske uskuda, et võimalus saada omaenda laps võiks mööduda ilma mu selgesõnalise nõusolekuta.” (lk 32)

“Jah, ma uskusin – võib-olla usun isegi praegu – et kirjanikku ei tohi tõkestada tema loomingu võimalikud tagajärjed. Tal ei ole mingit maise täpsuse ja sarnasuse kohust. Ta ei ole raamatupidaja, samuti ei nõuta temalt, et ta oleks midagi nii naeruväärset ja kohatut nagu moraalne kompass. Oma loomingus on kirjanik seadustest vaba. Aga oma elus, lugupeetud kohtunik, ei ole ta prii.” (lk 35)

“Nagu on lugu suurema osaga muusikast, mis mind sügavalt puudutab, ei kuulaks ma ka seda ealeski teiste seltskonnas, täpselt nagu ma ei laenaks kellelegi teisele raamatut, mida ma eriti armastan. Mul on seda piinlik tunnistada, teades, et see reedab mu iseloomus mingi olemusliku vajakajäämise või isekuse, ning ma olen teadlik, et see vaist on vastupidine enamikule inimestele, kelles kirg millegi vastu tekitab tahtmise seda tesitega jagada, testes samasugust kirge sütitada, ja et ilma sellise innuta ei oleks ma tänini kuulnud paljudest raamatutest ja muusikast, mida ma kõige rohkem armastan, eriti Opus 132 kolmandast osast, mis mulle ühel 1967. aasta kevadõhtul tuge andis. Ent kui ma olen kutsunud kellegi teise sellest osa saama, tajun alati omaenda naudingu paisumise asemel selle kahanemist, teosega tekkinud intiimse seose katkemist, privaatsfääri tungimist. Kõige hullem on see, kui keegi võtab kätte raamatu, mis on mind äsja kütkestanud, ja hakkab hooletult esimesi lehekülgi sirvima. ” (lk 38)

Kultuuritarbija60+
Maemaailm
Alleykass

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 22/10/2016 in loetud teosed, nicole krauss

 

Sildid: , , , ,

A. M. Homes “Antagu meile andeks”

anatguA.M. Homes “Antagu meile andeks”
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: Harry Silver on terve elu vaadanud kadedusega pealt oma noorema venna George’i tähelendu. Vend on teinud edukat karjääri televisioonis, tal on ilus kodu New Yorgi äärelinnas, kaks last ja ihaldusväärne naine. Ent Harry teab, et George’i kontrollimatu meelelaad teeb temast vägagi ohtliku mehe. Ühel perekondlikul tänupühal suudleb George’i naine ootamatult Harryt. Sellest saab alguse sündmuste ahel, mille käigus noorem vend enesevalitsuse kaotab. Tema tegude tagajärjel pole kummagi mehe elu enam endine ja uues olukorras tuleb neil mõlemal otsida lunastust, mis aitaks leppida sellega, mis tehtud.  
Amy M. Homes (snd 1961) on üks olulisemaid kaasaegseid USA kirjanikke. Tema romaanid on ühtaegu tabavalt vaimukad ja kõhedust tekitavad, aga ka lummavalt elegantsed. Ta on pälvinud ohtralt tunnustust, viimase romaani „Antagu meile andeks“ eest sai ta 2013. aastal prestiižse Baileyse naiste kirjandusauhinna. Homesi romaane on tõlgitud 23 keelde. Ta elab koos tütrega New Yorgis. 

Raamat on üsna mahukas, aga lugu on sündmusterikas ja lugemine läks üsna kiirelt. Täitsa hea avastus taas Moodsa aja sarjas.

“Ma olen suremas,” vastab mu palatikaaslane, “ja teate, mis kõige hämmastavam? Oleksin täna äärepealt tõepoolest surnud, mul olekski surra lastud, aga jäin ellu ja nüüd tunnen end oivaliselt, mitte et elaksin igavesti, aga mul pole suremise vastu midagi.” Ta vaikib hetke. “Ma olen suremas,” kordab ta. “Olen seda täna öelnud rohkem kordi kui kunagi varem ja ühtäkki osutub see tõeks, midagi, mis ootab ees nagu peatselt linastuvate filmide reklaam kinos.”(lk 144)

Rabarberibulvar
Kultuuritarbija60+

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 22/10/2016 in a.m.homes, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Karen Joy Fowler “Me oleme kõik täiesti endast väljas”

me-olemeKaren Joy Fowler “Me oleme kõik täiesti endast väljas”
Varrak,2016
Moodne aeg

Tutvustus: Kuidas te tunneksite ennast, kui saaksite teada, et isa on teinud teie lapsepõlvest teadusliku eksperimendi? Rosemary ei ole kuigi jutukas ja on asju, mida ta on otsustanud üldse saladuses hoida. Kunagi oli tal õde, Fern, tema tuulepeast teine pool. Fern kadus tema elust asjaoludel, mida ta on püüdnud pingsalt unustada. Ja juba kümme aastat ei ole ta näinud oma armastatud vanemat venda Lowelli. Nüüd, kui Rosemary käib juba ülikoolis, saab ta järsku aru, et ilma tagasi vaatamata ei ole tal võimalik ka edasi minna. Tal tuleb pöörduda aega, kui ta oli veel viieaastane ja saadeti nädalateks kodust eemale vanavanemate juurde. Kui ta koju tagasi tuli, avastas ta, et Fern on kadunud. 

Huvitav ja haarav lugemine, sügavamat jälge ei jätnud.

“Toddi isa oli kolmandat põlve Ameerika iirlane ja ema teist põlve Ameerika jaapanlanna, kes ei sallinud üksteist silmaotsaski./—/ Kunagi nägi ta unes, et püüdis esimese inimesena maailmas sulatada kokku kannelt ja animet. Elu on talle õpetanud, et need on ühildamatud. Tema enda sõnu kasutades: aine ja antiaine. Tulemuseks võib olla vaid maailma lõpp.” (lk 41-42)

“Nüüd oli siis käes 1979. aasta. Lamba-aasta. Maalamba aasta. Mõndagi te sellest aastast ehk mäletate. Margaret Thatcher oli just saanud Briti peaministriks. Idi Amin oli Ugandast põgenenud. Jimmy Carter oli peagi silmitsi seismas Iraani pantvangikriisiga. Veel enne sai temast aga esimene ja viimane president maailma ajaloos, keda ründas sooküülik. Sellel mehel läks kohe kõik aia taha.” (lk 61)

Kultuuritarbija60+

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 16/10/2016 in karen joy fowler, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Robert Seethaler „Tubakapoodnik“

tubakaRobert Seethaler „Tubakapoodnik“
Varrak, 2015
Moodne aeg

Tutvustus: On aasta 1937. Salzkammerguti külakesest pärit 17-aastane Franz Huchel kolib Viini ja asub õpipoisina tööle väikeses ajalehtede ja tubakatoodete poes. Ühel päeval kohtub ta poe püsikunde Sigmund Freudiga. Kuulus professor, kellest isegi temasugune provintsipoiss on kuulnud, lummab teda seletamatul kombel.
Kui Franz armub ülepeakaela böömlannast varieteetantsijasse Anezkasse, püüab ta Freudilt nõu küsida, kuidas nüüd edasi elada. Kuid maailmakuulsale psühhoanalüütikule on naissoo käitumine vaat et sama suur mõistatus kui Franzule. Hoolimata sellest – või just seetõttu – saavad kahest nii erinevast mehest sõbrad. Paraku on aeg selline, mis sekkub julmalt noore Franzu alles kujunevasse maailma. 1938. aasta kevadel marsivad natsi-Saksamaa väed Austriasse ja Freud, vana, habras, haige mees, peab oma kodu maha jätma.
Austria viimaste aastate üks hinnatumaid kirjanikke Robert Seethaler (snd 1966) pälvis palju tähelepanu ja tunnustust juba oma 2006. aastal ilmunud debüütromaaniga „Die Biene und der Kurt“. Sellest ajast saati on talle jagunud mitmeid auhindu, muu hulgas ka filmistsenaariumide eest. Lisaks on ta näitlejana üles astunud nii teatrilaval kui filmides. Seethaler elab vaheldumisi Viinis ja Berliinis. 2012. aasta sügisel ilmunud „Der Trafikant” on Seethaleri neljas romaan. Möödunud aastal ilmus tema seni viimane romaan „Ein ganzes Leben”.

Hea lugemine oli. Ühelt poolt kerge lugemine, aga mitte kergemeelne. Kuigi üks põhiteema on ühe noormehe esimene armumine ja sellega seonduv segadus, elevus ja hingevalu. Ja selles osas tundsin veidi sarnasust just eelnevalt loetud Tammsaare jutustustega. Aeg ja taust muidugi veidi teine. Loole annavad omapärase nüansi noormehe jutuajamised Freudiga.

Katked51vr17ee6GL._SX311_BO1,204,203,200_

„olen nüüd juba päris tükk aega siin linnas olnud, kuid ausalt öeldes paistab kõik mulle aina võõram. Aga võibolla on see kogu eluga nii: sünnist alates iga jumala päevaga lähed iseendast natukene kaugemale, kuni ükskord oled omadega puntras. Kas võib äkki tõesti nii olla?“ (lk 53)

„Kuidas saab säärasel pikal lausel nii lühike tähendus olla?“ „Lausetega on sageli nii. Kes palju räägib, sellel on enamasti vähe öelda,“ vastas Freud pisut tusaselt. (lk 60)

„Ma lihtsalt ei tea. Põhimõtteliselt ei tea ma üldse mitte midagi!“ „Vähemalt on see tõdemus esimene samm järsul trepil teadmise poole,“ ütles Freud. (lk 106)

„Tegelikult oli see ju päris kummaline, kuidas ajalehed pasundasid oma kogu tõde suurte, paksude tähtedega, et seejärel kohe järgmises väljaandes jälle väikeste tähtedega kirjutada või vastavalt asjaoludele see hoopis nurka heita. Hommikuse väljaande tõde on praktiliselt õhtuse väljaande vale, mõtles ta, mis omakorda mäletamise jaoks igatahes suuremat rolli ei mängi. Mäletatakse nimelt enamasti nagunii mitte tõde, vaid ainult seda, millest piisavalt valjusti karjuti või mis piisavalt rasvaselt trükiti. Ja kui säärane mälestustesahin on piisavalt kaua kestnud, siis millalgi saab sellest ajalugu, mõtles ta lõpuks.“ (lk 122)

trafikant„Kui saaks heita pilgu inimeste pähe, mõtles Franz, aga ainult magamise ajal. Päevasel ajal ei taha ju tegelikult sugugi teada, mis inimestel mõttes on, pealegi ei tasu ühe keskmise pea seest nagunii liiga palju oodata. Öösel aga, arutles ta edasi, vaiksetel, pimedatel tundidel, on pilt hoopis teine. Siis pole inimestel iseenda ettevaatlikkus enam tee peal ees ja kõik hirmud, himurused ja totrused võivad takistamatult kolus ringi kummitada.“ (lk 142-143)

„Mul on tunne, nagu oleksin paat, mis on äikesehoos aerud kaotanud ja nüüd vaid täitsa mõttetult siia-sinna hulbib.“ „Teil on selles suhtes õieti palju parem, härra professor,“ lisas ta pärast lühidat vaikimist. „Te teate täpselt, kuhu lähete.“ Freud ohkas. „Ometigi tuleb enamik teedest mulle juba kuidagi tuttav ette. Aga tegelikult pole ju üldse meile määratud oma teesid tunda. Meile on just määratud neid mitte tunda. Me ei sünni ilma selleks, et leida vastuseid, vaid et esitada küsimusi. Kobatakse nii-öelda igaveses pimeduses ringi ja ainult suure vedamise korral võib vahel näha valgust välgatamas. Ning ainult hulga julguse või järjekindluse või rumalusega, või kõige parem, kui nende kõigega kokku võib siia-sinna ise mingi märgi maha panna!“ (lk 184)

„Üks asi on küll veider: mida pikemaks muutuvad päevad, seda lühem tundub oma elu. Vastuolu, aga nii see on. Ja nüüd küsin ma teilt: mida teevad inimesed selleks, et oma elu pikendada ja päevi lühendada? Nad räägivad. Nad räägivad, latravad, lobisevad ja jutustavad, ja seda praktiliselt vahet pidamata. Ja kui sa ka mõnikord arvad, et nüüd lõpuks saab rahu, ütleme näiteks kirikus või veel parem – kalmistul, siis – olge lahke – hakkab juba jälle keegi mokalaata pidama! Tõenäoliselt on sama lugu isegi taevas või maa all: kellelgi on alati suumulk lahti. Aga ühte ma teile veel ütlen: enamiku sellest, mis inimestel päeva jooksul üle huulte tuleb, võid kohe solki visata! Kuna kõik küll räägivad, aga keegi midagi ei tea. Keegi ei saa aru. Keegi pole kursis. Kellelgi pole aimu. Kusjuures tänapäeval võib-olla ongi parem, kui sul liiga palju aimu pole. (lk 195)

Sehkendaja
Marcamaa

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 11/02/2016 in loetud teosed, robert seethaler

 

Sildid: , , , ,

Katri Lipson “Jäätisemüüja”

jäätisemüüjaKatri Lipson “Jäätisemüüja”
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: Soome kirjaniku Katri Lipsoni kauaoodatud teine romaan on nagu salapärane kangas, mille lõimelõngad põimuvad ümber „Jäätisemüüja” filmi. Romaani tegevustik leiab aset peamiselt 1940.–1960. aastate Tšehhoslovakkias. Käimas on filmivõtted ja režissöör on lagedale tulnud hullumeelse mõttega teha film stsenaariumita, et osatäitjatel poleks aimugi, mis nende tegelasi ees ootab. Näitlejad peavad oma tegelaste elulood ise välja mõtlema ja need ühtlasi ka läbi mängima. Mida enam nad rolli sisse elavad, seda hägusemaks muutub piir elu ja selle kujutamise vahel, kuni väljamõeldis seguneb tegelikkusega ja ühte pole enam võimalik teisest eristada. Raamat viib lugeja lõputule põgenemisele proua Nĕmcová majja, kinosaali, Prahasse ja Göteborgi ning viimaks postkasti juurde, kuhu saabub lakkamatult Milenale adresseeritud kirju.
Katri Lipson (snd 1965) on elukutselt arst, kes on terve elu ka kirjutamisega tegelenud. 2008. aastal ilmus tema debüütromaan „Kosmonaut“, mis äratas palju tähelepanu ja võitis ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinna. Teos kandideeris ka Finlandia auhinnale. Lipsoni teise romaani edu ei jäänud esimesele alla, raamat pälvis 2013. aastal Euroopa Liidu Kirjandusauhinna. Lipson üllatab uues romaanis uue stiiliga, aga seegi kord köidab ta lugeja tähelepanu jäägitult.

Kirjelduse järgi oletasin, et see raamat meeldib mulle rohkem. Oli siiski täitsa okei lugemine, aga liiga lähedaseks selle raamatuga ei saanud, kuna kohati läks asi ikka üsna segaseks ja raskestijälgitavaks, et kes on kes ja kus ja mis seosed.

“Millelegi ei esitata nii rangeid nõudmisi kui valele.” (lk 102)

Kultuuritarbija60+Jäätelökauppias-kansi22341267
Marcamaa
Sehkendaja
EPL

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 29/01/2016 in katri lipson, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist”

nelja teeTommi Kinnunen “Nelja tee rist”
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: „Nelja tee rist“ vaatleb ühe Põhja-Soomes elava perekonna saatust 20. sajandi murrangutes ja muutustes. Lugeja silme ette kerkib karm maastik, millel ei kasva suurt muud peale okaspuude ja konservatiivse eluhoiaku. Kinnunen oskab kirjeldada taolises keskkonnas elavate inimeste sotsiaalseid ja psühholoogilisi pingeid – sooviga jääda truuks oma sisemisele häälele kaasnevad peaaegu ületamatud raskused seda häält kuuldavaks teha ja teistega jagada. Inimesed püüavad ehitada oma elule ja unistustele ühised seinad, korrused ning katuse, aga lõpuks on uhke hoone täidetud valede valikute ja vääriti mõistetud või ütlemata jäetud sõnadega. Ometi seisab maja püsti ning ootab soojemaid aegu.
Tommi Kinnunen (1973) on Turus elav kirjanik ning emakeele ja kirjanduse õpetaja, kelle esimest romaani „Nelja tee rist“ (2014) peetakse Soome viimaste aastate üheks kõige märkimisväärsemaks proosadebüüdiks. Romaan pälvis Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe „Helsingin Sanomat“ parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale. neljantienristeys

Hea lugemine. Vaade ühele perekonnaloole nelja erineva pereliikme silmade läbi. Paneb mõtlema, et kui erinevalt inimesed sündmusi tajuvad ja kui endassesuletuna ja kinnistena üksteise kõrval elatakse.

“Maria arust oli elu ehitis, just nagu suur maja, kus on palju kambreid ja võõrastetubasid ning igas toas mitu ust. Igaüks valib ise oma uksed ning kõnnib läbi köökide ja verandade ning satub vaheruumides uutele ustele, ning ükski neist pole õige ega vale, sest tegu on vaid ustega. Mõnikord võib inimene avastada, et on sattunud majas hoopis teise kohta, kui ta algselt oli mõelnud minna.” (lk 46)

Indigoaalne
Kultuuritarbija 60+
Palamuse raamatukogu

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 05/01/2016 in loetud teosed, tommi kinnunen

 

Sildid: , , , ,