RSS

Sildiarhiiv: novellid

Michel Faber „Fahrenheiti kaksikud“

lrk-15-16-2016-fahrenheiti-kaksikudMichel Faber „Fahrenheiti kaksikud“
Loomingu Raamatukogu, 2016, 15-16
SA Kultuurileht

Tutvustus: Hollandi päritolu inglise keeles kirjutava autori jutukogu sisaldab 5 novelli raamatust “Fahrenheiti kaksikud” (2005). Igapäevaelulised lood muudab kohati sürreaalseks peategelase veidi nihestatud vaatenurk või mõni ootamatu pööre sündmuste käigus. On öeldud, et Faber oskab meisterlikult kujutada inimelu haprusehetki, kuid lõpuks jääb siiski kõlama lootusenoot.

Raamat sattus kätte tänu sellele, et Michel Faberi „Imelike uute asjade raamat“ mulle väga meeldis. Tema novellid kahjuks nii ei köitnud. Hetkel on lugemisest veidi aega möödas ja ega väga paljut ei mäletagi enam.

„Kuhu me täpselt läheme? päris Marko´cain. „Minu meelest oleme läinud lõunasse , „kostis õde ja silitas oma lemmiklaikat, lubades segaduses loomal oma karvastes kinnastes sõrmi lakkuda. „Kas suund on üldse tähtis?“ „Seni pole universum meist väljagi teindud,“ lausus Marko´cain. „Kui me läheksime maa lõppu, võib-olla siis saaks ta aru, et meil on abi vaja.“ (lk 74)

Loterii
Mööda netti

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel faber

 

Sildid: , , , , ,

Maarja Kangro “Hüppa tulle”

huppa-tulleMaarja Kangro “Hüppa tulle”
Nähtamatu Ahv, 2014

Tutvustus: See ei ole eriti rahustava toimega raamat, tuletades sulle aina meelde, et iga hetk, ka siis, kui kulged oma steriilses autosalongis või osaled rutiinses seltskonnarituaalis, võib sind tabada midagi ehmatavat. Korraga praguneb turvaliseks mõeldud reaalsuse sile ja hooldatud nahk, paljastades toore liha ja vere, sädemest tõuseb leek. Frustreeritud literaat tungib käepäraste relvadega kallale BMW juhile, eksalteeritud mõisaproua ründab mõisa esinema tulnud pianisti. Paljastub kirjandusfestivalide lihalik ja orgiastiline külg. Muuhulgas sisaldab raamat ka jutu „Atropose Opel Meriva“, mis võitis 2014. aastal Tuglase novelliauhinna.

 

“Gorani T-särgis oli jätkuvalt see auk, ja kahtlemata oli see auk kõige hõrgutavam pilt tolles seitsmekümnendatest pärinevas kultuurimajas. Ainult auk, lubadus. Niisuguste aukude osas valitses ilmselt ka mingi sooline ebavõrdsus. Kui Elenil oleks olnud õmblus õlal hargnenud, oleks teda peetud allakäinuks. Kes võiks naistest endale hargnenud õmblust lubada, Christine Lagarde? Merkel seda ilmselt välja ei kannaks.” (lk 83)

Sirp
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Looming

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 16/10/2016 in loetud teosed, maarja kangro

 

Sildid: , , ,

Maria Jotuni „Armastus“

armastusMaria Jotuni „Armastus“
Loomingu Raamatukogu
Kultuurileht, 2015

Tutvustus: Soome klassiku Maria Jotuni 1907. aastal ilmunud novellikogu, millele toonased kriitikud panid pahaks tekstide siivutust, eriti kuna kirjutaja oli naine. Seevastu lugejate hulgas saatis raamatut ootamatu edu. Jotuni novellide läbimõeldud napp vorm on andnud vaieldamatu panuse soome tänapäevase lühiproosa arengusse.

Tõenäoliselt omas ajas oli ta ootamatu ja uuenduslik, kuid mulle tema stiil väga ei istunud ja lood hinge ei pugenud.

Sehkendaja
Andres Laiapea
Kultuuritarbija60+
Mööda netti

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 15/04/2016 in loetud teosed, maria jotuni

 

Sildid: , , , , ,

Charlotte Weitze „Pimeduse pärusmaa“

seeria-pimeduse-parusmaaCharlotte Weitze „Pimeduse pärusmaa“
Pegasus, 2008
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Taani kirjanik Charlotte Weitze (sünd 1974) on õppinud matemaatikat ning Kopenhaageni ülikooli magistrikraadiga folklorist. Juba üliõpilaspõlves hakkas ta avaldama lühijutte. Tema esimene lühijuttude kogumik „Haldjalaps“ (Skifting) ilmus 1996. aastal ja teine – „Võlutud“ (Bjergtaget) – mõni aasta hiljem. Temalt on ilmunud veel kaks romaani – Fandekke (2002) ja „Postiljon“ (Brevbæren, 2004). Tema raamatud on saanud mitmeid kirjandusauhindu, näiteks „Postiljon“ sai Taani Kunstide Nõukogu kirjanduspreemia.
Lühijuttude autorina on Charlotte Weitzet kõrgelt hinnatud. Tema kolmas lühijuttude kogumik „Pimeduse pärusmaa“ (Mørkets egne, 2005) vaid tugevdab Weitze kui ühe parima Taani lühiproosa autori mainet. Weitze novellide müstiline värving on ühtaegu põnev ja õudustäratav ning sageli ka sotsiaalne. Tema napp, aga kujundlik keel on omalaadne ning laiemas kontekstis ilmselt ka äratuntav. „Pimeduse pärusmaa” novellide teemad varieeruvad seinast seina, puudutades nii lapsepõlve, sõprust ja inimsuhteid kui ka usku, müüte ja teadust. Iga lugu selles kogumikus on omaette maailm ja iseseisev jutustus, mis – ettevaatust – võib jääda teie mõtetesse kummitama ka siis, kui olete raamatu sulgenud.pimeduse

Enamus lood jäid minu jaoks veidi kaugeks. Kõige enam jäi meelde lugu „Bingo“, mis näitlikustab seda tänapäevast suhtlust virtuaalmaailmas, kus kunagi ei tea, kes tegelikult teiselpool ekraani on.

Keskus
Sirp

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 29/03/2016 in charlotte weitze, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

P.I.Filimonov „Nekroloogide kirjutamise oskus“

nekroloogide-kirjutamise-oskus-novellidP.I.Filimonov „Nekroloogide kirjutamise oskus“
Kite, 2013

Tutvustus: P.I.Filimonov (snd 1975) on tänapäeva eestivene kirjanduse juhtautoreid, kes on seni avaldanud eesti keeles romaanid „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“ (2010) ja „Thalassa, Thalassa!“ (2013) ning luulekogu „Väärastuste käsiraamat“ (2011). Ent ta on ka särav ja leidlik novellist, kes oma lugudes kasutab väsimatult erinevaid vorme, mõtleb välja nutikaid käike ning on väljakutsuvalt karm igasuguse rumaluse ja rutiini vastu.
Novellikogus „Nekroloogide kirjutamise oskus“ on esitatud aastate jooksul kirjutatud palad, mis justkui moodustavad tervikpildi „meie aja kangelasest“, selle ilma veidrustest ja vedamistest. Samas aga ei pruugi. Filimonov mängib eluga, elu omakorda mängib autoriga, lugejale jääb leida oma roll selles lõpetamata loos.

Eelmisena loetud tema raamat meeldis mulle rohkem (Mitteeukleidilise geomeetria tsoon). Võimalik, et hetkel polnud ka üldse novellikogu tuju.

„Praegu ta sellest ei mõtle, kuigi üldiselt on ühissõiduk suurepärane koht just filosoofilisteks mõtisklusteks, vastavate traktaatide loomiseks ja muuks vaimseks tegevuseks.. Seda siis, kui ei jää seal magama, rataste ühtlase kiigutamise saatel, trollibussi biitide saatel, igaviku krigina saatel, pudenedes elust välja selleks kahekümneks minutiks, mil sind kannab elektriline ruum, ja sa unustad kõik päeva hooled, kõik selle, millest sa nii pinevil näoga mõtlesid veel kümme minutit tagasi kodust väljudes.“ (lk 46)

Sehkendaja
Sirp
Värske Rõhk
Loterii

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 19/11/2015 in loetud teosed, p.i. filimonov

 

Sildid: , , , ,

Milan Kundera „Naeru ja unustuse raamat“


kunderaMilan Kundera „Naeru ja unustuse raamat“
Varrak, 2014

Tutvustus: “Naeru ja unustuse raamat” ilmus prantsuse keeles 1979. aastal, kui Milan Kundera oli neli aastat varem oma sünnimaalt Tšehhoslovakkiast Prantsusmaale emigreerunud. Raamat koosneb seitsmest lookesest – variatsioonist mäletamise ja unustuse, naeru ja tragöödia teemadel –, mis kulgevad paljuski 1968. aasta sündmuste taustal Böömimaal (ta keeldub seda nimetamast Tšehhoslovakkiaks). Lugudesse inimestest ajalookeerises on põimitud autobiograafilisi elemente (Kundera muusikateadlasest isa, kirjaniku väljaheitmine kommunistlikust parteist, juhutööd režiimi rangenemisel) ja esseistlikke arutelusid. Need on lood kommunistliku aparaadi ponnistustest kustutada rahva mälu (“Rahvaste põrmustamiseks,” ütles Hübl, “võetakse neilt alustuseks mälu. Hävitatakse nende raamatud, kultuur, ajalugu.”) kui ka lihtsalt inimmälu armetusest. Need on lood kahest vastandlikust naerust (“Kui kuradi naer viitas asjade absurdsusele, siis ingel tahtis hoopis tunda rõõmu selle üle, kui hästi on maa peal kõik korraldatud.”) 
Taas saab nautida Kundera briljantset oskust panna inimhinge- ja ajalookeerukused lihtsatesse sõnadesse.

Katked

„… iga armusuhe tugineb kirjutamata kokkuleppele, mille armastajad suhte esimestel nädalatel järelemõtlematult sõlmivad. Nad viibivad veel justkui unenäos, ent panevad samal ajal eneselegi aru andmata karmide juristidena kirja omavahelise lepingu üksikasjalikke klausleid. Oh, armastajad, olge nende esimeste ohtlike päevade jooksul ettevaatlikud! Kui toote teisele hommikusöögi voodisse, peate seda tegema igavesti, kui te ei taha, et teid süüdistataks armastuse puudumises ja petmises.“ (lk 54)

„Teate isegi, kuidas asjad käivad, kui kaks inimest lobisevad. Üks räägib ja teine katkestab tema jutu: „Täpselt nagu minul, ma…“ ja hakkab endast rääkima, kuni esimesel õnnestub omakorda poetada: „Täpselt nagu minul, ma…“
See lause „Täpselt nagu minul, ma…“ kõlab nagu heakskiitev kaja, nagu jätkataks teise mõttekäiku, ent see on kõigest illusioon: tegelikult on see jõhker mäss jõhkra vägivalla vastu, katse vabastada oma kõrv orjusest, et alistada jõuga vastase kõrv. Sest kogu inimese elu omasuguste seas pole muud kui võitlus teise kõrva vallutamise pärast.“ (lk 106)

„Üldine isoleeritus sigitab grafomaaniat ning üldlevinud grafomaania süvendab ja suurendab omakorda isoleeritust. Trükikunst võimaldas kunagi inimestel üksteist mõista. Üleüldise grafomaania ajastul on raamatute kirjutamine saanud vastupidise tähenduse: igaüks ümbritseb end omaenda sõnadest justkui peegelseinaga, mis ei lase väljaspoolt sisse ühtegi häält.“ (lk 121)

„… on pilke, mille kiusatusele ei suuda keegi vastu panna: näiteks pilk liiklusõnnetusele või kellegi teise armastuskirjale.“ (lk 145)

Kultuuritarbija60+
Postimees
Loterii
Ekspress

{4D86DADE-EB47-4D1E-BD54-C5E0128F51F2}Img400220px-BookOfLaughterAndForgettingBook of Laughter and Forgettingkundera1kundera2le-livre-du-rire-et-de-l-oubli-57636

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 14/08/2015 in milan kundera

 

Sildid: , , , ,

Miranda July “Siin oledki sa kõige rohkem oma”

lrk-8-10-2012-siin-oledki-sa-kõige-rohkem-omaMiranda July “Siin oledki sa kõige rohkem oma”
Loomingu Raamatukogu 8-10/2012

Tutvustus: Ameerika noorema põlvkonna mitmekülgne loojanatuur, kes on lisaks lühiproosa kirjutamisele tegutsenud ka filmire˛issöörina ja performance-kunstnikuna. Siin oledki sa kõige rohkem oma on autori esimene novellikogu. July tähelepanelikes ja omapärase kujundikeelega novellides on korraga nii siivutust kui ka sooja huumorit. Lugude sündmustik on igapäevane ja samas uskumatu, tegelasteks tavalised inimesed oma veidruste ja salapahedega. Igaühe elu on kunstiteos, tulvil unistusi, änge, iha ja hullust.

Katkeid:

“Üks põhjus, miks meist Helenaga kunagi sõbrannasid ei saa, on see, et olen temast poole lühem. Tavaliselt sõbrustatakse omapikkustega, nii on kaelal kergem. Kui just ei olda armunud, siis on erinev suurus hoopis seksikas. See tähendab: sinu pärast olen ma nõus nii pika tee ette võtma.” (lk 7)

“Väiksed asjad voolavad suuremate poole; ja kui üks on jõgi ja teine meri, saab väiksem asi suuremaga üheks.” (lk 97)

“Kas märkasid, et ma näen teistmoodi välja?”
“Uus soeng?”
“Midagi on veel.”
“Kas see on sisemine?”
“Jah, ja mul on uued kingad ka.”
“Ahah.” (lk 108)

Uus raamat (ERR)
Kiiksu lugemisarhiiv
Jana märkmed
Loterii
Lugemispäevik

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 25/05/2015 in miranda july

 

Sildid: , , , , ,

Georges-Olivier Chateaureynaud “Õnne põik”

lrk-6-8-2014-õnne-põikGeorges-Olivier Chateaureynaud “Õnne põik”
Loomingu Raamatukogu 6-8/ 2014
SA Kultuurileht 2014

Tutvustus: Koostöös autoriga kokku pandud kogumik sisaldab 7 lugu ühelt tänapäeva viljakamalt Prantsuse novellikirjanikult. Lugude peategelased on üksildased otsijad, melanhoolse hingega rändurid. Igas loos leiab aset väike ime ja tihtipeale ristub peategelase tee mingi maagilise elemendi või juhtumiga, millest saab tema elu sõlmpunkt.

“Ehhki ta juhtunut päriselt ei unustanud, sulas see vähehaaval ühte unenägude vatise freskoga, mis meid kogu elu saadab, kuid mida me söendame üksnes vargsi piiluda. “ (lk 13, Õnne põik)

“Aga öösiti ei kohtagi ju inimesi, vaid pigem nende üksindust. Päeval on neil koer, poeg, vanemad, majahoidja… Öösel on neil ainult taevas pea kohal ja tänavakivid jalge all.” (lk 27, Vigase käega kangelane)

Katkend

Sehkendaja
Loterii

 
 

Sildid: , , , , ,

Milan Kundera “Veidrad armastuslood”

165Milan Kundera “Veidrad armastuslood”
Loomingu Raamatukogu 2011/4-6
SA Kultuurileht, 2011

Tutvustus: Kogumik sisaldab 7 lühilugu, mis on kirjutatud aastatel 1958–1968. Autor ise on öelnud, et leidis just neid kirjutades oma õige tooni, «iroonilise kõrvalpilgu maailmale ja omaenese elule», ja temast sai romaanikirjanik. Lood vaatlevad armastuse ja põlguse, tõe ja vale, olemise ja näimise keerukaid vahekordi.

Kundera on mu vana lemmik. See tähendab, et aastaid tagasi sai enamus temalt eesti keeles ilmunud teosed läbi loetud. Samas ega väga palju enam ei mäleta ja erinevad lood on peas segamini ja peamiselt on jäänud vaid mälestus, et meeldis. Umbes sama lugu on Remarque´i raamatutega. Aga see Kundera lühilugude kogumik oli siiani lugemata. Meeldis. Mõni lugu rohkem, mõni vähem.

Katkeid

“Inimene kulgeb olevikus kinniseotud silmadega. Ta tohib vaid aimata ja oletada, mis elu ta elab. Alles hiljem võetakse tal side silmadelt ja siis, pilgu minevikku heitnud, ta taipab, millist elu ta elas, ja mis selle mõte oli.” (lk 8)

“Sõpruse kiituseks.
Läksime parki tagasi. Piidlesime jälle pinkidel paarikaupa istuvaid tüdrukuid; tuli ette, et mõni piiga oli päris kena, aga mitte kunagi ei olnud siis kena tema paariline. “Selles on teatud seaduspära,” ütlesin Martinile, “inetu naine loodab, et midagi ilusa sõbratari särast langeb ka tema peale, kenam sõbratar omakorda loodab koleda taustal veelgi rohkem särada; meie jaoks tähendab see, et meie sõprus pannakse pidevalt proovile. Ja mina hindan eelkõige seda, et me kunagi ei jäta valikut sündmuste arengu hoolde, rääkimata mingist vastastikusest kemplemisest; valik on alati ülima viisakuse tunnus; pakume teisele just seda ilusamat tüdrukut nagu vanamoodsad härrasmehed, kes kuidagi ei suuda uksest sisenenda, sest pole ometi mõeldav, et üks neist läheks esimesena.” (lk 48)

“Erootika pole ainult ihu iha, see on ka au iha. Partner, kelle olete kätte saanud, kes teid hindab ja armastab, on teie peegel, see näitab, kes te olete ja mida väärt olete. Erootikas otsime omaenda väärtuse ja tähendusrikkuse mõõdupuud. “ (lk 77)

Teised arvavad:
Sehkendamine
Nopped raamatutest
Loterii
Kiiksu lugemisarhiiv
Lugemik

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 02/01/2015 in milan kundera

 

Sildid: , , , , ,

Armin Kõomägi „Minu Mustamäe“

mustamaeArmin Kõomägi „Minu Mustamäe“

Tuum 2013

Tutvustus: Minu Mustamäe“ on Armin Kõomäe uus novellikogu, mis on jagatud kaheks – „Mustamäe lood“ ja „Muud lood“ – ja kus keskse teemana tõuseb esile Mustamäe. Armin Kõomäe lugudes on nostalgia ühendatud groteskiga, sügavalt isiklikud meeleolud on põimunud tänapäeva elu iroonilise kujutamisega. Armin Kõomägi on tänapäeva eesti kirjanduse tugevamaid novelliste, tema tekste iseloomustab täpne sõnakasutus, põnevad tegelased ja novellilik puänt. „Minu Mustamäe“ on hea lisandus eesti kirjanduse varasematele Mustamäe-teemalistele tekstidele, nagu Mati Undi „Sügisball“ ja Arvo Valtoni „Mustamäe armastus“. Huvipakkuv ja nauditav raamat nii neile lugejatele, kel on olnud kokkupuudet Mustamäega, kui ka kõigile teistele.

Katked

 

„Vaatasime üsna ühetaolisi hauaplaate väga erinevas vanuses inimestele. Kehitasime õlgu. Siis aga märkas keegi ühe plaadi nurka graveeritud logo. See kuulus ühele autofirmale. Lähemal uurimisel selgus, et ka kõikide teistegi kivide nurkades võib samalaadseid märke leida. Toyota, Kia, BMW, Opel jne.

„Autojuhid?“ pakkus keegi.

„Mkm,“ raputas Laureen pead. Ta oli äkki väga tõsiseks jäänud. „Otse vastupidi.“

„Jalakäijad?“

Laureen noogutas, pühkides silmanurgast pisara. Ta seisis ühe plaadi ees, mille nurgas võis ära tunda Audi neli rõngast.

„Siin puhkavad allaaetud jalakäijad.“ (lk 147)

 

„Rahvuskangelased?“ pakkus keegi.

„Teatud mõttes küll,“ vastas giid. „Väike vihje: vaadake lahkunute vanust.“

Hasartne pomin juhatas sisse ühise rehkendustunni. „Seitsekümmend viis! Kõik on lahkunud selles vanuses,“ teatas sakslasest pereisa, uhke oma matemaatliste oskuste üle.

„Nii see on,“ nõustus Laureen. „Kaksteist aastat tagasi käis valitsus välja programmi „Team-75“. Selle mõte oli päästa riiklik pensionisüsteem kollapsist ning samal ajal pakkuda finantstuge noortele lastega peredele. Kõigi vanaemade ja vanaisade puhul, kes loobuvad vabatahtlikult elust enne seitsmekümne kuuendat sünnipäeva, lubas riik maksta kümne aasta jooksul toetust nende kahele lapsele poole pensioni ulatuses. Kuna keskmine oodatav eluiga oli ületamas juba kaheksatkümmet, hoidis riik niiviisi hulga raha kokku, samal ajal kui noored said vajalikku finantsabi. Nii et tõesti, siin puhkavad rahvuskangelased.“ (lk 148-149)

/mõlemad tsitaadid jutust „Ekskursioon“/

Looming
Klassikaraadio
Maemaailm
Intervjuu autoriga

 

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 18/08/2014 in armin kõomägi

 

Sildid: , , , ,