RSS

Tag Archives: nick hornby

Nick Nornby „Naljakas tüdruk“

naljakas tüdrukNick Nornby „Naljakas tüdruk“
Varrak, 2015

Tutvustus: Barbara Parker valitakse 1964. aasta Miss Blackpooliks. Tüdrukul pole aga mingit soovi olla iluduskuninganna. Ta tahab inimesi naerma ajada nagu tema kangelanna, Ameerika teletäht Lucille Ball. Nii jätab Barbara Blackpooli ja oma pere, sõidab Londonisse ning leiab tööd kaubamaja kosmeetikaletis. Ent kuidas ilusaid tüdrukuid tulvil linnas tähelepanu köita? Juhuslik kohtumine agendiga toob Barbarale nii uue nime kui ka BBC uue komöödiasarja prooviesinemise. Sophie Straw on valmis telepubliku südant vallutama.barbara-title
„Naljakas tüdruk“ on lugu ühest telesarjast ja sellega seotud inimestest. Komöödiahullud stsenaristid Tony ja Bill on olnud sõbrad ajateenistusest saadik. Maineka ülikooli lõpetanud tark ja leebe produtsent Dennis on ihust ja hingest pühendunud sarja tegijatele, ennekõike Sophiele. Sophie ekraanipartner, nägus naistelemmik Clive usub aga, et komöödiasari pole talle vääriline koht. Ent sedamööda, kuidas kuuekümnendad üha kuumemaks lähevad ning britid Sophie komöödiasarja armuvad, hakkab meeskonnatöö võlu kahanema ja argielu probleemid paiskavad idülli segi.

Nick Hornby uus romaan räägib tööst, popkultuurist, noorusest ja vanadusest, kuulsusest, klassidest ja koostööst. See on haarav portree nooruslikust ülevoolavusest ja loovusest ajal, mil kogu Ühendkuningriiki oli vallanud loomepalang, mille tulemusi näeme tänapäevani.

91MWxxWWbmL._SL1500_5760713_30205622749994funnygirlFunny-Girl

 

Mõnus kaasahaarav meelelahutuslik lugemine. Komöödiasarjade ja BBC maailm on köitev temaatika, kuigi paljud (pop)kultuuri jne viited raamatus on tundmatud. Mitmete nimede (isikute, telesarjade jne) puhul tekkis küsimus, et kas see on nüüd reaalselt eksisteerinud või on autor selle väljamõelnud. Kui juttu on biitlitest ja muusikalist „Juuksed“, siis asi selge, aga näiteks Lucielle Ball´ist polnud ma midagi varem kuulnud. See muidugi on kõnekas arvestades raamatu lõpu meeleolu. Olles ise ka mitmete BBC sarjade vaataja tänapäeval ja briti huumori austaja, siis on siin on huvitav tagasivaade algusaegadesse. 1960ndate olustik, tollane konservatiivsus ja tabud ühiskonnas ning soov neid murda.

Loterii
Marcamaa
Ekspress

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/02/2016 in loetud teosed, nick hornby

 

Sildid: , , ,

Nick Hornby “Maoli”

Nick Hornby “Maoli”
Varrak, 2008

Kirjastaja kirjutab: Nick Hornby (eesti keeles varem ilmunud “Elu edetabelid”, “Kuidas olla hea” ja “Pikk tee alla”) raamatute kangelastega kohtume tihti just siis, kui neil tuleb otsustada, kuidas oma eluga edasi minna. Nii juhtub ka tema uues raamatus “Maoli”. Raamatu pealkiri tuleb ühelt poolt sellest, et tema peategelane on kirglik rulasõitja, aga teiselt poolt iseloomustab see ka olukorda, millesse ta on sattunud. Nimelt kuuleb ta teismelisena, et saab isaks ning seisab seetõttu silmitsi raskete valikutega. Hornby aga teeb oma kangelasele valiku selle võrra lihtsamaks, et laseb tal heita pilgu tulevikku ja näha, milliseks ta elu võib edaspidi kujuneda.

Samalt autorilt on ka paremaid raamatuid kui see. Kerge lugemine, vaade teismelise maailma

Katkeid raamatust:

“Ma ei olnud kellegagi üle seitsme nädala käinud ja isegi neist seitsmest umbes kolm ei lugenud, sest tegelikult me teineteist ei näinudki. Mina tahtsin teda maha jätta ja tema tahtis mind maha jätta, nii et me vältisime teineteist. Nii olime mõlemad mahajätmata.” (lk 20)

“Olime Clissold Parkis, kui Alicia ütles, et ta armastab mind. Ma ei teadnud õieti, mida vastata, niisiis ütlesin, et armastan teda ka. Oleks olnud ebaviisakas mitte öelda.
“Tõesti?” küsis ta. “Sa tõesti armastad mind?”
“Jah,” ütlesin ma.
“Ma ei suuda seda uskuda. Keegi ei ole seda enne mulle öelnud.”
“Kas sa ise oled seda enne kellelegi öelnud?”
“Ei. Muidugi mitte.”
Eks see muidugi selgitas, miks keegi polnud seda talle öelnud. Sest kui keegi sulle ütleb, et armastab sind, siis tuleb ju samaga vastata, kas pole? See peab ikka päris kalk inimene olema, kes nii ei tee.
Ja pealegi ma armastasin teda. Minu ema taoline inimene ütleks, et oh, sa oled alles laps, sa ei teagi, mis armastus on. Aga ma ei mõelnud millelegi muule peale Aliciaga koos olemise, ja ainult temaga koos olles tundsin, et olen õiges kohas. Noh, see võib ju vabalt armastus olla, kas pole nii? Selline armastus, millest ema räägib, tähendab muretsemist ja tööd ja inimestele andestamist ja teatud asjade talumist ja nii edasi. Kindlasti ei ole see midagi lõbusat. Kui see, millest ema räägib, on tõesti armastus, siis ei või ju keegi kunagi teada, kas nad armastavad teist inimest, kas pole nii? Ema ütleks nagu, et kui sa oled kellegi armastamises päris kindel – nagu mina nende paari nädala jooksul olin -, siis ei saa sa teda armastada, sest armastus ei ole selline. Kui püüad aru saada, mida tema armastuse all mõtleb, ajab see täitsa hulluks.” (lk 52-53)

Teised arvavad:

EPL
Õhtuleht
Orkaani südames on vaikus
Blogistaja
Mormelari raamatukorvike

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/10/2012 in loetud teosed, nick hornby

 

Sildid: , , ,

Nick Hornby ”Julia, alasti”

Nick Hornby ”Julia, alasti”
Moodne aeg, Varrak, 2010

Kirjastaja kirjutab: Nick Hornby uus raamat räägib taas kord muusikast ja sassiläinud suhetest. Annie ja Duncan klapivad kenasti kokku, kuigi Duncani kirg endise geniaalse laululooja Tucker Crowe’ vastu pole noorpaarile eales aega jätnud millekski sügavamaks – abieluks, lasteks, vestlusteks millestki muust kui Tucker Crowe’st ning tema haihtumisest pärast kahekümne aasta tagust salapärast vahejuhtumit ööklubi kemmergus. Õigupoolest hakkab Annie’s süvenema kahtlus, et ta on perspektiivitus kooselus vireledes ja mõttetut tööd tehes viisteist aastat raisku lasknud.
Siis aga annab Tuckeri plaadifirma välja tema kuulsaima plaadi demoversiooni, mis on esimene signaal laulja olemasolust üle mitme aastakümne. Annie ei suuda kuidagi mõista, mis selles plaadis head on, naise arvustusele Tuckerile pühendatud veebiküljel reageerib aga tema tohutuks üllatuseks erakust laulja ise. Sellest saab alguse kirjavahetus, mis tõestab, et Tucker on nagu Annie’gi raiskuläinud aastate ekspert – ning et tema pika vaikimise taga on sootuks midagi muud kui intsident ööklubi kemmergus…

Hea ajaviitekirjandus, selle kõige paremas tähenduses:) – nagu ka varasemalt loetud Hornby raamatud.

Katkeid:

“Mitte ükski inimene ei tohiks lapsi saada vaid selleks, et see tema arvuti fototeeki mitmekesistaks.” (lk 26)

“Kõigil on omaenda veebikülg./—/ Kedagi ei unustata enam ära. Seitse fänni Austraalias löövad kampa kolme kanadalase, üheksa briti ja paarikümne ameeriklasega kampa, ja inimesest, kes pole kakskümmend aastat midagi salvestanud, hakatakse iga päev rääkima. Selleks see internet ongi. Selleks ja pornoks.” (lk 45)

“Kunstnikutemperamendist on iseäranis vähe tolku iis, kui see ongi ainult ilma lõpp-produktita temperament.” (lk 76)

” Tuleb tunnistada, et mis ühtesobivusse puutub, siis olen täpselt sama segaduses nagu vanasti. Olen püüdnud ennustatavalt katastroofiliste tagajärgedega elada koos naistega, kel on minuga sarnane vaimulaad, aga vastandvariant tundub täpselt sama lootusetu. Me jääme inimeste juurde püsima, sest nad on meiesarnased või sest nad on isemoodi, aga lõpuks läheme neist täpselt neil samadel põhjustel lahku. ” (lk 76)

“Bändikontserditele minekuga oli see häda, et seal polnud muud teha kui mõelda, kui sind just mingi vistseraalse või intellektuaalse erutuse laine endaga kaasa ei haaranud. /–/ Keskpärane vali muusika tarastas sind iseendasse, sundis sind omaenda mõttesegadikus edasi-tagasi tammuma, kuni olid üsnagi kindel, mis sinust saab, kui sa sealt välja tuled. /–/ Inimesed alahindasid mõtte kiirust. Keskmise kõrtsibändi etteaste jooksul oli võimalik katta enam-vähem kõik suuremad intsidendid, mis elu jooksul juhtunud olid.” (lk 116)

“Ta oli valdava osa neljakümnest aastast siiralt uskunud, et asjade tegematajätmine ennetab kuidagiviisi kahetsuse tekkimist, kuigi tegelikult kehtis muidugi risti vastupidine.” (lk 273)

Teised arvavad:

Meie elu lihtsad lood inglise moodi
Niši piiril, inimeste juures
Loterii 
Orkaani südames on vaikus
raamatust lugesin (tsitaate)

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 26/07/2012 in loetud teosed, nick hornby

 

Sildid: , , , ,

Nick Hornby „Elu edetabelid”

Nick Hornby „Elu edetabelid”
Varrak , 2001

Kirjastaja kirjutab: Lõbus-nukker lugu sellest, kuidas kolmekümnendates aastates plaadipoe omanik üritab toime tulla iseenda, oma armuelu ja sõpruskonnaga tänapäeva Londonis. Koostades oma elu edetabeleid, püüab Rob tõrksalt ja suurte raskustega täiskasvanuks saada ja vastutusega harjuda. Raamatu põhjal valminud suurepärane film on linastunud ka Eesti kinodes. 1957. aastal sündinud autor on olnud New Yorkeri popmuusika kriitik ning 1999. aastal sai ta Ameerika kunsti- ja kirjandusakadeemia E. M. Forsteri preemia. Tema raamatutele on omane ajastuvaimu väljendamine.

Katked raamatust:

„Me maadlesime ühel ja samal vanal teemal. Vahel tüütasid katsed tema rindu puudutada mind nii ära, et proovisin siis teda puudutada jalgevahelt, liigutus, milles oli tubli annus eneseiroonilist vaimukust: nagu üritaks laenata viiekat, saaks vastuseks ei ja küsiks hoopis viitkümmend naela.” (lk 13)

„Lugege ükskõik millist naisteajakirja ja te näete sama kaebust, mis kordub üha uuesti: mehed – need väiksed poisid kümne või kahekümne või kolmekümne aasta pärast – on voodis lootusetud. Neid ei huvita eelmäng; neil pole mingit tahtmist stimuleerida vastassugupoole erogeenseid tsoone; nad on egoistlikud, ahned, kohmakad ja juhmid. Vägisi tekib tunne, et need kaebused on omamoodi saatuse iroonia. Tollal ei tahtnudki me muud kui eelmängu, aga tüdrukud polnud huvitatud. Nad ei tahtnud, et neid puudutataks, hellitataks, stimuleeritaks, erutataks; õigupoolest andsid nad meile kolaka, kui me katset tegime. Siis pole ju üldse mingi ime, et me kõike seda eriti ei valda. Me veetsime kaks-kolm pikka ja arengu seisukohalt äärmiselt olulist aastat, kõrvus ülitungiv keeld sellest isegi mõelda. Neljateistkümnenda ja kahekümne neljanda eluaasta vahel muutub eelmäng millestki, mida poisid tahavad teha ja tüdrukud ei, millekski, mida naised tahavad ja mehed ei viitsi./–/Kui minu arvamust teada tahate, moodustavad ideaalse paari Cosmopolitani naine ja neljateistkümneaastane poiss.” (lk 14)

„Ma pole kunagi olnud täiesti kindel, mis minus naistele meeldib, aga ma tean, et innukusest on kasu (isegi mina tean, kui raske on vastu panna kellelegi, kes peab sind vastupandamatuks)….” (lk 21)

„Inimesed muretsevad, et lapsed mängivad püssidega ja teismelised vaatavad vägivaldseid videoid; me kardame, et neid haarab mingisugune vägivallakultuur. Keegi ei muretse, et lapsed kuulavad tuhandeid – sõna otseses mõttes tuhandeid – laule murtud südametest ja äratõukamisest ja valust ja kurbusest ja kaotusest. Kõige kurvemad inimesed, keda ma tean, armuasjades, ma mõtlen, on need, kellele popmuusika meeldib kõige rohkem; ja ma ei tea, kas selle kurbuse on põhjustanud popmuusika, aga ma tean, et nad on kuulanud nukraid laule kauem, kui nad on elanud oma kurba elu.” (lk 24-25)

„Seda võib näha absoluutselt kõikjal: noored keskklassi kuuluvad inimesed, kes hakkavad oma elus pettuma, teevad restoranides ja klubides ja veinibaarides liiga suurt lärmi. „Vaadake mind! Ma pole üldsegi nii igav, kui te arvate! Ma oskan lõbutseda küll!” Traagika. Olen rõõmus, et õppisin kodus molutama.” (lk 29)

„…pole mõtet teha nägu, et suhetel on tulevikku, kui teie plaadikogud lähevad omavahel karvupidi kokku või kui teie lemmikfilmid isegi ei räägiks teineteisega, kui nad mõnel peol kokku saaksid” (lk 94-95)

„See ongi tegelikult loo moraal, vastassoo peamine võlu meile kõigile, vanadele ja noortele, meestele ja naistele: meil on vaja kedagi, kes päästaks meid pühapäevaõhtuses kinosabas kaastundlikest naeratustest, kedagi, kes võib meid peatada langemast auku, kus elavad oma ema ja isaga jäävalt üksikud inimesed.” (lk 114)

„… vahel on vaja kedagi, keda visata nagu käsigranaati keset kehva suhet, et see õhku lendaks.” (lk199)

„Tead sa seda väljendit „aega on tal laialt käes, mõtteid ainult enda jaoks”? See oled sina.”
„Mida ma peaksin siis tegema?”
„Ma ei tea. Ükskõik mida. Töötama. Inimestega läbi käima. Juhtima skaudisalka või isegi klubi. Midagi muud kui ootama, et elu muutuks, ja jätma kõik otsad lahti. Sa jätaksid elu lõpuni kõik otsad lahti, kui ainult saaksid. Sa lebaksid surivoodil, surres mõnda suitsetamisega seotud haigusse, ja mõtleksid, noh, vähemalt olen ma kõik otsad lahti jätnud. Vähemalt ei teinud ma midagi, millest ei saanud enam välja rabelda. Ja kogu see aeg, mis sa kõik otsad lahti hoiad, keerad sa nad sõlme.” (lk 206)

„Asjale paneb põntsu unelemine. Teen seda mis tavaliselt – kujutlen kogu suhte käiku viimase tillukese detailini välja, esimesest suudlusest voodisse, sealt kokku kolimiseni, sealt abiellumiseni (olen minevikus isegi pulmapeo lintide lood ritta seadnud), sealt selleni, kui kena ta rasedana välja näeb, sealt laste nimedeni – kuni taipan äkki, et midagi ei saagi enam, noh, tegelikult juhtuda. Olen kõik ära teinud, elanud kogu suhte oma peas läbi. Olen vaadanud filmi kiirluubis; tean kogu süžeed, lõppu, kõiki häid kohti. Nüüd pean ma lindi tagasi kerima ja kõik reaalajas uuesti üle vaatama, ja mis lõbu see peaks pakkuma?” (lk 242)

Teised arvavad:

Nick Hornby rokib
Sehkendaja
Film

 

 

 

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/05/2012 in loetud teosed, nick hornby

 

Sildid: , , , ,

Nick Hornby ”Kuidas olla hea”

Nick Hornby ”Kuidas olla hea” Varrak , 2003, sari Moodne aeg
Kirjastaja kirjutab: “Kuidas olla hea” erineb Hornby varasematest raamatutest selle poolest, et minajutustaja on naine. Katie Carr püüab tõepoolest olla hea, sellepärast ta arstiks õppiski. Ta võtab südamesse ka maailma muud probleemid ja püüab oma lastest korralikke inimesi kasvatada. Kuidagiviisi katsub ta taluda ka oma meest, kes on kujundanud endale Holloway Kõige Vihasema Mehe imago. Ühel saatuslikul päeval aga jõuab ta abielurikkumiseni. See on siiski alles tema katsumuste algus. Katie mees David muutub imeravija puudutuse mõjul Vihasest Inimesest Heaks Inimeseks – ennastsalgavalt heaks. Tema arusaam headusest tähendab ka kodutute majja võtmist ja laste mänguasjade laiali jagamist. Kuidas see igapäevases elus välja kukub ja mida see hea inimese lähikondlastele kaasa toob – seda Hornby oma vaimukas ja nauditavas raamatus vaatlebki.

Katked raamatust:

”Kui minu mõtted meie abielust oleksid filmiks vändatud, ütleksid kriitikud, et see koosneb vaid sisutust täitematerjalist, mille võib kokku võtta nii: kaks inimest kohtuvad, armuvad, saavad lapsi, hakkavad tülitsema, muutuvad paksuks ja pahuraks (mees) ja tüdinuks, lootusetuks ja pahuraks (naine) ning lähevad lahku.” (lk 8)

”Vahe Davidiga seksimise ja Stepheniga seksimise vahel on nagu vahe teaduse ja kunsti vahel. Stepheniga on kõik üks empaatia ja kujutlusvõime ja uurimine ning uudsuse vapustus, aga tulemus on… ebakindel, kui te taipate, mida ma silmas pean. Ma olen sellest hõivatud, aga mitte just päris kindel, mida see kõik tähendab. David aga vajutab ühele ja seejärel teisele nupule ja – bingo! Üht-teist toimub. See on nagu lifti käsitsemine – just niisama romantiline, aga tegelikult niisama tõhus.” (lk 27)

”Teate, see, mida ma tõeliselt tahan ja mida Stephen mulle annab, on võimalus end algusest peale uuesti luua. Davidi pilt minust on nüüd täielik ja ma olen üsna kindel, et see ei meeldi meile kummalegi eriti; ma tahan lehekülje välja rebida ja puhtal lehel uuesti alustada, nagu ma ikka lapsena tegin, kui joonistus untsu läks. Õigupoolest polegi tähtis, kes see puhas leht on, niisiis pole oluline, kas Stephen mulle meeldib või kas ta oskab minuga voodis midagi peale hakata ja nii edasi. Ma ihkan lihtsalt tema vaimustust ja huvi, kui ma räägin, et mu lemmikraamat on ”Middlemarch”, ja ma ihkan just seda tunnet, mis mul tema seltsis tekib, tunnet, et ma pole veel päris untsu läinud.” (lk 40)

”… me elame elu, mida kohutav hulk inimesi peaks normaalseks. On neid – rocklauljad, romaanikirjanikud, ajalehtede noored kolumnistid, need, kes teevad näo, et millelegi sellisele mõtlemine, mis puudutab lapsi ja igapäevst tööd ja puhkusepakette, tähendab pikka ja piinarikast vaimset surma -, kes ei peaks meid isegi põlguse vääriliseks, sedavõrd siiralt oleme omaks võtnud teatud konservatiivse elustiili ideaali. ” (lk 125)

”Selles untsuläinud suhete puhul asi ongi. Sa võid alati hoiduda küsimusele vastamast seeläbi, et seda kordad. ”Kas sa armastad mind? – ”Kas sa tahad lahutust?” – ”Kas sa oled õnnelik?” Sinu elukaaslane on täpselt niisama põiklev nagu sa ise, ja kui ta on inimene – see tähendab arg, aga samal ajal millegipärast tulvil moraalseid eneseõigustusi – , siis ei seo ta end ühegi kirge või kohustust eeldava väljendiga. On ju suhete untsumineku põhjuseks just nimelt kire või kohusetunde puudumine. Niisiis on minu kogemuste kohaselt ühtaegu lihtne ja soovitav igasugune tõsine arutelu peaaegu otsekohe naeruväärseks patiseisuks pöörata. Võib mööduda aastaid, enne kui pead otsuse langetama.” (lk 248)

”Armastus, nagu selgub, on niisama ebademokraatlik nagu raha, niisiis koguneb see inimeste ümber, kellel on seda niigi küllalt: vaimult ja kehalt tervete ning armastusväärsete ümber. ” (lk 256)

Teised arvavad:

Tühi vaimutsemine tõsisel teemal
Olles Nick Hornby
Sehkendaja
Raamatutuba
Katkend raamatust

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/04/2012 in loetud teosed, nick hornby

 

Sildid: , , , ,