RSS

Tag Archives: näo kirik

Kaur Riismaa „Teekond päeva lõppu“

teekond-päeva-lõppuKaur Riismaa „Teekond päeva lõppu“
Näo Kirik, 2014

Tutvustus: “Teekond päeva lõppu” on Kaur Riismaa viies luulekogu. Siin leidub valik 2013. aasta lõpul ning 2014. aasta alul kirjutatud tekste.

xxx

Üksiseiraja

/—/
„Sinust“ mõtelda on ju ometigi seestütlev kääne,
nõnda oleks ju sind juurelda
justnagu mõtleksin ma oma mõtet sinu seest.
Ja küllap mõtlengi.
Sest sina oled suur lumeväli,
ere päike, üdini külm,
aga sa oled ka kodu,
tolm raamaturiiulil,
ja muinasjutuliste nimedega
lilled aknalaual. (lk 21)

xxx

Sirp

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in kaur riismaa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Jürgen Rooste “ Kõik tänavanurkade muusikud”

kõik-tänavanurkade-muusikudJürgen Rooste “ Kõik tänavanurkade muusikud”
Näo Kirik, 2013

Xxx

Üks on

Üks on mis paneb käima
sisemised mõttepiinapingid
mis lükkab valla
salauste lingid

igatsus – suur habras õrn
ja kõikematvalt sügishall või kevadsume
mis ründab nagu salakaval õudusjutusall
või viib sult lihtsalt öiti une

las põleb las kiusab ja lõõmab!
See kes ei igatse
vaid elu maha põõnab (lk38)

Xxx

Arno Oja
Maaleht

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/05/2015 in jürgen rooste

 

Sildid: , , ,

Kaur Riismaa “Rebase matmine”

rebase matmineKaur Riismaa “Rebase matmine”
Näo Kirik, 2012

Tutvustus: “Helmut oli endisaja mees. Kui istus, ei pannud kunagi kilekotti käest. Kilekott oli püha.”
Kaur Riismaa teise raamatu tegelased on meile juba tuntud tema esimesest – kogust “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”. Nad on nüüd vanemad, neil on lapsed, mõned neist on surnud. Siin kõnelevadki lapsed, järeletulijad, aga vahest piiksatab see ja teine tost eelmiseski ajast.

xxx

KEDA KUULATA

keskpärased luuletajad on ära rikkunud
veinipudel näpus
kotis termosetäis teed
öise hangedes linna peal hulkumise
kui oled armunud

aga mis noist
kirjutavad armastusest
kuna armastust vähe on olnud

mul näe vahepeal nii palju
et ajan sassi
mis armastus
mis nonde luuletajate unelm

kellel alati ööd on tähti täis
punastes käpikutes käed
veretavad suudlused

no mida paganat

kuulake neid
kes kõnelevad sosinal

nende sõnadel on selline kaal
et karjuda ei jaksa (lk 88)

Teised arvavad:
Ekspress
Sirp
Juhu Tuli

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13/11/2013 in kaur riismaa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Jürgen Rooste “Higgsi boson”

higgsi bosonJürgen Rooste “Higgsi boson”
Näo Kirik 2012

Sisukirjeldus: Higgsi boson sisaldab laule suurtest asjadest. Mõned lauldavamad, teised rohkem … ümisemiseks või jutu pähe lugemiseks. See on Rooste filosoofilisim kogu tänini: peamiselt räägib ta armastusest ja inimeseks olemisest. Ka üksildusest ja kurbusest, eestlase elust. Väga suurtele ja keerukatele asjadele on siin püütud anda võimalikult lihtne kuju. Mingis mõttes vanakooli luule, kavalalt uues kuues.

xxx

Higgsi boson

Armastus on nagu Higgsi boson.
Paljud usuvad, et ta on olemas.
On mõned, kes väidavad, et on teda
näinud või mõõtnud.
Võib kahtlustada, et osa neist valetab.
Või näeb jumalteabmida.

Armastus on nagu Higgsi boson,
ta peaks andma me elu elementaarosakestele
massi. Massi või vähemasti mõtte.
Aga meil ei õnnestu ega õnnestu teda leida,
täpselt ja kindlalt, iseenda ja oma jumala ees
näpuga näidata: nii, näed, siin on nüüd see
Higgsi boson, siin ja sel hetkel asub
ainus, igavene ja tõeline armastus.
Jah, sellega on natuke nagu jumalaga, sellega
on natuke nagu elu enesega – tuleb uskuda,
ja ta püsib koos, tal on siis mass ja mõte.

Eelkõige mõte.
Kui ei usu, vajub kõik laiali ning kaob
tagasi algolekusse nagu laste laotud liivaloss
Stroomi rannas. Nagu vana täht vajub udupilveks
kosmilisse külma.

Muidugi, see kõik kaob igal juhul, niikuinii.
Selles ei ole pääsu, ja selle kaardi nimi, mis
me elamise süngest pakist tõmbub,
on Surm,
mis ei tähenda lõppu, vaid muutust,
pöördumatut transformatsiooni. Paratamatut,
aga mitte ilmtingimata põrgulikku.

Jah, Higgsi boson ja armastus on natuke sarnased,
jääb alati inimesi, kes neisse ei usu,
jääb alati võimalus, et neid ei leita, ei mõõdetagi,
mis ei tee neid vähem olevaks, kui meil seda
väga, väga vaja on. (lk 9-10)

Teised arvavad:
Klassikaraadio Uus raamat
Ekspress
EPL
Liivametsa lugemised

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/03/2013 in jürgen rooste, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Karl Martin Sinijärv „Krümitor 0671“

Karl Martin Sinijärv „Krümitor 0671“
Ilmunud trükisena 2011. a, Näo Kirik

Sisukirjeldus: Kes või mis on krümitor? Selliselt kõlas ainuke küsimus, mille olen kunagi Mnemoturniiri tarkadele saatnud. Tuleb tunnistada, et targad ei mõistnud vastata, küll aga valisid raske püstituse saate parimaks küsimuseks. Üks krümitor on nüüd siin. Või on neid mitu? Loodetavasti pole vastus väga kaugel. Olen viimase üheksa aasta jooksul olnud osaliseks mitmetes ühisteostes – teine kaardipakk koos Triin Soometsa, Elo Viidingu, Asko Künnapi ja Jürgen Roostega, libavikerkaar Asko ja Jürgeniga, ajaraisuromaan “Sigalahe suvi” Jüri Pinoga, jõulusalmivihik Jürgeni ja Wimbergiga, kirjandusõpik Kirsi Rannaste ja Priit Ratassepaga jne – ning avaldanud pudinaid ja vidinaid siin ja seal, aga päris oma raamatut pole ammu teinud. Teos muudkui tekkis ja tekkis omasoodu. Välja kukkus ikkagi krümitor. Krümitori hingeelu paremaks mõistmiseks lisasin sissejuhatuse, mis seisab koos varasemates raamatutes ilmunud valitud värsistustest. Mõned polegi ilmunud, on lihtsalt varasemad. Ja krümitorist välja juhatavad meid jorinad. Nii ongi. Tuld! K.M.S.

xxx

Riimiline luule
on kui raamiline kunst

Ise tead ja ise sead,
kuidas parasjagu
isu ja sisu.

Riimides mängides,
raamides hängides.

Vabavärsis ei saa valetada;
ilu on lugeja südames.

xxx

 

Teised arvavad:

Sõnalemb ja tähetark
Vabavärsis ei valetata
Tähestik A-st Siir(i)useni
Klassikaraadio

 

 
 

Sildid: , , ,

Asko Künnap „ja sisalikud vastasid”

Asko Künnap „ja sisalikud vastasid” [kolmes kirjas]
Näo Kirik, 2003

Tutvustus: Luulekogu “Ja Sisalikud vastasid (kolmes kirjas)” on luuletaja, disaineri, raamatukujundaja, illustraatori ja reklaamitegija Asko Künnapi raamatuks vormunud maailmamudel, mille koostamisel pole ta unustanud end ka fotograafi ja fondiloojana lansseerida. Samas võib Sisalikke käsitleda ka kaanetatud näituse või raamatukujunduse õppematerjalina edasijõudnuile. Ja seda kõike paraja annuse huumori ja eneseirooniaga. Võtme selle raamatu lahti harutamiseks annab kirpväike kiri üheksanda leheküljel: pisemgi tekst väärib lugemist.

xxx

Õhtu langedes

Nüüd, kui kõik meis on
tardunud tuhaks
ja sellest tuhast tehtud
uit-tuuline liivarand,
kuhu mürades jooksevad lapsed,
me alla luiteid jalutame,
saableist lõikeheinas
sellesama mere äärde,
seitse aastat nooremaina,
tooremaina, targemaina,
mere äärde, milles oli saari
ja noogutavaid kalu,
kus randa püstitati helehalle
julgustavaid telke,
kus kajakad, ritsikad, sorrid
olid viisakalt vait.

Nüüd, kui kõik meis on
tardunud tuhaks,
ja sellest tuhast tehtud
uit-tuuline liivarand,
ei julge ma enam sinna randa
minemata jätta,
ei julge õhtu langedes.  (lk 20)

xxx

autorist
kuldmuna
2003.aasta 25 kaunima raamatu hulgas

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 03/05/2012 in asko künnap, loetud teosed

 

Sildid: , , ,