RSS

Tag Archives: moodne aeg

Michel Faber „Imelike uute asjade raamat“

imelike asjadeMichel Faber „Imelike uute asjade raamat“
Moodne aeg
Varrak, 2016

Tutvustus: Pühendunud usumees Peter sõidab elu põnevaimale missioonile: ta peab levitama ristiusku teises galaktikas planeedil Oaas. Abikaasa Bea jääb Maale meest tagasi ootama. Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.
Michel Faber (snd 1960) on sündinud Hollandis ja üles kasvanud ning koolis käinud Austraalias. 1990. aastatel kolis ta Šotimaale, kus elab tänaseni. Faber on õppinud medõeks ja sel alal ka töötanud. 1990. aastatel hakkas ta abikaasa Eva julgustusel põhjalikumalt kirjutamisega tegelema, ta on avaldanud viis novellikogu ja kuus romaani ning võitnud mitmeid kirjandusauhindu. Eesti keeles on temalt ilmud novellikogu „Fahrenheiti kaksikud” (LR 2016).  

Üsna mahukas raamat, mille lugemine läks üsna kiirelt J Üks viimase aja haaravamaid raamatuid.

„Rõõm oli nii hajuv ja raskesti tabatav: otsekui mõni varjemustriga ööliblikas, mis võis, kuid ei pruukinud peita end sinu ees metsas, võis olla ka ära lennanud.“ (lk 202)

„Kui suur rõõm ja kergendus oli Sinu kirja saada. Ma olen Sind nii väga igatsenud. Seda enam, et ma olen hakanud mõistma, kui uskumatult haruldane – ja samas uskumatult HÄDAVAJALIK – on olla kontaktis vähemalt ühegi inimesega meie elus, keda me saame armastada ja usaldada. Oh jaa, me muidugi arutame töökaaslastega haiglas igasugu asju, abistame neid, kes on hädas, ajame juttu võõrastega, poemüüjatega ja „sõpradega“, keda oleme juba aastaid tundunud, kuid kellega me mingit lähedust ei tunne. See on kõik omamoodi tore, aga vahel tunnen ma, nagu oleks mul pool hinge puudu.“ (lk 366)

„Sõnad olid siirad, kuid tundusid pisut sunnituina. See tähendab, et ta oleks need spontaanselt välja öelnud, kui Bea oleks olnud tema käte vahel, pea tema kaenla all puhkamas, aga …. Samu sõnu ekraanile tippida ja seejärel kosmose avarustesse saata oli teine lugu. See muutis tunnete värvi ja varjundit, täpselt nagu odav koopia röövib fotolt soojad toonid ja üksikasjad. Tema armastusest Bea vastu oli saamas järjekoomiks ning temal puudusid oskused vormida seda erksavärviliseks ja kujundlikuks maaliks nagu kord ja kohus.“ (lk 387)

Marcalt maailmale
Castorbakar

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel faber

 

Sildid: , , , ,

Zadie Smith „Valged hambad“

valged hambadZadie Smith „Valged hambad“
Moodne aeg
Varrak, 2005

Tutvustus: Jamaica ja inglise päritolu noore kirjaniku esikteos “Valged hambad” osutus erakordselt edukaks. Raamat võitis rea prestiižikaid auhindu, sealhulgas ka Guardiani ja Whitbreadi esikteose auhinna. Zadie Smithi on kujutatava haarde osas võrreldud ka Dickensiga, tema lugu hõlmab Jamaicat, Türgit, Bangladeshi ja Indiat, kuid põhitegevus toimub siiski Londoni põhjaosas.
Raamatu kaks peategelast on keskealised mehed, Archie Jones ja Samad Iqbal. Nad kohtuvad Teises maailmasõjas ning jäävad sõpradeks ka pärast seda. Archie võtab naiseks Jamaicalt pärit ilusa Clara ja neil sünnib tütar Irie. Samad abiellub südi Alsanaga ja neil sünnivad kaksikud pojad.
Kirjanik maalib kireva pildi tänapäeva paljukultuurilises Londonis elavatest eri põlvkondadest, nende probleemidest ja lootustest. Ta muigab heasoovlikult oma tegelaste üle ja suhtub mõistvalt nende nõrkustesse. Tulemuseks on teos, mis pakub tõelist lugemisrõõmu. Raamatu põhjal on valminud ka 4-osaline telefilm.

Natuke vaevaliselt läks see raamat mul, ei olnud päris minu maitsele.

„Naljakas asi see tänapäeva maailm. Kuuled, kuidas tüdrukud klubi WCs räägivad:“Jaa, ta tõmbas uttu ja jättis mu maha. Ta ei armastanud mind. Ta lihtsalt ei suutnud armastusega tegemist teha. Ta oli omadega liiga perses, et osata mind armastada.“ Kuulge, kuidas see juhtus? Mis meid selles armastusvääritus sajandis ikkagi veenis, et oleme kõigele vaatamata inimestena, liigina väljapaistvalt armastusväärsed? Mis sundis meid arvama, et inimene, kes ei suuda meid armastada, on mingil kahjustatud, puudulik, väärtalitlev? Ja iseäranis siis, kui nad asendavad meid jumalaga või nutva madonnaga või Kristuse näoga ciabatta-kuklis – siis me nimetame neid hulludeks. Luuludest vaevatuks. Regressiivseks. Me oleme nii veendunud iseenda headuses ja oma armastuse headuses, et me ei suuda taluda mõtet, et miski võib väärida meist rohkem armastust, meist rohkem kummardamist. Õnnitluskaardid ütlevad meile pidevalt, et kõik inimesed väärivad armastust. Ei. Kõik inimesed väärivad puhast vett. Mitte kõik inimesed ei vääri kogu aeg armastust.“ (lk 476)

Ekspress
Sehkendaja
Sirp
Raamatukoi

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, zadie smith

 

Sildid: , , , ,

David Malouf „Teispool Paabelit“

teispoolDavid Malouf „Teispool Paabelit“
Varrak, 2004
Moodne aeg

Tutvustus: David Malouf sündis Bris­bane’is, tema isa on pärit Liibanonist, ema inglane. Võib-olla ka päritolu tõttu käsitleb ta oma romaanides sageli väga erineva eluviisiga inimeste kohtumisi.
Maloufi kaheksanda teose, “On meeles Paabel” tegevus toimub tuhande kaheksasaja neljakümnendatel aastatel Queenslandis. Briti päritolu, kuid 16 aastat aborigeenide hulgas elanud heidik ilmub tühermaalt briti kogukonda. Tema tulek kutsub esile suure segaduse, teravdades juba niigi esmaasukate seas tuntavat ebakindlust ja ohutunnet. Malouf, kes on ka luuletaja, on andnud seda kõike edasi imeliselt poeetilises proosas ja maalinud ülimalt meeldejääva pildi üheksateistkümnenda sajandi keskpaiga Austraaliast.
Raamat jõudis 1993. aastal Bookeri preemia lõppvalikusse ja võitis prestiižika IMPACI auhinna.

See raamat ei kõnetanud mind.

„Tundus, nagu oleks ta tänini näinud maailma mitte omaenese silmadega, mitte läbi oma ainukordse mina, vaid kellegi säärase silmadega, kes alati teiste seltskonnas viibis, ka siis, kui ta oli üksi, see oli seltsimina, mida alati ümbritses koosluse soojus, mis pakkus kaitset kõige tumeda ja samas ka asjade pimestava valguse eest, kuid ka teadmise eest, et kusagil on paik, kus see mina võiks olla ta ise.“ (lk104)

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in david malouf, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

John Banville „Surilina“

surilinaJohn Banville „Surilina“
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: „Surilina” on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid „Varjutus”, „Surilina” ja „Muistne valgus”. Juba „Varjutuses” põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga.    
Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde. 
Banville on ise oma raamatu kohta öelnud, et see on üks tema lemmikuid, „sünge, kalk ja julm teos”, milles tal on peaaegu õnnestunud see, mida ta kirjutama asudes saavutada tahtis: „„Surilina” on mu koletislik laps, keda ma kalliks pean, kuid kes tekitab õudu kõigis teistes.” „Surilina” väljaandmist on toetanud Euroopa Komisjon.

See raamat vist ei olnud minu jaoks. Lugemisest on nüüd mõnda aega möödas ka ja ega mingit väga elavat emotsiooni sellest teosest ei olegi enam.

„Tal oli tunne, nagu kuuluks ta selle mantli ja koti, oma lihtsa kleidi ja vanamoodsate kingadega ühte varasemasse aega, nagu oleks ta kellegi innukas ja veel proovile panemata noorem mina, kellegi mina, kes saab aja jooksul kuulsaks, võib-olla traagiliselt kuulsaks. Ta nägi ennast sageli nõnda, mingis teises maskeeringus, teistes võimalikes eludes, ning need olid nii elavad, et tundus, et ta pidi tõesti varem elanud olema.“ (lk 56)

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in john banville, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Nicole Krauss “Suur koda”

suurkodaNicole Krauss “Suur koda”
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: New Yorgis veedab üks naine öö noore Tšiili poeediga. Enne, kui mees lahkub, jätab ta naisele päranduseks oma kirjutuslaua. Hiljem vahistab mehe Pinocheti salapolitsei. Põhja-Londonis avastab oma sureva naise eest hoolitsev mees juuksesalgu, mis harutab lahti kohutava saladuse. Jeruusalemmas taastab antiigikaupmees tükkhaaval oma isa kabinetti, mille natsid rüüstasid. Üks ese on endiselt puudu.
Hõlmates mitut mandrit ja aastakümmet ning punudes peene võrgu eripalgeliste tegelaste eludest, jutustab „Suur koda” haarava ja liigutava loo armastusest, kaotusest ja olude kiuste ellujäämisest.
Nicole Kraussi (snd 1974) peetakse oma põlvkonna üheks olulisemaks USA kirjanikuks. Tema seni viimane romaan „Suur koda” valiti 2010. aastal Baileyse naiste kirjandusauhinna nominendiks. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud Kraussi romaan „Armastuse ajalugu” (e.k 2009).

Kokkuvõttes hea lugemine, eriti paljutõotav oli algus. Hiljem kippus erinevate tegelaste ja nendevaheliste seoste osas vahepeal järg käest minema, aga mingi tervik lõpuks ikka loost moodustus.

“Me mõlemad olime algusest peale ette kujutanud, et saame lapse. Kuid meie elus oli alati asju, mida me enda arvates pidime koos ja eraldi esmalt joonde ajama ning aeg lihtsalt möödus, ilma et see oleks toonud mingit otsust või selgemat arusaama, kuidas me võiksime saada kellekski enamaks, kui me juba olla üritasime. Ning kuigi ma olin nooremana uskunud, et tahan last, ei olnud ma üllatunud, kui avastasin, et olen kolmkümmend viis ja siis nelikümmend, ilma et mul oleks last olnud. Võib-olla näib see ambivalentsusena, lugupeetud kohtunik, ning küllap see osalt oligi, kuid tegu oli ka millegi muuga, tundega, mis mul on alati olnud – et on mul on – et alati on – veel aega – hoolimata üha kuhjuvast ja vastupidist kinnitavast tõendusmaterjalist. Aastad möödusid, mu nägu peeglis muutus, mu keha ei olnud enam see, mis see oli olnud, kuid mul oli raske uskuda, et võimalus saada omaenda laps võiks mööduda ilma mu selgesõnalise nõusolekuta.” (lk 32)

“Jah, ma uskusin – võib-olla usun isegi praegu – et kirjanikku ei tohi tõkestada tema loomingu võimalikud tagajärjed. Tal ei ole mingit maise täpsuse ja sarnasuse kohust. Ta ei ole raamatupidaja, samuti ei nõuta temalt, et ta oleks midagi nii naeruväärset ja kohatut nagu moraalne kompass. Oma loomingus on kirjanik seadustest vaba. Aga oma elus, lugupeetud kohtunik, ei ole ta prii.” (lk 35)

“Nagu on lugu suurema osaga muusikast, mis mind sügavalt puudutab, ei kuulaks ma ka seda ealeski teiste seltskonnas, täpselt nagu ma ei laenaks kellelegi teisele raamatut, mida ma eriti armastan. Mul on seda piinlik tunnistada, teades, et see reedab mu iseloomus mingi olemusliku vajakajäämise või isekuse, ning ma olen teadlik, et see vaist on vastupidine enamikule inimestele, kelles kirg millegi vastu tekitab tahtmise seda tesitega jagada, testes samasugust kirge sütitada, ja et ilma sellise innuta ei oleks ma tänini kuulnud paljudest raamatutest ja muusikast, mida ma kõige rohkem armastan, eriti Opus 132 kolmandast osast, mis mulle ühel 1967. aasta kevadõhtul tuge andis. Ent kui ma olen kutsunud kellegi teise sellest osa saama, tajun alati omaenda naudingu paisumise asemel selle kahanemist, teosega tekkinud intiimse seose katkemist, privaatsfääri tungimist. Kõige hullem on see, kui keegi võtab kätte raamatu, mis on mind äsja kütkestanud, ja hakkab hooletult esimesi lehekülgi sirvima. ” (lk 38)

Kultuuritarbija60+
Maemaailm
Alleykass

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22/10/2016 in loetud teosed, nicole krauss

 

Sildid: , , , ,

A. M. Homes “Antagu meile andeks”

anatguA.M. Homes “Antagu meile andeks”
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: Harry Silver on terve elu vaadanud kadedusega pealt oma noorema venna George’i tähelendu. Vend on teinud edukat karjääri televisioonis, tal on ilus kodu New Yorgi äärelinnas, kaks last ja ihaldusväärne naine. Ent Harry teab, et George’i kontrollimatu meelelaad teeb temast vägagi ohtliku mehe. Ühel perekondlikul tänupühal suudleb George’i naine ootamatult Harryt. Sellest saab alguse sündmuste ahel, mille käigus noorem vend enesevalitsuse kaotab. Tema tegude tagajärjel pole kummagi mehe elu enam endine ja uues olukorras tuleb neil mõlemal otsida lunastust, mis aitaks leppida sellega, mis tehtud.  
Amy M. Homes (snd 1961) on üks olulisemaid kaasaegseid USA kirjanikke. Tema romaanid on ühtaegu tabavalt vaimukad ja kõhedust tekitavad, aga ka lummavalt elegantsed. Ta on pälvinud ohtralt tunnustust, viimase romaani „Antagu meile andeks“ eest sai ta 2013. aastal prestiižse Baileyse naiste kirjandusauhinna. Homesi romaane on tõlgitud 23 keelde. Ta elab koos tütrega New Yorgis. 

Raamat on üsna mahukas, aga lugu on sündmusterikas ja lugemine läks üsna kiirelt. Täitsa hea avastus taas Moodsa aja sarjas.

“Ma olen suremas,” vastab mu palatikaaslane, “ja teate, mis kõige hämmastavam? Oleksin täna äärepealt tõepoolest surnud, mul olekski surra lastud, aga jäin ellu ja nüüd tunnen end oivaliselt, mitte et elaksin igavesti, aga mul pole suremise vastu midagi.” Ta vaikib hetke. “Ma olen suremas,” kordab ta. “Olen seda täna öelnud rohkem kordi kui kunagi varem ja ühtäkki osutub see tõeks, midagi, mis ootab ees nagu peatselt linastuvate filmide reklaam kinos.”(lk 144)

Rabarberibulvar
Kultuuritarbija60+

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22/10/2016 in a.m.homes, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Karen Joy Fowler “Me oleme kõik täiesti endast väljas”

me-olemeKaren Joy Fowler “Me oleme kõik täiesti endast väljas”
Varrak,2016
Moodne aeg

Tutvustus: Kuidas te tunneksite ennast, kui saaksite teada, et isa on teinud teie lapsepõlvest teadusliku eksperimendi? Rosemary ei ole kuigi jutukas ja on asju, mida ta on otsustanud üldse saladuses hoida. Kunagi oli tal õde, Fern, tema tuulepeast teine pool. Fern kadus tema elust asjaoludel, mida ta on püüdnud pingsalt unustada. Ja juba kümme aastat ei ole ta näinud oma armastatud vanemat venda Lowelli. Nüüd, kui Rosemary käib juba ülikoolis, saab ta järsku aru, et ilma tagasi vaatamata ei ole tal võimalik ka edasi minna. Tal tuleb pöörduda aega, kui ta oli veel viieaastane ja saadeti nädalateks kodust eemale vanavanemate juurde. Kui ta koju tagasi tuli, avastas ta, et Fern on kadunud. 

Huvitav ja haarav lugemine, sügavamat jälge ei jätnud.

“Toddi isa oli kolmandat põlve Ameerika iirlane ja ema teist põlve Ameerika jaapanlanna, kes ei sallinud üksteist silmaotsaski./—/ Kunagi nägi ta unes, et püüdis esimese inimesena maailmas sulatada kokku kannelt ja animet. Elu on talle õpetanud, et need on ühildamatud. Tema enda sõnu kasutades: aine ja antiaine. Tulemuseks võib olla vaid maailma lõpp.” (lk 41-42)

“Nüüd oli siis käes 1979. aasta. Lamba-aasta. Maalamba aasta. Mõndagi te sellest aastast ehk mäletate. Margaret Thatcher oli just saanud Briti peaministriks. Idi Amin oli Ugandast põgenenud. Jimmy Carter oli peagi silmitsi seismas Iraani pantvangikriisiga. Veel enne sai temast aga esimene ja viimane president maailma ajaloos, keda ründas sooküülik. Sellel mehel läks kohe kõik aia taha.” (lk 61)

Kultuuritarbija60+

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/10/2016 in karen joy fowler, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,