RSS

Sildiarhiiv: pegasus

Alessandro Baricco „See lugu“

baricco-see-luguAlessandro Baricco „See lugu“
Pegasus 2009
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Tee linna läks nöörsirgena põldude vahelt. Ultimo lõi mootorile hääled sisse ja kummardus, sest tal oli tsiklile ühte-teist öelda ja ta tahtis, et too teda hästi kuuleks. Ta ütles, et peab varem kohale jõudma kui surm ning saab sellega kindla peale hakkama, kui vaid tsikkel end korralikult üleval peab. Ultimo näitas talle teed, mis oli võtnud nõuks neile appi tulla ja sättinud end täiesti otse, et nad varem kohale jõuaks. Ta selgitas, et sirgjoone ilu on püüdmatu, sest õiglase ja andestava korra nimel lahustub selles mis tahes käänak ja kurikavalus. Ja see, märkis Ultimo, on ainult teede võimuses, elus seda juba ei juhtu. Sest inimeste süda ei lähe otse ega ole nende teekäimiseski korda.“
Itaalia ühe kuulsama kirjaniku Alessandro Baricco romaan „See lugu“ on Ultimo Parri lugu. Lugu mehest, kes sündis 19. sajandi lõpus kusagil Põhja-Itaalia maakolkas, käis sõjas, elas Ameerikas ja tahtis ehitada teed. Täiuslikku ringrada kaheksateistkümne kurviga, kus on kirjas kogu ta elu.

Baricco mulle väga meeldib, aga see teos nii korda ei läinud kui mõned teised.

„Kui armastad kedagi, kes sind armastab, siis ära kunagi paljasta ta unistusi. Sest suurim ja meeletuim neist oled sina.“ (lk 39)

„Kui üldse on midagi, mis mind alati on hämmastanud, siis nimelt too pimedusega löödus, mida vanemad ilmutavad oma laste unistuste suhtes. Nad lihtsalt ei näe neid. Nad ei tee seda paha pärast.“ (lk 210)

„Teate, inimene elab hulga aastaid, aga päriselt elab ta vaid siis, kui tal läheb korda teha seda, mille jaoks ta on sündinud. Enne ja pärast ta üksnes ootab ja meenutab. Kuid selajuures pole ta kurb. Pealtnäha on ta kurb. Aga tegelikult lihtsalt kaugel.“ (lk 211)

Vikerkaar
Raamatukoi lugemislood
Toomas Vint

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Margus Karu „Täna on täna ja forever on forever“

tana-on-tana-ja-forever-on-forever-1Margus Karu „Täna on täna ja forever on forever“
Pegasus 2015

Tutvustus: „Täna on täna ja forever on forever“ on Margus Karu, „Nullpunkti“ autori, teine romaan. Raamatu peategelane on reklaami- ja teletöötaja, kes  on rahulolematu nii oma tööeluga kui ka suhetega pere, sõprade ja elukaaslas(t)ega. Ühel hommikul pärast sõprade korraldatud üllatussünnipäeva Tallinna vanalinnas ärkab ta  Uus-Meremaa haiglas voodi külge aheldatuna, käeraudade jäljed randmetel.
Kas see on sõprade korraldatud vingerpuss või avanenud võimalus end eluisutusest lahti raputada?  
Tagasivaated romaani esimeses pooles ja tulevikukaemused teises pooles muudavad lugemise pingeliseks ja põnevaks ning paljastavad järk-järgult sünge saladuse peategelase minevikust …

Lihtne, meelelahutuslik lugemine. Kirjutamisstiil ei ole just väga viimistletud ja kohati häirivalt ja püüdlikult „popp ja noortepärane“.

„Jooksmisega on aga teatavasti see asi, et ükskord väsid ära. Sihitu jooksmisega kaasneb veel see, et kindla peale väsid ära enne kohalejõudmist.“ (lk 142)

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 20/01/2017 in loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Alessandro Baricco „Novecento“

novecento-kujundusAlessandro Baricco „Novecento“
Pegasus, 2008

Tutvustus: „Novecento” on monoetendus, mille Alessandro Baricco kirjutas näitleja Eugenio Allegrile ja lavastaja Gabriele Vacisele, kes on seda esitanud alates 1994. aasta juulist. Raamatu menule osutab 2003. aastal Itaalias välja antud teose 40. trükk. Raamatu alusel valmis filmiversioon „The Legend of „1900””, mille režissöör on Giuseppe Tornatore).
Virginian oli reisilaev. 20. sajandi alguses sõitis see Ameerika ja Euroopa vahet, pardal miljonärid, emigrandid ja kõiksugu kummaline rahvas. Kõneldakse, et Virginianil mängis igal õhtul erakordne klaverimängija, kellel oli harukordne tehnika ja võime mängida imelist, ennekuulmatut muusikat. Kõneldakse, et kogu tema lugu oli justkui hullus, et ta olla sündinud sellel laeval ja… et ta pole sealt kunagi maha astunud. Kõneldakse, et keegi ei tea põhjuseid.

Väga ilus raamat, luuleline, õhuline, kaunis…. meenutas oma stiililt ja meeleolult veidi Baricco Ookeanmerd.

„Niipea kui hakkas levima jutt, et all sadamas otsitakse reisiaurikule, „Virginianile“, inimesi, võtsin minagi end sappa. Mina ja mu trompet. Jaanuaris 1927. Muusikud on meil juba olemas, ütles sell sellest laevafirmast. Ma tean, ütlesin mina, ja hakkasin mängima. Sell jäi mind jõllitama, ta näos ei liikunud ükski lihas. Ta ei lausunud ühtegi sõna,ootas ära, kuni ma lõpuni mängin. Ja siis küsis: „Mis see oli?“
„Ma ei tea.“ Tal lõid silmad särama. „Kui sa ei tea, mis see on, siis on see džäss.“ (lk 6-7)

xxx

„Mis ta nimi on?“
„Novecento.“
„Mitte laulu, vaid poisi.“
„Novecento.“
„Nagu laululgi?“
sedasorti vestluses ei suuda üks merelaevakapten üle nelja-viie lause kaasa rääkida.“ (lk 18)

xxx

„Pildi ära kukkumine rabab mind ikka ja jälle. Ripuvad aastate kaupa, siis, ilma et midagi oleks juhtunud, midagigi, trahh, kukuvad ära. Ripuvad naela otsas, keegi neid ei puutu, aga nemad ühel hetkel, trahh, kukuvad maha nagu kivid. Ripuvad täiuslikus vaikuses, ümberringi püsib kõik paigal, isegi kärbes ei lenda, aga nemad, trahh. Täiesti põhjendamatu. Miks just sel hetkel? Ei tea. Trahh. Mis on lahti naelaga, et ta ühel hetkel otsustab – mina rohkem ei suuda? Kas temal on ka hing, vaeseke? Kas temagi peab otsustama? Pidasid pildiga pikalt aru, aga kahtlused jäid, vaidlesid aastate pikku igal õhtul, kuni lõpuks otsustasid kuupäeva, tunni, minuti, et just sel hetkel -trahh. Või teadsid nad mõlemad seda juba algusest peale, kõik oli korraldatud: hoian siin kinni seitse aastat, mulle sobib, kas 13.maiga oled nõus, on ju?, umbes kell kuus, teeme kolmveerand kuus, oled päri?, noh, siis head ööd, ….ööd. Seitse aastat hiljem, 13.mail kell kolmveerand kuus – trahh. Mõistetamatu. Kui sa ei taha lolliks minna, on parem sellele mitte mõelda. Siis, kui pilt kukub ära. Siis, kui hommikul ärgates ei armasta sa enam oma naist. Siis, kui lööd lehe lahti ja loed, et sõda on puhkenud. Siis, kui näed mööda sõitmas rongi ja mõistad, et on aeg tõmmata siit uttu. Siis, kui vaatad peeglisse ja märkad, et oled vanaks jäänud. Siis, kui keset ookeani Novecento tõstis söögilauas pea ja ütles: „Kolme päeva pärast New Yorgis lähen laevalt maha.“ Lõi tummaks. Trahh.“ (lk 40-41)

Eesti Ekspress

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 23/10/2016 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco “Mr Gwyn”

bariccogwyn-kaasAlessandro Baricco “Mr Gwyn”
Pegasus,2013
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Sellal kui Jasper Gwyn jalutas Regent’s Parkis – puiesteel, mille ta ikka valis välja paljude hulgast –, sähvatas temas äratundmine, et see, millega ta endale iga päev elatist teenib, ei ole temale enam kohane. Nii asuski ta koju jõudes kirjutama üht artiklit; printis selle siis välja, pistis ümbrikusse ja viis Guardiani toimetusse.
Artikkel sisaldas nimekirja neist viiekümne kahest asjast, millega Jasper Gwyn tõotas alatiseks lõpparve teha. Esimesena seisis loetelus artiklite kirjutamine Guardianile. Kolmeteistkümnendana kohtumine õpilaskollektiividega. Kolmekümne esimesena – lasta end pildistada mõtleja poosis. Neljakümne seitsmendana – sundida end olema südamlik ametivendade vastu, kes teda tegelikult põlgavad. Viimasena seisis raamatute kirjutamine. Teatud mõttes kustutas see ähmasegi lootuse, mille võis olla jätnud eelviimane – raamatute avaldamine.
Alessandro Baricco üks viimaseid romaane “Mr Gwyn” jutustab loo kirjanikust Jasper Gwynist, kes loobub raamatute kirjutamisest ja seab üles ateljee, kus hakkab kirjutama portreesid. 

Väga hõrk lugemine, natuke salapära, natuke kiiksuga idee, samas kerge lugemine, aga mitte kerglane

“Te ei ole vana. Te olete surnud.” Daam kehitas õlgu. “Suremine on kõigest vanakssaamise eriliselt konkreetne viis.” (lk 71)

“Oma abikaasaga oli ta tutvunud Londoni-Dublini liinil.Mees oli istunud kohal number 19D ning olnud naisest tookord üksteist aastat vanem. Nüüd, nagu tihtipeale ikka juhtub, olid nad ühevanused.” (lk145)

Lugemissoovituse blog

Kultuuritarbija60+

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 16/10/2016 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Charlotte Weitze „Pimeduse pärusmaa“

seeria-pimeduse-parusmaaCharlotte Weitze „Pimeduse pärusmaa“
Pegasus, 2008
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Taani kirjanik Charlotte Weitze (sünd 1974) on õppinud matemaatikat ning Kopenhaageni ülikooli magistrikraadiga folklorist. Juba üliõpilaspõlves hakkas ta avaldama lühijutte. Tema esimene lühijuttude kogumik „Haldjalaps“ (Skifting) ilmus 1996. aastal ja teine – „Võlutud“ (Bjergtaget) – mõni aasta hiljem. Temalt on ilmunud veel kaks romaani – Fandekke (2002) ja „Postiljon“ (Brevbæren, 2004). Tema raamatud on saanud mitmeid kirjandusauhindu, näiteks „Postiljon“ sai Taani Kunstide Nõukogu kirjanduspreemia.
Lühijuttude autorina on Charlotte Weitzet kõrgelt hinnatud. Tema kolmas lühijuttude kogumik „Pimeduse pärusmaa“ (Mørkets egne, 2005) vaid tugevdab Weitze kui ühe parima Taani lühiproosa autori mainet. Weitze novellide müstiline värving on ühtaegu põnev ja õudustäratav ning sageli ka sotsiaalne. Tema napp, aga kujundlik keel on omalaadne ning laiemas kontekstis ilmselt ka äratuntav. „Pimeduse pärusmaa” novellide teemad varieeruvad seinast seina, puudutades nii lapsepõlve, sõprust ja inimsuhteid kui ka usku, müüte ja teadust. Iga lugu selles kogumikus on omaette maailm ja iseseisev jutustus, mis – ettevaatust – võib jääda teie mõtetesse kummitama ka siis, kui olete raamatu sulgenud.pimeduse

Enamus lood jäid minu jaoks veidi kaugeks. Kõige enam jäi meelde lugu „Bingo“, mis näitlikustab seda tänapäevast suhtlust virtuaalmaailmas, kus kunagi ei tea, kes tegelikult teiselpool ekraani on.

Keskus
Sirp

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 29/03/2016 in charlotte weitze, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Jean-Philippe Toussaint „Armastajad“

armastajad-esikaas115314Jean-Philippe Toussaint „Armastajad“
Pegasus, 2010
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Jean-Philippe Toussaint (sünd 1957) on üks tänapäeva tunnustatumaid ja tõlgitumaid Belgia prantsuskeelseid kirjanikke. Kirjutamise kõrval on Toussaint tegev ka fotograafi ja filmirežissöörina, ning fotograafiline pilk on selgelt äratuntav ka tema ülimalt visuaalses proosas.
Toussaint’i absurdihõnguline debüütromaan “Vannituba” (1985) sai juba ilmudes peaaegu kultusteoseks ja tegi noorest autorist 20. sajandi kirjandusklassiku. Lakooniline stiil ja silmapaistev detailitäpsus tõid kirjanikule minimalisti kuulsuse.
Kõik Toussaint’i seniilmunud kaheksa romaani on napi süžeega minajutustused. Romaanis “Armastajad” on keskikka jõudnud minajutustaja oma armsamaga Tōkyōs – veetmas seal üht lõputut armuööd. Kesksel kohal on siin ebamäärane hingeseisund, kus vahelduvad iha ja ärritus, armastus ja vaen, igatsus ja tüdimus, ning neid muutusi tunnete skaalal registreerib kirjanik sama täpselt, nõtkelt ja poeetiliselt nagu valguse- või värvivarjundeid taevas.
Selle romaani värv on punane: see on ohu, tule ja armastuse värv. Aga ohtu ja ärevust hoiab algusest peale õhus ka soolhappepudel, mis loo käivitab ja lõpetab.

Meeldis. Vist isegi veidi rohkem kui „Vannituba“.

Katkeid

“Me ei olnud sel ööl kohe suudelnud. Ei, mitte kohe. Kes siis ei tahaks pikendada hõrku hetke enne esimest suudlust, kui kaks hinge, keda tärkav kiindumus teineteise poole tõmbab, on juba sõnatult otsustanud suudelda, kui nende silmad teavad seda, nende naeratused aimavad, nende huuled ja käed tunnevad seda ette, kuid nad lükkavad edasi hetke, mil huuled esimest korda õrnalt kokku puutuvad?” (lk 7)

“Kas oli parim lahendus üheskoos reisile minna, kui ees ootas lahkuminek? Teataval määral ehk oligi, sest nii nagu lähedus meid lahku rebis, samavõrra oleks lahusolek meid lähendanud. Olime hingeliselt nii haprad ja heitlikud, et teise puudumine oli kindlasti ainus, mis võinuks meid veel liita, seevastu lähedus oleks alanud lahkuminekut vaid kiirendanud ja kinnistanud.” (lk 15)

ERR Uus raamat

Faire-lamour-Jean-Philippe-Toussaint

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 10/09/2015 in jean-philippe toussaint

 

Sildid: , , , , ,

Sjon “Virvarebane”

sjonvirvarebanekaasSjon “Virvarebane”
Pegasuse väike sari
Pegasus 2013

Tutvustus: „Virvarebane“ on proosapoeem, mida võib võrrelda ka sümfooniaga: see algab kahe erineva narratiiviga 19. sajandi lõpu Islandi maakolkas, mis jooksevad ühte alles romaani lõpus. Autor kirjeldab, kuidas pastor Baldur Skuggason jahib mägedes ja lumetormis eluga riskides haruldast, lausa maagilist sinirebast. Paralleelselt jutustab Sjón botaanik Fridrik B. Fridjónssoni sulnist suhtest Downi sündroomiga Hafdísiga. Teose originaalpealkiri „Skugga-Baldur“ viitab ühelt poolt müütilisele loomale ja teiselt poolt pastorile. Millal muutub inimene loomaks ja loom inimeseks?
Sjón (sünd 1962) on tunnustatud islandi kirjanik ja luuletaja. Sjón tähendab islandi keeles nägemust, vaadet, ja on tuletis autori kodanikunimest Sigurjón Birgir Sigurðsson. Ta on kirjutanud seitse romaani, mitmeid luulekogumikke, näidendeid, libretosid ja lasteraamatuid. Tema teoseid on tõlgitud 25 keelde. Sjón on teinud kaua koostööd oma kaasmaalase Björkiga, nii temaga koos esinedes kui ka laulusõnu kirjutades. „Ta on uskumatult andekas,“ ütleb Björk Sjóni kohta. Oma viienda romaani „Virvarebane“ eest pälvis Sjón 2005. aastal Skandinaavia mainekaima, Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Paraku läks see lugu minust natuke mööda.

“Ta nägi, kuidas rebane keerutas end kolm korda, heitis kividele pikali, kohendas asendit ja pani saba üle koonu. Mees tegi sedasama.” (lk 31)

Teised arvavad:cover_normalSkugga-baldur-175x277
ERR
EPL
Intervjuu autoriga
Kiiksu lugemisarhiiv
Loterii
Raamatukoi lugemislood

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 02/01/2015 in loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Mihkel Kaevats „Ungari kirsid & teisi luuletusi“

Mihkel-Kaevats-Ungari-kirsidMihkel Kaevats „Ungari kirsid & teisi luuletusi“

Pegasus 2012

Tutvustus: “Ungari kirsid & teisi luuletusi” on Mihkel Kaevatsi neljas luulekogu.
Selles raamatus on Kaevats justkui fotograaf, kes leiab oma pildid teda ümbritsevast maailmast – tabab neid ja tunneb need ära, kui need talle kätte kulgevad. Lisaks on ta idealist, sellisena ka põlvkonna hääl. Muidugi on kohal ka “vana tuttav” lüüriline, veidi nukker või pessimistlik, armastust ihkav, selles pettuv, seda kaotav ja leidev Kaevats.

xxx

Ungari kirsid

Miski ei ole kindel leitsakule järgnevais tuultes ja vihmades:
murdumispunkt, mis ei avalda praegu,
kuhu või miks ta murdus. Armastus. Kuskohas muutub ta
pöörasuseks,
mis ei lase tunnistada kaotust, milles veel teadmata aja jooksul

on hing sunnitud vastu võtma otstarbekuse unustada armastus?
Üksildus avatud aknal. Pimesi vaatan tänavale, kõrvus
ehitusmüra,
või lagunemismüra, ja kui tuletan meelde tänast hommikut,
meenub läbi kauge udu, et poes olid müügil ungari kirsid. (lk 70)

xxx

Teised arvavad:
Müürileht
Liivametsa lugemised
Sirp

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 02/06/2014 in mihkel kaevats

 

Sildid: , , ,

Tiina Laanem „Õnnelik jää“

laanem _kaas2.inddTiina Laanem „Õnnelik jää“
Novellid ja lühijutud
Pegasus, 2012

Tutvustus: Üheteistkümnest jutust koosnev kogu põimib endasse lugusid inimestest, keda liigitatakse üldjuhul ebamäärase mõiste „keskklass“ alla, olgu selleks siis kesisel järjel ajalooõpetaja, edukas restoranikokk või tasuta asju ihalev reklaamidirektor. Millest nende elu koosneb? Tapvast ajapuudusest, reisimisest teistesse ilma otsadesse, asjade tagaajamisest, ületöötamisest ja kõige muu tahaplaanile lükkamisest, õhust ja vahust. Seepärast  võibki juhtuda, et ühel hetkel saavad neist kahel jalal kõndivad inkubaatorid, õnneliku jää meistrid, valutava sabaga koerad või elupäästjad, kes suudavad ühe ööga säästa sadakond hinge.

Mitmed lood on varem ilmunud ajakirjas Looming ning olid mulle juba tuttavad. Täitsa tore lugemine, reaalse elu lood segatud ebareaalsusega, aeg-ajalt pöörab lugu üsna fantastika valdkonda.

Katke teosest:

„Ühel hommikul kohvi juures märkas Toomas klantsajakirja lapates hiljuti toimunud peo pilte, kus temagi mitmeid kordi välkuvasse kaamerasse naeratas. Aga teda polnud ühelgi pildil. Mõni nädal hiljem juhtus samasugune lugu. Või veelgi pentsikum: ühes kaadris paistis külaliste seas veinipokaal, mis seisis justkui õhus. Toomas aimas, et klaas oli tegelikult olnud tema käes. Kogu see asi ei andnud talle rahu. Mis temaga ometi toimub? /—/Meest ei ole ainsalgi pildil. Fotodelt ei leia isegi mitte tema selga või kukalt. Sel hetkel sai Toomasele selgeks, et teistel oligi õigus. Tal polnud enam vähimatki lootust siinkandis pildile ilmuda. Ta oli justkui haihtunud. Isegi hääleke tema peas ei vaielnud sellele vastu.“ (lk 70-71, Õnnelik jää)

Veel katkendeid raamatust:

Katkend raamatust, lugu „Tigedad tähed“
Mõni mõis. Õnnelik jää

Teised arvavad:

Sirp
Klassikaraadio. Uus raamat
Bukahoolik
Liivametsa lugemised

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 16/12/2013 in tiina laanem

 

Sildid: , , , , ,

Alessandro Baricco „Emmaus“

emmauskaas154635Alessandro Baricco „Emmaus“
Pegasus, 2011
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: Me kõik oleme kuueteist-seitsmeteistaastased – kuid seda õigupoolest teadmata; see on ainuke vanus, mida oskame ette kujutada: vaevu tunneme minevikku. Me oleme ütlemata normaalsed, midagi muud peale normaalsuse plaan ju ette ei näegi, selle kalduvuse oleme verega pärinud. Põlvest põlve on meie pered näinud vaeva sellega, et viilida elult vähimgi silmatorkavus – igasugune konarus, mis võiks meist kaugele silmale märku anda. Ajapikku kujunesid nad selles vallas kaunis pädevaks, nähtamatuse meistreiks, kel kindel käsi, asjatundlik silm – käsitöölisteks. Selles isemoodi maailmas kustutatakse toast lahkudes tuli – elutoas katab tugitoole kile. Liftidel on vahel selline seade, et vaid metallraha sisestamine tagab turvalise ülessõidu eesõiguse. Allasõidul on kasutus tasuta, ehkki seda üldjuhul peetakse ebaoluliseks. Munavalgeid säilitatakse külmkapis klaasi sees, ja restoranis käiakse harva, ikka pühapäeviti. Rohelised rõdukardinad kaitsevad puiesteetolmu eest vintskeid ja tummasid taimehakatisi, mis ei tõota midagi head. Valgust peetakse tihtipeale häirivaks. Udule tänulikuna – tundugu see kui absurdne tahes – elatakse, kui seda saab eluks pidada.
Sellegipoolest oleme õnnelikud, või vähemasti arvame olevat.
Alessandro Baricco on sündinud 1958. aastal Torinos Itaalias. Baricco kuus romaani on võitnud arvukaid kirjandusauhindu, teiste seas Selezione Campionello ja Viareggio-Repaci Itaalias ja Prix Médicis Étranger Prantsusmaal. Tema seitsmes romaan „Emmaus“ ilmus 2009. aastal.

Täitsa ok lugemine, aga kaugelt mitte nii suur elamus kui tema „Ookean meri“ ega ka „Siid“.

Katkend:

„Selles mõttes, et ei tähenda midagi, sellel, mida me teeme, ei ole mingit tähendust, pole lugu või ideed ega miskit. Tema tantsib, mina mängin, ja asi tahe.
Ta vajus natukeseks mõttesse. Ma püüdsin ette kujutada. Nii et see ei ole heategu, sõnas ta, on lihtsalt üks tegu ja kogu lugu. Hea tegemine ei puutu asjasse.
Ta ütles, et asjasse puutub millegi ilusa tegemine.
Tal oli seletamisega raskusi, minul jälle mõistmisega, sest me oleme katoliiklased ega ole harjunud eristama esteetilist väärtust kõlbelisest. Nagu ka seksi puhul. Meile õpetati, et ihulise armastuse eesmärk on suhtlus ja rõõmu jagamine. Musitseeritakse samal põhjusel. Nauding ei puutu asjasse, see on vastukaja, tagasipeegeldus. Ilu on kõigest juhuse asi, vajalik vaid minimaalsetes annustes.“ (lk 75-76)

Teised arvavad:Maquetación 1emmausemmaus1emmaus2emmaus3emmaus5emmaus4

Virumaa Teataja

EPL

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/10/2013 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,