RSS

Tag Archives: näidendid

Ingmar Bergman „Sügissonaat“

sügissonaat (1)Ingmar Bergman „Sügissonaat“
NyNorden, 2008

Tutvustus: «Sügissonaati» võib lugeda üheks Bergmani kõige läbikirjutatumaks ja kirjanduslikumaks käsikirjaks. Avades oma kangelannade teadvuse ja alateadvuse varjatumaid tahkusid, sunnib autor meidki enda sisse vaatama. «Sügissonaat» mõjub nagu jutlus. Üheski oma varasemas filmis pole ta rääkinud nii lihtsalt ja otse kui siin.
Etenduse tutvustus: „Sügissonaat” on liigutav ja erakordselt aus lugu perekonnasuhetest. Eva, tagasihoidlik 30-ndates aastates pastoriproua, kutsub pärast 7-aastast lahusolekut endale külla oma ema, kuulsa kontsertpianisti. Mõlemad, ema ja tütar, ootavad väga seda kokkusaamist, kuid rõõmus kokkusaamine muutub üsna pea öisteks suheteklaarimisteks. Ema ja tütre vahel on küll läheduseigatsus ja ehk armastuski, ent ka süü ja süütunne, viha, kahetsus, hüljatus, egoism. Bergman pakub erakordselt peent ja läbinägelikku sissevaadet ema ja tütre suhetesse, valusatesse lapsepõlvekogemustesse, naise ja kunstniku rolli ühendamise valikutesse. Film „Sügissonaat” valmis 1978. aastal, peaosades mängisid Ingrid Bergman ja Liv Ullmann, ent seda võrratut teksti on palju mängitud ka maailma teatrilavadel.

Etendust ma näinud pole ja filmi samuti mitte. Ainult tekstina väga hinge ei läinud.

xxx

Viktor: Mina ei tea, mida mõeldakse täiskasvanud olemise all.
Eva: Mina ka ei tea.
Viktor: Täiskasvanu on vahest see, kes oskab elada oma unistuste ja lootustega. Enam ei igatseta midagi.“ (lk 23-24)

xxx

Sehkendaja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in ingmar bergman, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Jim Ashilevi „Portselansuits“

t3_245-21342-Portselansuits_esikaas_0Jim Ashilevi „Portselansuits“
Eesti Draamateater, 2007
Näidendiraamat 5

Tutvustus: Eesti Draamateatri Näidendiraamatu 5. väljaandeks on Jim Ashilevi “Portselansuits”. Näidend kolme tegelasega. Või kahe tegelasega? Või siiski kolmega, sest kelleks õieti pidada oma sisemist koletist, omaenese vaimu deemonlikku varju – seda, kes teeb iseenda kohalolu sulle talumatuks? Kes on su armastust jälitav surma sugulane? „See polnud haigus, see kõik olin mina,” ütleb Ike. „Ma tahtsin ainult kodu näha enne, kui ma oma kadumisjalutuskäigule asusin. Ma oleksin pidanud sind vaatama, ütlema head aega ja lahkuma. Nüüd me oleme isegi rohkem õnnetud, kui varem. Sina arvad, et ma olen aru kaotanud ja mina pean jälgima, kuidas sa haihtud.“
“Portselansuits” esietendus 1. augustil 2007 Eesti Teatriliidu saalis Tallinnas, lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Laura Kõiv, valguskunstnik Airi Eras.

Etendust ma ise näinud ei ole. Teksti põhjal ka liiga lähedaseks ei saanud.

xxx

Kassini: Jäta järele.
Ike: Ma ei näe enam midagi. Sa tapsid mu maailma tühjaks.
Kassini: See on alati olnud tühi. Sul oli lapsena sellepärast hea, et sul oli enamus ajast põnev. Sul oli põnev sellepärast, et sul oli tegevust, sa ei juurelnud selle üle, miks sul nii hädasti tegevust vaja on. Nüüd on aeg edasi läinud ja enam nii ei ole.

Kiigud mikside ahelal, aga pinnal ei ole vastuseid. Ja kui sa maha tuled, pole pindagi – see lahustub su jalge all eimiskiks. Ja sa haarad jälle ahelast, sest sulle meeldib kiikuda, sulle meeldib mäng.

Ike: Loomulikult pole maailmas midagi teha. Midagi pole teha ega öelda. Kõik, mida tehakse või öeldakse, on meelevaldne. (lk 40)

Ekspress

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in jim ashilevi, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Tõnu Õnnepalu „Mäed“

Naidendiraamat_esikaas.inddTõnu Õnnepalu „Mäed“
Eesti Draamateater, 2016
Näidendiraamat 26

Tutvustus: “Mäed” on Tõnu Õnnepalu (1962) neljas seni lavale jõudnud näidend (eelmised on „Sajand“, „Vennas“ ja „Ingeland“). „Mäed“ pani ta kirja 2015. aasta sügisel Lõuna-Prantsusmaal Alpide eelmäestikku peitunud Die linnakeses. „Mäed esietendus Eesti Draamateatris 14. Septembril 2016, lavastajas Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor.
Tõnu Õnnepalu: “Mägedes on sul reaalselt võimalik tõusta, omal jõul. Sa lähed teele ühe küsimuse, viha, murega südames. Sa lähed ja lähed, tõus pole kuigi järsk, aga miks see süda siis nii taob, miks sa hingeldad, miks higi selga mööda alla voolab? Oled alles metsas, midagi eriti ei paista, siis alles ilmub esimene vaade. Org on jäänud alla. Sina oled juba üleval. Ja jõuad sa õhtuks siis nii kõrgele kui jõuad, selle viimase nuki või serva pealt alla vaadates märkad ometi, et küsimust, millega tulema hakkasid, pole enam. Pole ka vastust. Küsimuse kadumine ongi vastus.”

MAED__0488

Näidendi tutvustus: Mäed on järsud. Kõik on seal järsk. Alles oli kõik selge ja klaar, avarus lõputu, järsku on kõik kadunud — ainult udu. Üks hooletu samm ja kadunud oled sa isegi… Mägedes on toetuspunkti leidmine iga hetk eluline, füüsiline küsimus. Taevasinasse tõusmiseks tuleb kõvasti maa külge klammerduda. Aga elus?
Vana Munk istub pingil ja vaatab mägesid. Ei kipu üles ega alla. On ise nagu mäed. Kas ta teab? Nii Poiss kui Tüdruk usuvad omal kombel, et teab. Igal juhul on ta ainus, kes neid siin kuulab, peale mägede. Aga mõistab ta neid või mõistab ta nende üle kohut või hoopis naerab nende üle? Või ehk on ta nende küsimuste ja nende armastuse vastu sama ükskõikne kui need kaljud ja see lumi seal üleval? Või hoopis…

Käisin üsna hiljuti seda etendust Draamateatris vaatamas. Ja ilmselt ei oskagi ma näidendit kui tekstiraamatut hetkel etendusest lahutada. Lugemine oli pigem kohapeal kogetu uuesti meenutamine ja läbielamine. Etendus mulle meeldis. See ei olnud põneva sündmustikuga haarav, vaid veidi mõtisklev ja filosoofiline, kuid selline lummav õhtustik ja meeleolu, mida aitasid luua ka lavakujundus ja muusika (tšellomängija laval).

xxx

Tüdruk:„Ma vist segan teid. Teate, mis tema ütleb, kui ma küsin, ega ma ei sega teda?
Mõnikord on ta niisugune, just nagu teie siin. Vaikib. Siis ma arvan, et ta on minu peale vihane ja võib-olla ongi. Seda, keda armastad, ikka vihkad. Vahel. Ja seda, kes sind armastab… Haa! Mul tuli praegu hirmus mõte. Aga see ei ole ju tõsi, ega? Et see, keda armastad… See vihkab sind… alati. Armastust ei või keegi välja kannatada.“ (lk 11)
MAED__0167MAED__0086

 

 

 

 

 

Tüdruk:„Targem tahaks olla. Teie vist olete hästi tark, et te üldse ei räägi. Või kes teab. Tema on ka tihti vakka, ei taha rääkida, aga ma ei usu, et see on tarkusest. Mis mõttes me vaikides targemad oleme kui rääkides? Vait olles lihtsalt me ei räägi oma lollust välja, jätame sügavmõttelise mulje.“ (lk 12-13)

xxx
„Poiss: Ootab?
Vanaeit: Ootab-ootab. Näh, söö nüüd. Soe supp,ma keerasin nõu rätiku sisse.
Poiss: See on ju talle, mitte mulle.
Vanaeit: Söö, mis sulle pakutakse. Seda peab ka oskama.
Poiss: Oskama, mida? Süüa?
Vanaeit: Vastu võtta, mis sulle pakutakse. Armastada on lihtne. Aga armastust välja kannatada, see on hoopis teine tera.“ (lk 42)

xxx

„Vanaeit: See inimese armastus, see on lind, kes otsib oksa, kus puhata.“ (lk 42)

xxx

ERR video

Etenduse arvustus

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Andrus Kivirähk „Vombat“

vombat-näidendidAndrus Kivirähk „Vombat“
Eesti Keele Sihtasutus, 2011

Raamat sisaldab näidendeid Vombat; Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…; Valged daamid; Kaheksa varbaga kuningas; Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel; Karin ja Pearu.

Lavastusena pole ma nendest ühtegi näinud. Raamat sai välja otsitud peamiselt tänu „Karin ja Pearu“ näidendile, millest olen kunagi lugenud ja tagantjärgi kahju, et nägemata jäi.

xxx

KARIN: Teie tahate lihtsalt ,et teid imetletaks! Ja mina mõistan teid, sest mina tahan ju ka. Kangesti tahan! Seda ei ole ju palju nõutud! Kõige parem oleks muidugi, kui imetleks oma mees ja vanasti ta imetleski, õhtuti ütles ikka, et: naine, ilmuta end mulle! Ja siis imetles ta mind, imetles mu käsi ja jalgu ja kõike muud. Aga kui oma mees enam imetleda ei taha, siis oleks hea seegi, kui imetleksid võõrad mehed. See pole ju patt! Mina vajan seda, ma usun, et iga naine vajab, ja näete, teiegi vajate, nii et küllap seda vajab ka mees. Võib ka muidugi olla, et on selliseid inimesi, kes imetelemist ei vaja, aga mina arvan, et need on inimesed, kes pole kunagi õnnelikud olnud. Sellistel inimestel, kes ei tea, mis on õnn, ongi väga lihtne elada. Tema võib päevast päeva hingitseda, ilma et oleks vähimatki kiusatust. Tema võib sedasi surmani elada ja surres mõelda, et selline ongi inimese elu. Tema näeb ehk õnne selleski, kui õnnetused mööda lähevad, tema ei igatse midagi erakordset ega ainulist!

PEARU: Imetihast.

KARIN: No just. Aga kui inimene on näinud õnne ja imet, kasvõi korra, siis mõtleb ta kohe, et miks ei võiks ma leida veel suuremat ja nõnda asubki ta seda otsima. Ja kui ta siis leiabki suurema, siis hakkab ta jalamaid otsima veelgi suuremat, läheb ehk ummisjalu omaenda õnnest ülegi, sest see tundub talle ikka liiga väike ja ta on kindel, et kusagil päris lähedal ootab palju suurem. Ja sedasi ta muudkui otsib ja otsib, käib kohvikus ja pidudel ja kõrtsi saksatoas, aga kõik, mida ta leida suudab, tundub ikka veel liiga väike, päris tühine. Ikka usub ta, et kusagil on peudis suurem, palju suurem õnn. Raske on sedasi elada.

PEARU: Jah, tegelikult on just vastupidi.

KARIN: Kuidas vastupidi?

PEARU: Õnn ei oota ees, õnn on juba möödas. (lk 291-292)

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Alessandro Baricco „Novecento“

novecento-kujundusAlessandro Baricco „Novecento“
Pegasus, 2008

Tutvustus: „Novecento” on monoetendus, mille Alessandro Baricco kirjutas näitleja Eugenio Allegrile ja lavastaja Gabriele Vacisele, kes on seda esitanud alates 1994. aasta juulist. Raamatu menule osutab 2003. aastal Itaalias välja antud teose 40. trükk. Raamatu alusel valmis filmiversioon „The Legend of „1900””, mille režissöör on Giuseppe Tornatore).
Virginian oli reisilaev. 20. sajandi alguses sõitis see Ameerika ja Euroopa vahet, pardal miljonärid, emigrandid ja kõiksugu kummaline rahvas. Kõneldakse, et Virginianil mängis igal õhtul erakordne klaverimängija, kellel oli harukordne tehnika ja võime mängida imelist, ennekuulmatut muusikat. Kõneldakse, et kogu tema lugu oli justkui hullus, et ta olla sündinud sellel laeval ja… et ta pole sealt kunagi maha astunud. Kõneldakse, et keegi ei tea põhjuseid.

Väga ilus raamat, luuleline, õhuline, kaunis…. meenutas oma stiililt ja meeleolult veidi Baricco Ookeanmerd.

„Niipea kui hakkas levima jutt, et all sadamas otsitakse reisiaurikule, „Virginianile“, inimesi, võtsin minagi end sappa. Mina ja mu trompet. Jaanuaris 1927. Muusikud on meil juba olemas, ütles sell sellest laevafirmast. Ma tean, ütlesin mina, ja hakkasin mängima. Sell jäi mind jõllitama, ta näos ei liikunud ükski lihas. Ta ei lausunud ühtegi sõna,ootas ära, kuni ma lõpuni mängin. Ja siis küsis: „Mis see oli?“
„Ma ei tea.“ Tal lõid silmad särama. „Kui sa ei tea, mis see on, siis on see džäss.“ (lk 6-7)

xxx

„Mis ta nimi on?“
„Novecento.“
„Mitte laulu, vaid poisi.“
„Novecento.“
„Nagu laululgi?“
sedasorti vestluses ei suuda üks merelaevakapten üle nelja-viie lause kaasa rääkida.“ (lk 18)

xxx

„Pildi ära kukkumine rabab mind ikka ja jälle. Ripuvad aastate kaupa, siis, ilma et midagi oleks juhtunud, midagigi, trahh, kukuvad ära. Ripuvad naela otsas, keegi neid ei puutu, aga nemad ühel hetkel, trahh, kukuvad maha nagu kivid. Ripuvad täiuslikus vaikuses, ümberringi püsib kõik paigal, isegi kärbes ei lenda, aga nemad, trahh. Täiesti põhjendamatu. Miks just sel hetkel? Ei tea. Trahh. Mis on lahti naelaga, et ta ühel hetkel otsustab – mina rohkem ei suuda? Kas temal on ka hing, vaeseke? Kas temagi peab otsustama? Pidasid pildiga pikalt aru, aga kahtlused jäid, vaidlesid aastate pikku igal õhtul, kuni lõpuks otsustasid kuupäeva, tunni, minuti, et just sel hetkel -trahh. Või teadsid nad mõlemad seda juba algusest peale, kõik oli korraldatud: hoian siin kinni seitse aastat, mulle sobib, kas 13.maiga oled nõus, on ju?, umbes kell kuus, teeme kolmveerand kuus, oled päri?, noh, siis head ööd, ….ööd. Seitse aastat hiljem, 13.mail kell kolmveerand kuus – trahh. Mõistetamatu. Kui sa ei taha lolliks minna, on parem sellele mitte mõelda. Siis, kui pilt kukub ära. Siis, kui hommikul ärgates ei armasta sa enam oma naist. Siis, kui lööd lehe lahti ja loed, et sõda on puhkenud. Siis, kui näed mööda sõitmas rongi ja mõistad, et on aeg tõmmata siit uttu. Siis, kui vaatad peeglisse ja märkad, et oled vanaks jäänud. Siis, kui keset ookeani Novecento tõstis söögilauas pea ja ütles: „Kolme päeva pärast New Yorgis lähen laevalt maha.“ Lõi tummaks. Trahh.“ (lk 40-41)

Eesti Ekspress

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Samuel Beckett „Godot´d oodates“

godot-d-oodatesSamuel Beckett „Godot´d oodates“
Avita, 2005
Valik väärtkirjandust

Ma ei ole seda näidendit vaatamas käinud. Võimalik, et kunagi ammu telekast midagi olen näinud. Peamiselt tekkis nüüd huvi selle teksti vastu tänu Linnateatrit tutvustavale saatele „Kontakt“, mis on üks sümpaatsemaid telesaateid viimasel ajal üldse. Iga saade erinevas versioonis sama katkendit Godot näidendist vaadates … ikka tahaks ju teada, mis värk sellega siis on. Sain teada. Eriti meeldiv oli, et raamatu lõpus ka järelsõna, mis selle absurdihõngulise teksti aitab lahtimõtestada. Huvitav, et lugedes tekkis mulle silme ette versioon, kus Estragon on naine. Veidi internetis ringi kolades selgus muidugi, et selline rohumaaversioon on ka teatrilaval olnud. (Temuki) Kontakti saatelõikudes on muidugi ka kõikvõimalikud variatsioonid olemas, väga huvitav kuidas ühte ja sama teksti saab tõlgendada ja esitada väga erinevalt.

Estragon: Kaunis koht. Silma rõõmustav vaatepilt. Lähme minema.
Vladimir: Ei saa.
E: Miks?
V: Ootame Godot’d
E Õigus küll. Oled sa kindel, et just siin?
V: Mis siin?
E: Et me peame ootama just siin.
V: Ta ju ütles: „Puu juures.“ Näed sa veel mõnda teist puud?
E: Mis puu see on?
V: Oleks nagu paju.
E: Aga kus on lehed?
V: See on vist kuivanud puu.
E: Ei leina enam.
V: Aga võib-olla pole õige aastaaeg.
E: Või on puu alles noor?
V: Tahad öelda. Et see on võsu?
E: Noor puu.
V: Mis sa sellega öelda tahad? Et me oleme vales kohas?
E: Ta oleks pidanud juba siin olema.
V: Ta ei lubanud ju päris kindlasti.
E: Ja kui ta ei tule?
V: Siis tuleme homme jälle.
E: Ja ülehomme.
V: Võimalik.
E: Ja nii edasi. (lk 12-13)

Pius/Velberg
Ojari/Jürjens
Ratasepp/Kõrve
Reeman/Kalda

xx

Pozzo: /–/ Inimkond valab alati pisaraid. Kui keegi nutma hakkab, jätab keegi kusagil nutu järele. Sama lugu on naermisega.“ (lk 32)

xxen-attendant-godot

V: /../ Mis sul on?
E: Ma olen õnnetu.
V: Tõsi või! Ja mis ajast saadik?
E: Olin selle vahepeal unustanud.
V: Mälu mängib vahel selliseid vingerpusse. (lk 52)

xx

Järelsõnast:

„Ootamise kaudu veenduvad nad iseenda olemasolus. Ootan, järelikult olen olemas. Neil pole juhendit ega juhatust, kuidas oodata, pealegi pole nad veendunud, kas mõistatusliku Godot’ ootamisel on mõtet. Beckett loob olukorra, mis avaneb topeltabsurdsena: ootamine, millel pole tulemust, tundub ju mõttetu; kuid ootamine, mis kannab vilja, on paraku traagiline, sest pärast seda pole enam midagi oodata.“ (lk 106)

waiting-for-godot„Ootamine muutub üha rohkem rituaaliks: korduvate askeldamiste ja lausumiste koomiliseks kombetalituseks, mille eesmärk on ühtaegu nii sisustada aega kui ka peletada talumatut vaikust ja igavat tühjust.“ (lk 108)

„Laiemas tähenduses sümboliseerib Godot mingit välist jõudu, mis hoolimatult vaikib ja viibib. Godot’ võib tähistada elu mõtet, lootust, pääsemist, lunastust, taassündi, surma… – kõike puuduvat ja igatsuslikku, mida elus tuleb oodata.“ (lk 116)

EPL

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/03/2016 in loetud teosed, samuel beckett

 

Sildid: , , , , ,

Andrus Kivirähk „Aabitsa kukk“

9789985793947_aabitsa-kukk_151Andrus Kivirähk „Aabitsa kukk“
Eesti Keele Sihtasutus, 2006 (e-raamat 2010)

Näidendid: Kalevipoeg. Aabitsa kukk. Uus jõuluvana. Adolf Rühka lühikene elu. Teatri juubel (Teatriparadiis?)

Katkeid:

„Sepp: No ühesõnaga, üle-üle-üle-üle-eile me hakkasime pojaga väikest viisi viina võtma, ja teate, kuradid on ju viina peale nagu herilased moosile, kohe poevad tuppa ja tikuvad lausa lauale. No pühid teisi muidugi jälle maha ja virutad kahvliga, aga neid sindreid tuleb aina juurde. Kohe häda on, hiilivad pudelite vahel ja ronivad isegi klaasi, solgivad viina ära. Aga meie jõime ikka edasi ja, jumal tänatud, varsti olid päkapikud ka platsis. Ja need hakkasid kohe vahvasti kuraditega võitlema. Nüüd juba kolm päeva madistavad siin laua peal, vahepeal suruvad kuradid päkapikke, siis jälle päkapikud kuradeid. Praegu ma vaatan, vist hakkab ikka päkapikkude ramm peale jääma. Või mis? Poisid? Kuidas olukord on?“ (Kalevipoeg)

„Mauno: /…/ Sõitsime ja tema küsis: mis uut on, Mauno? Tema ikka armastab minu käest seda küsida, tema ütleb, et sina oled üks aus ja lihtne inimene, mulle sinusugused väga meeldivad. Et mis uut on? Mina siis ütlesin, et uut on niipalju, et keegi on lifti seinale noku joonistanud.“ (Aabitsa kukk)

Aabitsa kukk, kuuldemäng

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/07/2013 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,