RSS

Sildiarhiiv: pegasuse väike sari

Alessandro Baricco „See lugu“

baricco-see-luguAlessandro Baricco „See lugu“
Pegasus 2009
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Tee linna läks nöörsirgena põldude vahelt. Ultimo lõi mootorile hääled sisse ja kummardus, sest tal oli tsiklile ühte-teist öelda ja ta tahtis, et too teda hästi kuuleks. Ta ütles, et peab varem kohale jõudma kui surm ning saab sellega kindla peale hakkama, kui vaid tsikkel end korralikult üleval peab. Ultimo näitas talle teed, mis oli võtnud nõuks neile appi tulla ja sättinud end täiesti otse, et nad varem kohale jõuaks. Ta selgitas, et sirgjoone ilu on püüdmatu, sest õiglase ja andestava korra nimel lahustub selles mis tahes käänak ja kurikavalus. Ja see, märkis Ultimo, on ainult teede võimuses, elus seda juba ei juhtu. Sest inimeste süda ei lähe otse ega ole nende teekäimiseski korda.“
Itaalia ühe kuulsama kirjaniku Alessandro Baricco romaan „See lugu“ on Ultimo Parri lugu. Lugu mehest, kes sündis 19. sajandi lõpus kusagil Põhja-Itaalia maakolkas, käis sõjas, elas Ameerikas ja tahtis ehitada teed. Täiuslikku ringrada kaheksateistkümne kurviga, kus on kirjas kogu ta elu.

Baricco mulle väga meeldib, aga see teos nii korda ei läinud kui mõned teised.

„Kui armastad kedagi, kes sind armastab, siis ära kunagi paljasta ta unistusi. Sest suurim ja meeletuim neist oled sina.“ (lk 39)

„Kui üldse on midagi, mis mind alati on hämmastanud, siis nimelt too pimedusega löödus, mida vanemad ilmutavad oma laste unistuste suhtes. Nad lihtsalt ei näe neid. Nad ei tee seda paha pärast.“ (lk 210)

„Teate, inimene elab hulga aastaid, aga päriselt elab ta vaid siis, kui tal läheb korda teha seda, mille jaoks ta on sündinud. Enne ja pärast ta üksnes ootab ja meenutab. Kuid selajuures pole ta kurb. Pealtnäha on ta kurb. Aga tegelikult lihtsalt kaugel.“ (lk 211)

Vikerkaar
Raamatukoi lugemislood
Toomas Vint

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 toll alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco “Mr Gwyn”

bariccogwyn-kaasAlessandro Baricco “Mr Gwyn”
Pegasus,2013
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Sellal kui Jasper Gwyn jalutas Regent’s Parkis – puiesteel, mille ta ikka valis välja paljude hulgast –, sähvatas temas äratundmine, et see, millega ta endale iga päev elatist teenib, ei ole temale enam kohane. Nii asuski ta koju jõudes kirjutama üht artiklit; printis selle siis välja, pistis ümbrikusse ja viis Guardiani toimetusse.
Artikkel sisaldas nimekirja neist viiekümne kahest asjast, millega Jasper Gwyn tõotas alatiseks lõpparve teha. Esimesena seisis loetelus artiklite kirjutamine Guardianile. Kolmeteistkümnendana kohtumine õpilaskollektiividega. Kolmekümne esimesena – lasta end pildistada mõtleja poosis. Neljakümne seitsmendana – sundida end olema südamlik ametivendade vastu, kes teda tegelikult põlgavad. Viimasena seisis raamatute kirjutamine. Teatud mõttes kustutas see ähmasegi lootuse, mille võis olla jätnud eelviimane – raamatute avaldamine.
Alessandro Baricco üks viimaseid romaane “Mr Gwyn” jutustab loo kirjanikust Jasper Gwynist, kes loobub raamatute kirjutamisest ja seab üles ateljee, kus hakkab kirjutama portreesid. 

Väga hõrk lugemine, natuke salapära, natuke kiiksuga idee, samas kerge lugemine, aga mitte kerglane

“Te ei ole vana. Te olete surnud.” Daam kehitas õlgu. “Suremine on kõigest vanakssaamise eriliselt konkreetne viis.” (lk 71)

“Oma abikaasaga oli ta tutvunud Londoni-Dublini liinil.Mees oli istunud kohal number 19D ning olnud naisest tookord üksteist aastat vanem. Nüüd, nagu tihtipeale ikka juhtub, olid nad ühevanused.” (lk145)

Lugemissoovituse blog

Kultuuritarbija60+

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 16/10/2016 toll alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Charlotte Weitze „Pimeduse pärusmaa“

seeria-pimeduse-parusmaaCharlotte Weitze „Pimeduse pärusmaa“
Pegasus, 2008
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Taani kirjanik Charlotte Weitze (sünd 1974) on õppinud matemaatikat ning Kopenhaageni ülikooli magistrikraadiga folklorist. Juba üliõpilaspõlves hakkas ta avaldama lühijutte. Tema esimene lühijuttude kogumik „Haldjalaps“ (Skifting) ilmus 1996. aastal ja teine – „Võlutud“ (Bjergtaget) – mõni aasta hiljem. Temalt on ilmunud veel kaks romaani – Fandekke (2002) ja „Postiljon“ (Brevbæren, 2004). Tema raamatud on saanud mitmeid kirjandusauhindu, näiteks „Postiljon“ sai Taani Kunstide Nõukogu kirjanduspreemia.
Lühijuttude autorina on Charlotte Weitzet kõrgelt hinnatud. Tema kolmas lühijuttude kogumik „Pimeduse pärusmaa“ (Mørkets egne, 2005) vaid tugevdab Weitze kui ühe parima Taani lühiproosa autori mainet. Weitze novellide müstiline värving on ühtaegu põnev ja õudustäratav ning sageli ka sotsiaalne. Tema napp, aga kujundlik keel on omalaadne ning laiemas kontekstis ilmselt ka äratuntav. „Pimeduse pärusmaa” novellide teemad varieeruvad seinast seina, puudutades nii lapsepõlve, sõprust ja inimsuhteid kui ka usku, müüte ja teadust. Iga lugu selles kogumikus on omaette maailm ja iseseisev jutustus, mis – ettevaatust – võib jääda teie mõtetesse kummitama ka siis, kui olete raamatu sulgenud.pimeduse

Enamus lood jäid minu jaoks veidi kaugeks. Kõige enam jäi meelde lugu „Bingo“, mis näitlikustab seda tänapäevast suhtlust virtuaalmaailmas, kus kunagi ei tea, kes tegelikult teiselpool ekraani on.

Keskus
Sirp

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 29/03/2016 toll charlotte weitze, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Jean-Philippe Toussaint „Armastajad“

armastajad-esikaas115314Jean-Philippe Toussaint „Armastajad“
Pegasus, 2010
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Jean-Philippe Toussaint (sünd 1957) on üks tänapäeva tunnustatumaid ja tõlgitumaid Belgia prantsuskeelseid kirjanikke. Kirjutamise kõrval on Toussaint tegev ka fotograafi ja filmirežissöörina, ning fotograafiline pilk on selgelt äratuntav ka tema ülimalt visuaalses proosas.
Toussaint’i absurdihõnguline debüütromaan “Vannituba” (1985) sai juba ilmudes peaaegu kultusteoseks ja tegi noorest autorist 20. sajandi kirjandusklassiku. Lakooniline stiil ja silmapaistev detailitäpsus tõid kirjanikule minimalisti kuulsuse.
Kõik Toussaint’i seniilmunud kaheksa romaani on napi süžeega minajutustused. Romaanis “Armastajad” on keskikka jõudnud minajutustaja oma armsamaga Tōkyōs – veetmas seal üht lõputut armuööd. Kesksel kohal on siin ebamäärane hingeseisund, kus vahelduvad iha ja ärritus, armastus ja vaen, igatsus ja tüdimus, ning neid muutusi tunnete skaalal registreerib kirjanik sama täpselt, nõtkelt ja poeetiliselt nagu valguse- või värvivarjundeid taevas.
Selle romaani värv on punane: see on ohu, tule ja armastuse värv. Aga ohtu ja ärevust hoiab algusest peale õhus ka soolhappepudel, mis loo käivitab ja lõpetab.

Meeldis. Vist isegi veidi rohkem kui „Vannituba“.

Katkeid

“Me ei olnud sel ööl kohe suudelnud. Ei, mitte kohe. Kes siis ei tahaks pikendada hõrku hetke enne esimest suudlust, kui kaks hinge, keda tärkav kiindumus teineteise poole tõmbab, on juba sõnatult otsustanud suudelda, kui nende silmad teavad seda, nende naeratused aimavad, nende huuled ja käed tunnevad seda ette, kuid nad lükkavad edasi hetke, mil huuled esimest korda õrnalt kokku puutuvad?” (lk 7)

“Kas oli parim lahendus üheskoos reisile minna, kui ees ootas lahkuminek? Teataval määral ehk oligi, sest nii nagu lähedus meid lahku rebis, samavõrra oleks lahusolek meid lähendanud. Olime hingeliselt nii haprad ja heitlikud, et teise puudumine oli kindlasti ainus, mis võinuks meid veel liita, seevastu lähedus oleks alanud lahkuminekut vaid kiirendanud ja kinnistanud.” (lk 15)

ERR Uus raamat

Faire-lamour-Jean-Philippe-Toussaint

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 10/09/2015 toll jean-philippe toussaint

 

Sildid: , , , , ,

Sjon “Virvarebane”

sjonvirvarebanekaasSjon “Virvarebane”
Pegasuse väike sari
Pegasus 2013

Tutvustus: „Virvarebane“ on proosapoeem, mida võib võrrelda ka sümfooniaga: see algab kahe erineva narratiiviga 19. sajandi lõpu Islandi maakolkas, mis jooksevad ühte alles romaani lõpus. Autor kirjeldab, kuidas pastor Baldur Skuggason jahib mägedes ja lumetormis eluga riskides haruldast, lausa maagilist sinirebast. Paralleelselt jutustab Sjón botaanik Fridrik B. Fridjónssoni sulnist suhtest Downi sündroomiga Hafdísiga. Teose originaalpealkiri „Skugga-Baldur“ viitab ühelt poolt müütilisele loomale ja teiselt poolt pastorile. Millal muutub inimene loomaks ja loom inimeseks?
Sjón (sünd 1962) on tunnustatud islandi kirjanik ja luuletaja. Sjón tähendab islandi keeles nägemust, vaadet, ja on tuletis autori kodanikunimest Sigurjón Birgir Sigurðsson. Ta on kirjutanud seitse romaani, mitmeid luulekogumikke, näidendeid, libretosid ja lasteraamatuid. Tema teoseid on tõlgitud 25 keelde. Sjón on teinud kaua koostööd oma kaasmaalase Björkiga, nii temaga koos esinedes kui ka laulusõnu kirjutades. „Ta on uskumatult andekas,“ ütleb Björk Sjóni kohta. Oma viienda romaani „Virvarebane“ eest pälvis Sjón 2005. aastal Skandinaavia mainekaima, Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Paraku läks see lugu minust natuke mööda.

“Ta nägi, kuidas rebane keerutas end kolm korda, heitis kividele pikali, kohendas asendit ja pani saba üle koonu. Mees tegi sedasama.” (lk 31)

Teised arvavad:cover_normalSkugga-baldur-175x277
ERR
EPL
Intervjuu autoriga
Kiiksu lugemisarhiiv
Loterii
Raamatukoi lugemislood

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 02/01/2015 toll loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco „Emmaus“

emmauskaas154635Alessandro Baricco „Emmaus“
Pegasus, 2011
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: Me kõik oleme kuueteist-seitsmeteistaastased – kuid seda õigupoolest teadmata; see on ainuke vanus, mida oskame ette kujutada: vaevu tunneme minevikku. Me oleme ütlemata normaalsed, midagi muud peale normaalsuse plaan ju ette ei näegi, selle kalduvuse oleme verega pärinud. Põlvest põlve on meie pered näinud vaeva sellega, et viilida elult vähimgi silmatorkavus – igasugune konarus, mis võiks meist kaugele silmale märku anda. Ajapikku kujunesid nad selles vallas kaunis pädevaks, nähtamatuse meistreiks, kel kindel käsi, asjatundlik silm – käsitöölisteks. Selles isemoodi maailmas kustutatakse toast lahkudes tuli – elutoas katab tugitoole kile. Liftidel on vahel selline seade, et vaid metallraha sisestamine tagab turvalise ülessõidu eesõiguse. Allasõidul on kasutus tasuta, ehkki seda üldjuhul peetakse ebaoluliseks. Munavalgeid säilitatakse külmkapis klaasi sees, ja restoranis käiakse harva, ikka pühapäeviti. Rohelised rõdukardinad kaitsevad puiesteetolmu eest vintskeid ja tummasid taimehakatisi, mis ei tõota midagi head. Valgust peetakse tihtipeale häirivaks. Udule tänulikuna – tundugu see kui absurdne tahes – elatakse, kui seda saab eluks pidada.
Sellegipoolest oleme õnnelikud, või vähemasti arvame olevat.
Alessandro Baricco on sündinud 1958. aastal Torinos Itaalias. Baricco kuus romaani on võitnud arvukaid kirjandusauhindu, teiste seas Selezione Campionello ja Viareggio-Repaci Itaalias ja Prix Médicis Étranger Prantsusmaal. Tema seitsmes romaan „Emmaus“ ilmus 2009. aastal.

Täitsa ok lugemine, aga kaugelt mitte nii suur elamus kui tema „Ookean meri“ ega ka „Siid“.

Katkend:

„Selles mõttes, et ei tähenda midagi, sellel, mida me teeme, ei ole mingit tähendust, pole lugu või ideed ega miskit. Tema tantsib, mina mängin, ja asi tahe.
Ta vajus natukeseks mõttesse. Ma püüdsin ette kujutada. Nii et see ei ole heategu, sõnas ta, on lihtsalt üks tegu ja kogu lugu. Hea tegemine ei puutu asjasse.
Ta ütles, et asjasse puutub millegi ilusa tegemine.
Tal oli seletamisega raskusi, minul jälle mõistmisega, sest me oleme katoliiklased ega ole harjunud eristama esteetilist väärtust kõlbelisest. Nagu ka seksi puhul. Meile õpetati, et ihulise armastuse eesmärk on suhtlus ja rõõmu jagamine. Musitseeritakse samal põhjusel. Nauding ei puutu asjasse, see on vastukaja, tagasipeegeldus. Ilu on kõigest juhuse asi, vajalik vaid minimaalsetes annustes.“ (lk 75-76)

Teised arvavad:Maquetación 1emmausemmaus1emmaus2emmaus3emmaus5emmaus4

Virumaa Teataja

EPL

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/10/2013 toll alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Anna Gavalda „Ma armastasin teda“

seeria-ma-armastasin-kaasAnna Gavalda „Ma armastasin teda“
Pegasus, 2006
Pegasuse väike raamat

Kirjastaja kirjutab: Anna Gavalda oskus puudutada sõnadega inimese hinge leiab järjekordset tõestust tema teises raamatus „Ma armastasin teda”. Anna Gavalda proosa on elegantne, kuid sisutihe; õhuline, kuid sügav; siiras, ja samas kaalutletud – ent kohati on tema sõnad teravamad kui noad. Lühiromaan „Ma armastasin teda” on dialoogivormis jutustus kahe inimese armastusest. Abielust, mis on lõppenud. Armastusest, mis kestab edasi.
Anna Gavalda on tänapäeva prantsuse kirjanduse üks huvitavamaid noori autoreid, kes vallutas oma esimese raamatuga “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” raamatumüügi edetabelite esikohad mitmeteks kuudeks. Seda võrratut jutukogu on tõlgitud juba 38-sse keelde. 

Selle raamatu puhul kehtib sama jutt, mis eelmises postituses Gavalda jutukogumiku kohta. Lugesin neid mõlemaid kunagi ammu samamoodi järjest, aga hiljem oli peast justkui pühitud kõik. Teistkordselt lugedes imestan, et kuidas küll oli võimalik nii lugeda (eriti kehtib käesoleva raamatu kohta). Nagu enamus Gavalda raamatutel on pealkiri hirmuäratavalt lääge, sisu mitte nii väga. Noh, loomulikult on siin ikka juttu armastusest ja suhetest ning tegemist ikka sellise kerge lugemisega, aga tema stiilis on see miski. Kui alguses tundub, et tuleb terve raamatutäis mahajäetud naise hala, siis üsna ruttu tuleb esile hoopis üks teine lugu.

Katked:

„…mulle ei meeldi vaadata, kuidas sa õnnetu oled, mina ise olen liiga palju inimesi kannatama pannud… Ja ka sellepärast, et ma eelistan näha, kuidas sa kannatad täna palju, selle asemel, et kannatada natukesehaaval terve elu.
Ma näen vahetpidamata inimesi, kes kannatavad natukene, kõigest natukene, vaevu-vaevu, aga parasjagu niipalju, et lasta oma võimalus käest… Jah, minu vanuses inimeste seas näen ma seda sageli… Näen inimesi, kes on ikka veel koos, sellepärast, et nad on kõik üles ehitanud sellele väiksele tänamatule asjale, sellele oma väikesele säratule elule. Kõik need mööndused, kõik need vastuolud… Ja kõik selle nimel, et olla lõpuks omadega sealmaal…
Braavo, braavo! Oleme maha matnud oma sõbrad, unistused ja armastused ning nüüd on meie endi kord! Braavo, sõbrad!““ (lk 113-114)

„Mina olen nagu tuulelohe, kui keegi nööri otsast kinni ei hoia, siis ma lendan viuhti minema… Ja sina, see on naljakas, aga sageli ma mõtlen endamisi, et sina oled piisavalt tugev, et mind kinni hoida, ja samas piisavalt tark, et lasta mul lennata…“ (lk 133)

„Õnn oli siinsamas ja ma olin lasknud tal minna, selleks et endal elu mitte keeruliseks teha. Ometi oli see nii lihtne. Piisas, kui käsi välja sirutada. Ülejäänu oleks kuidagimoodi ikka laabunud. Lõpuks ikka asjad laabuvad, kui oled õnnelik, …“ (lk 137)

„Elu, isegi kui sa seda eitad, isegi kui sa ta unarusse jätad, keeldud teda tunnistamast, on sinust tugevam. Kõigest tugevam. Inimesed on tulnud tagasi koonduslaagritest ja teinud lapsi. Mehed ja naised, keda on piinatud, kes on näinud oma lähedasi suremas ja oma kodusid põlemas, on lõpuks ikka jooksnud, et bussi peale jõuda, ilmateate kohta arvamust avaldanud ja oma tütred mehele pannud. See on uskumatu, aga nii see on. Elu on kõigest tugevam. „ (lk 137-138)

teised arvavad:

EPL
Sehkendamine
Danzumees
Palamuse raamatukogu
Lihtsaltise
Sinilind
Raamatukoi lugemislood

03E8000002574458-c2-photo-je-l-aimais-d-anna-gavalda-actuellement-en-librairiejelaimaisJe-l-aimaisjelamais1jelamais2jelamais3someoneilovedsomeoneiloved1someone-I-lovedlarge

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 01/10/2013 toll anna gavalda, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Anna Gavalda „Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks“

seeria-gavalda-ma-tahan214645Anna Gavalda „Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks“
Pegasus, 2005
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” koosneb 12 loost. Gavalda oskab oivaliselt lugusid jutustada. Oma kaheteistkümnes lühiloos maalib ta nappide sõnadega täpse ja täiusliku pildi erinevatest ühiskonnakihtidest, erinevas vanuses ja erinevast soost inimeste rõõmudest, kaotustest, armastusest ja viletsusest. Tema novellid on vaid kümme kuni viisteist lehekülge pikad, kuid suudavad tundeid kirjeldada paremini kui paljud meistrid pikkades eepilistes romaanides. Anna Gavalda proosa on elegantne, kuid sisutihe; õhuline, kuid sügav; siiras, ja samas kaalutletud; ilus, ent kohati on tema sõnad teravamad kui noad. Nagu elugi.
Anna Gavalda on prantsuse kirjanduse üks säravamaid tähti, vallutades oma esimese novellikoguga “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” raamatumüügi edetabelite esikohad, püsides seal üle ootuste kaua. Seda võrratut jutukogu on tõlgitud juba 38-sse keelde. Rahvusvahelisteks menukiteks kujunesid ka tema romaanid “Ma armastasin teda” (Je l’aimais) ja “Koos on kõik” (Ensemble, c’est tout), ning kokku
on tema raamatuid müüdud miljoneid eksemplare üle kogu maailma.

Olin seda kunagi varem ka juba lugenud, aga tookord ei avaldanud eriti muljet, sai loetud läbi kiirustades ja süvenemata ehk siis ei mäletanud ma eriti midagi selle sisust. Samas nüüd, kus teistkordsest lugemisest on juba mõni nädal möödas – taas paljut ei mäleta enam. Aga seekordsest lugemisest jäi siiski tugevam emotsioon.

 

Katkeid:

„Mu vend ei saa kunagi üle sellest, et ta pole Pariisis sündinud. Pariis. Ainult üks sõna ongi tal suus. Tema elu ilusaim päev oli vist see, kui ta ostis endale esimese Pariisi metrookaardi. Minu jaoks pole vahet, kas Pariis või Corbeil.
Üks vähestest asjadest, mis mulle koolist meelde jäi, on ühe suure antiikfilosoofi teooria, kes ütles, et tähtis pole mitte koht, kus ollakse, vaid meeleseisund, milles viibitakse. Mul on meeles, et ta kirjutas seda ühele oma masenduses sõbrale, kes tahtis reisida. Ta ütles sõbrale laias laastus, et sel poleks mõtet, kuna ta veaks oma jamad niikuinii endaga kaasa. Tol päeval, kui õpetaja meile seda rääkis, muutus minu elu.“ (lk 58)

„Kui ma Idavaksalisse jõuan, loodan salamisi alati, et keegi mind seal ootab. See on tobe. Ma tean väga hästi, et ema on sel kellaajal veel tööl ja et Marc pole see inimene, kes tuleks läbi linna mu kotti tassima, aga mul on alati see haiglane lootus.
Ja ega seegi kord pole teisiti, enne kui ma eskalaatoriga alla sõidan, et metroo peale minna, lasen pilgul veel viimast korda ringi käia, juhuks kui keegi peaks seal olema… Ja iga kord tundub kott mulle eskalaatoril veelgi raskem.
Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks… Selles pole ju ometigi midagi keerulist.“ (lk 59)

teised arvavad:51PD6Zt5C+L8819ecc61127465anna-gavalda-recto

Thomas M. Vertigo

 

 

indexje-voudrais

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 01/10/2013 toll anna gavalda, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Anna Gavalda ”Näpatud tunnid”

npatud-tunnid171221Anna Gavalda ”Näpatud tunnid”
Pegasus, 2010
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: Simon, Garance ja Lola – kolm täiskasvanud õde-venda – põgenevad sugulase igavast pulmast ja lähevad külla oma noorimale vennale Vincentile, kes on end sisse seadnud suursuguses lossis. Mõneks tunniks unustavad nad lapsed, abikaasad, lahutused, õpingud ja naudivad täiskasvanuina ühte viimast, lapsepõlvest näpatud päeva.
Kerge, südamlik ja naljakas „Näpatud tunnid“ on Anna Gavalda viies raamat.

Kerge lugemine, õhuke raamat. Päris romaanimõõtu vist pole, novell? Samas, mis tähtsust sel on?;) Täitsa meeldis, natuke kahju hakkas, et mul õdesid-vendi pole, kes oleks nii lähedased…

Katkeid

”Ometi olime üsna erinevad. Tema kardab oma varju, mina istun enda oma peal. Tema kirjutab sonette ümber, mina laen muusikat alla. Tema imetleb maalikunstnikke, mina eelistan fotograafe. Tema ei räägi kunagi sellest, mis südant vaevab, mina ütlen välja kõik, mida mõtlen. Talle ei meeldi tülid, mulle meeldib, kui sotid on selged. Talle meeldib ”svipsis olla” , mina eelistan juua. Talle ei meeldi väljas käia, mulle ei meeldi koju tulla. Ta ei oska lõbutseda, mina ei oska magama minna. Talle ei meeldi mängida, mulle ei meeldi kaotada. Tal on suur süda, mina olen jahedam. Ta ei lähe kunagi närvi, mina võin end siniseks vihastada.
Tema ütleb, et maailm kuulub neile, kes tõusevad vara, mina anun, et ta vaiksemalt räägiks. Tema on romantiline, mina olen pragmaatline. Tema abiellus, mina flirdin niisama. Tema ei saa mehega magada, kui ta armunud pole, mina ei saa mehega magada, kui meil kondoomi pole. Tema… tema vajab mind ja mina vajan teda. (lk 46-47) napatud tunnid

”Pangem see väsimuse arvele, kuid äkitselt avastasin end rõngaslilledes sumpamas. Mu kolme kaaslast pani see heldima ja me kõik aimasime, et naudime oma lapsepõlve viimaseid pudemeid.
Nad olid juba peaaegu kolmkümmend aastat mu elu kaunistanud. Mis minust ilma nendeta saab? Ja millal elu meid ükskord lahutab? Sest teisiti ju ei saa. Aeg lahutab alati need, kes üksteist armastavad, ja miski ei kesta igavesti.
Tundsime kõik neljakesi, et see, mida me kogeme, on justkui kingitus. Ajapikendus, vahepala, napid halastushetked. Teistelt näpatud tunnid…
Kui kaua leiame veel jõudu kiskuda end aeg-ajalt lahti igapäevaelust, et tõmbuda meie oma maailma? Mitu luba elu meile selleks veel annab? Mitu pikka nina meil õnnestub elule veel teha? Mitu hetke kokku kraapida? Millal me ükskord üksteist kaotame ja kuidas sidemed meie vahel lõdvenevad?
Mitu aastat on veel jäänud, enne kui me vanaks jääme?” (lk 107)

Teised arvavad:Anna-Gavalda-lechappee-belle1breaking awaybreaking-awaynapatud tunnid1

Klassikaraadio
Ekspress
Lugemissoovituse blog
Raamatukogihoidja lugemissoovitus
Raamatuklubi

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 03/09/2013 toll anna gavalda, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Laurent Gaude ”Scortade päike”

seeria-scortade-esikaasLaurent Gaude ”Scortade päike”
Pegasus, 2007
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: Montepuccio suhe Scortadega oli kui lahutamatu segu põlgusest, uhkusest ja hirmust. Tavalistel aegadel küla eiras Carmelat, Domenicot ja Giuseppet. Nad olid kõigest kolm näljarotti, röövli lapsed. Aga niipea kui keegi üritas puudutada nende juuksekarvagi või rüvetada Metsiku Rocco mälestust, läbistas küla otsekui emalik värin ja neid asuti kaitsma nagu emahunt kaitseb oma pesakonda. „Scortad on pätid, aga nad on omad,” mõtles enamik montepucciolasi. Liiatigi käisid nad New Yorgis. Ja see andis neile mingi püha oreooli, mis tegi nad enamiku külaelanike silmis puutumatuks.
Laurent Gaudé, keda nimetatakse hellitavalt „raamatukaupmeeste lemmikuks”, on vaieldamatult üks viimaste aastate edukamaid prantsuse kirjanikke. Tema teine romaan „Kuningas Tsongor” võitis mitmeid auhindu ning kolmas, „Scortade päike” (Le soleil des Scorta) pälvis 2004. aastal prestiižika Goncourt’i preemia. Raamat räägib loo armastusest, valedest ja perekonna saladusest, mida põlvkonnad edasi viivad. Eepiline lugu algab 1870. aastal ning jõuab välja tänapäeva.

Kirjelduse järgi ei olekski arvanud, et see mulle väga meeldib. Meeldiv üllatus.

”… lihtlauseline, kuid samas omanäoline ja ülimalt poeetiline stiil..” (tõlkija järelsõnast, lk 250)

Katkeid

”Elu oli möödunud tühja ja mõttetuna. Ta polnud midagi soovinud ega ka millestki ilma jäänud, sest ta polnud midagi ette võtnud.” (lk 11)

”Ma sain oma naudingu. Selle naise embuses. Ma sain oma naudingu. Ja parem ongi, kui kõik sellega lõpeb, sest kõik, mis edasi tuleb, on lääge ja kurb nagu viimane lonks pudeli põhjas.” (lk 13)

”Ükskõik, kas tegemist on kaupluse, põllu või paadiga, inimese ja tema tööriista vahel on mingi kummaline side, milles leidub nii austust kui ka vihkamist. Te hoolitsete tema eest. Te suhtute temasse ülima tähelepanuga ja siunate teda unetutel öödel. Ta kulutab teid. Ta vajutab teid looka. Ta röövib teilt pühapäevad ja pereelu, aga mitte mingi hinna eest ei ole te nõus temast loobuma. Sama lugu oli tubakaäri ja Scortadega. Nad needsid ja ülistasid seda, nii nagu ülistatakse toitu andvat kätt ja neetakse seda, kelle süül te jääte enneaegselt vanaks.”  (lk 110)

”Alles oma elu viimasel päeva saab inimene öelda, kas ta oli õnnelik,” ütles ta. ”Enne tuleb lihtsalt katsuda nii hästi kui võimalik toime tulla.” (lk 168)

” Oliivid on igavesed. Üks oliiv ei ela kaua. See saab küpseks ja rikneb. Aga üks oliiv järgneb teisele, igavesti. Igaüks on erinev, aga nende pikal ahelal ei ole lõppu. Neil on ühesugune kuju, ühesugune värv, neid on küpsetanud sama päike ja neil on ühesugune maitse. Jah, oliivid on igavesed. Nagu inimesedki. Ikka sama elu ja surma lõputu ringkäik. Inimeste pikk ahel ei katke. Peagi on minu kord minna. Elu saab otsa. Aga kõik läheb edasi teiste kaudu.” (lk. 240)

Teised arvavad:scortadgaudc3a9_scortahouseof scortalesoleildesscortaGF2scortascorta1scortad1scortad2scortasunsolscorta12

EPL

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 03/09/2013 toll laurent gaude, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,