RSS

Tag Archives: pegasuse väike sari

Alessandro Baricco „See lugu“

baricco-see-luguAlessandro Baricco „See lugu“
Pegasus 2009
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Tee linna läks nöörsirgena põldude vahelt. Ultimo lõi mootorile hääled sisse ja kummardus, sest tal oli tsiklile ühte-teist öelda ja ta tahtis, et too teda hästi kuuleks. Ta ütles, et peab varem kohale jõudma kui surm ning saab sellega kindla peale hakkama, kui vaid tsikkel end korralikult üleval peab. Ultimo näitas talle teed, mis oli võtnud nõuks neile appi tulla ja sättinud end täiesti otse, et nad varem kohale jõuaks. Ta selgitas, et sirgjoone ilu on püüdmatu, sest õiglase ja andestava korra nimel lahustub selles mis tahes käänak ja kurikavalus. Ja see, märkis Ultimo, on ainult teede võimuses, elus seda juba ei juhtu. Sest inimeste süda ei lähe otse ega ole nende teekäimiseski korda.“
Itaalia ühe kuulsama kirjaniku Alessandro Baricco romaan „See lugu“ on Ultimo Parri lugu. Lugu mehest, kes sündis 19. sajandi lõpus kusagil Põhja-Itaalia maakolkas, käis sõjas, elas Ameerikas ja tahtis ehitada teed. Täiuslikku ringrada kaheksateistkümne kurviga, kus on kirjas kogu ta elu.

Baricco mulle väga meeldib, aga see teos nii korda ei läinud kui mõned teised.

„Kui armastad kedagi, kes sind armastab, siis ära kunagi paljasta ta unistusi. Sest suurim ja meeletuim neist oled sina.“ (lk 39)

„Kui üldse on midagi, mis mind alati on hämmastanud, siis nimelt too pimedusega löödus, mida vanemad ilmutavad oma laste unistuste suhtes. Nad lihtsalt ei näe neid. Nad ei tee seda paha pärast.“ (lk 210)

„Teate, inimene elab hulga aastaid, aga päriselt elab ta vaid siis, kui tal läheb korda teha seda, mille jaoks ta on sündinud. Enne ja pärast ta üksnes ootab ja meenutab. Kuid selajuures pole ta kurb. Pealtnäha on ta kurb. Aga tegelikult lihtsalt kaugel.“ (lk 211)

Vikerkaar
Raamatukoi lugemislood
Toomas Vint

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco “Mr Gwyn”

bariccogwyn-kaasAlessandro Baricco “Mr Gwyn”
Pegasus,2013
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Sellal kui Jasper Gwyn jalutas Regent’s Parkis – puiesteel, mille ta ikka valis välja paljude hulgast –, sähvatas temas äratundmine, et see, millega ta endale iga päev elatist teenib, ei ole temale enam kohane. Nii asuski ta koju jõudes kirjutama üht artiklit; printis selle siis välja, pistis ümbrikusse ja viis Guardiani toimetusse.
Artikkel sisaldas nimekirja neist viiekümne kahest asjast, millega Jasper Gwyn tõotas alatiseks lõpparve teha. Esimesena seisis loetelus artiklite kirjutamine Guardianile. Kolmeteistkümnendana kohtumine õpilaskollektiividega. Kolmekümne esimesena – lasta end pildistada mõtleja poosis. Neljakümne seitsmendana – sundida end olema südamlik ametivendade vastu, kes teda tegelikult põlgavad. Viimasena seisis raamatute kirjutamine. Teatud mõttes kustutas see ähmasegi lootuse, mille võis olla jätnud eelviimane – raamatute avaldamine.
Alessandro Baricco üks viimaseid romaane “Mr Gwyn” jutustab loo kirjanikust Jasper Gwynist, kes loobub raamatute kirjutamisest ja seab üles ateljee, kus hakkab kirjutama portreesid. 

Väga hõrk lugemine, natuke salapära, natuke kiiksuga idee, samas kerge lugemine, aga mitte kerglane

“Te ei ole vana. Te olete surnud.” Daam kehitas õlgu. “Suremine on kõigest vanakssaamise eriliselt konkreetne viis.” (lk 71)

“Oma abikaasaga oli ta tutvunud Londoni-Dublini liinil.Mees oli istunud kohal number 19D ning olnud naisest tookord üksteist aastat vanem. Nüüd, nagu tihtipeale ikka juhtub, olid nad ühevanused.” (lk145)

Lugemissoovituse blog

Kultuuritarbija60+

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/10/2016 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Charlotte Weitze „Pimeduse pärusmaa“

seeria-pimeduse-parusmaaCharlotte Weitze „Pimeduse pärusmaa“
Pegasus, 2008
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Taani kirjanik Charlotte Weitze (sünd 1974) on õppinud matemaatikat ning Kopenhaageni ülikooli magistrikraadiga folklorist. Juba üliõpilaspõlves hakkas ta avaldama lühijutte. Tema esimene lühijuttude kogumik „Haldjalaps“ (Skifting) ilmus 1996. aastal ja teine – „Võlutud“ (Bjergtaget) – mõni aasta hiljem. Temalt on ilmunud veel kaks romaani – Fandekke (2002) ja „Postiljon“ (Brevbæren, 2004). Tema raamatud on saanud mitmeid kirjandusauhindu, näiteks „Postiljon“ sai Taani Kunstide Nõukogu kirjanduspreemia.
Lühijuttude autorina on Charlotte Weitzet kõrgelt hinnatud. Tema kolmas lühijuttude kogumik „Pimeduse pärusmaa“ (Mørkets egne, 2005) vaid tugevdab Weitze kui ühe parima Taani lühiproosa autori mainet. Weitze novellide müstiline värving on ühtaegu põnev ja õudustäratav ning sageli ka sotsiaalne. Tema napp, aga kujundlik keel on omalaadne ning laiemas kontekstis ilmselt ka äratuntav. „Pimeduse pärusmaa” novellide teemad varieeruvad seinast seina, puudutades nii lapsepõlve, sõprust ja inimsuhteid kui ka usku, müüte ja teadust. Iga lugu selles kogumikus on omaette maailm ja iseseisev jutustus, mis – ettevaatust – võib jääda teie mõtetesse kummitama ka siis, kui olete raamatu sulgenud.pimeduse

Enamus lood jäid minu jaoks veidi kaugeks. Kõige enam jäi meelde lugu „Bingo“, mis näitlikustab seda tänapäevast suhtlust virtuaalmaailmas, kus kunagi ei tea, kes tegelikult teiselpool ekraani on.

Keskus
Sirp

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/03/2016 in charlotte weitze, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Jean-Philippe Toussaint „Armastajad“

armastajad-esikaas115314Jean-Philippe Toussaint „Armastajad“
Pegasus, 2010
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Jean-Philippe Toussaint (sünd 1957) on üks tänapäeva tunnustatumaid ja tõlgitumaid Belgia prantsuskeelseid kirjanikke. Kirjutamise kõrval on Toussaint tegev ka fotograafi ja filmirežissöörina, ning fotograafiline pilk on selgelt äratuntav ka tema ülimalt visuaalses proosas.
Toussaint’i absurdihõnguline debüütromaan “Vannituba” (1985) sai juba ilmudes peaaegu kultusteoseks ja tegi noorest autorist 20. sajandi kirjandusklassiku. Lakooniline stiil ja silmapaistev detailitäpsus tõid kirjanikule minimalisti kuulsuse.
Kõik Toussaint’i seniilmunud kaheksa romaani on napi süžeega minajutustused. Romaanis “Armastajad” on keskikka jõudnud minajutustaja oma armsamaga Tōkyōs – veetmas seal üht lõputut armuööd. Kesksel kohal on siin ebamäärane hingeseisund, kus vahelduvad iha ja ärritus, armastus ja vaen, igatsus ja tüdimus, ning neid muutusi tunnete skaalal registreerib kirjanik sama täpselt, nõtkelt ja poeetiliselt nagu valguse- või värvivarjundeid taevas.
Selle romaani värv on punane: see on ohu, tule ja armastuse värv. Aga ohtu ja ärevust hoiab algusest peale õhus ka soolhappepudel, mis loo käivitab ja lõpetab.

Meeldis. Vist isegi veidi rohkem kui „Vannituba“.

Katkeid

“Me ei olnud sel ööl kohe suudelnud. Ei, mitte kohe. Kes siis ei tahaks pikendada hõrku hetke enne esimest suudlust, kui kaks hinge, keda tärkav kiindumus teineteise poole tõmbab, on juba sõnatult otsustanud suudelda, kui nende silmad teavad seda, nende naeratused aimavad, nende huuled ja käed tunnevad seda ette, kuid nad lükkavad edasi hetke, mil huuled esimest korda õrnalt kokku puutuvad?” (lk 7)

“Kas oli parim lahendus üheskoos reisile minna, kui ees ootas lahkuminek? Teataval määral ehk oligi, sest nii nagu lähedus meid lahku rebis, samavõrra oleks lahusolek meid lähendanud. Olime hingeliselt nii haprad ja heitlikud, et teise puudumine oli kindlasti ainus, mis võinuks meid veel liita, seevastu lähedus oleks alanud lahkuminekut vaid kiirendanud ja kinnistanud.” (lk 15)

ERR Uus raamat

Faire-lamour-Jean-Philippe-Toussaint

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/09/2015 in jean-philippe toussaint

 

Sildid: , , , , ,

Sjon “Virvarebane”

sjonvirvarebanekaasSjon “Virvarebane”
Pegasuse väike sari
Pegasus 2013

Tutvustus: „Virvarebane“ on proosapoeem, mida võib võrrelda ka sümfooniaga: see algab kahe erineva narratiiviga 19. sajandi lõpu Islandi maakolkas, mis jooksevad ühte alles romaani lõpus. Autor kirjeldab, kuidas pastor Baldur Skuggason jahib mägedes ja lumetormis eluga riskides haruldast, lausa maagilist sinirebast. Paralleelselt jutustab Sjón botaanik Fridrik B. Fridjónssoni sulnist suhtest Downi sündroomiga Hafdísiga. Teose originaalpealkiri „Skugga-Baldur“ viitab ühelt poolt müütilisele loomale ja teiselt poolt pastorile. Millal muutub inimene loomaks ja loom inimeseks?
Sjón (sünd 1962) on tunnustatud islandi kirjanik ja luuletaja. Sjón tähendab islandi keeles nägemust, vaadet, ja on tuletis autori kodanikunimest Sigurjón Birgir Sigurðsson. Ta on kirjutanud seitse romaani, mitmeid luulekogumikke, näidendeid, libretosid ja lasteraamatuid. Tema teoseid on tõlgitud 25 keelde. Sjón on teinud kaua koostööd oma kaasmaalase Björkiga, nii temaga koos esinedes kui ka laulusõnu kirjutades. „Ta on uskumatult andekas,“ ütleb Björk Sjóni kohta. Oma viienda romaani „Virvarebane“ eest pälvis Sjón 2005. aastal Skandinaavia mainekaima, Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Paraku läks see lugu minust natuke mööda.

“Ta nägi, kuidas rebane keerutas end kolm korda, heitis kividele pikali, kohendas asendit ja pani saba üle koonu. Mees tegi sedasama.” (lk 31)

Teised arvavad:cover_normalSkugga-baldur-175x277
ERR
EPL
Intervjuu autoriga
Kiiksu lugemisarhiiv
Loterii
Raamatukoi lugemislood

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/01/2015 in loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco „Emmaus“

emmauskaas154635Alessandro Baricco „Emmaus“
Pegasus, 2011
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: Me kõik oleme kuueteist-seitsmeteistaastased – kuid seda õigupoolest teadmata; see on ainuke vanus, mida oskame ette kujutada: vaevu tunneme minevikku. Me oleme ütlemata normaalsed, midagi muud peale normaalsuse plaan ju ette ei näegi, selle kalduvuse oleme verega pärinud. Põlvest põlve on meie pered näinud vaeva sellega, et viilida elult vähimgi silmatorkavus – igasugune konarus, mis võiks meist kaugele silmale märku anda. Ajapikku kujunesid nad selles vallas kaunis pädevaks, nähtamatuse meistreiks, kel kindel käsi, asjatundlik silm – käsitöölisteks. Selles isemoodi maailmas kustutatakse toast lahkudes tuli – elutoas katab tugitoole kile. Liftidel on vahel selline seade, et vaid metallraha sisestamine tagab turvalise ülessõidu eesõiguse. Allasõidul on kasutus tasuta, ehkki seda üldjuhul peetakse ebaoluliseks. Munavalgeid säilitatakse külmkapis klaasi sees, ja restoranis käiakse harva, ikka pühapäeviti. Rohelised rõdukardinad kaitsevad puiesteetolmu eest vintskeid ja tummasid taimehakatisi, mis ei tõota midagi head. Valgust peetakse tihtipeale häirivaks. Udule tänulikuna – tundugu see kui absurdne tahes – elatakse, kui seda saab eluks pidada.
Sellegipoolest oleme õnnelikud, või vähemasti arvame olevat.
Alessandro Baricco on sündinud 1958. aastal Torinos Itaalias. Baricco kuus romaani on võitnud arvukaid kirjandusauhindu, teiste seas Selezione Campionello ja Viareggio-Repaci Itaalias ja Prix Médicis Étranger Prantsusmaal. Tema seitsmes romaan „Emmaus“ ilmus 2009. aastal.

Täitsa ok lugemine, aga kaugelt mitte nii suur elamus kui tema „Ookean meri“ ega ka „Siid“.

Katkend:

„Selles mõttes, et ei tähenda midagi, sellel, mida me teeme, ei ole mingit tähendust, pole lugu või ideed ega miskit. Tema tantsib, mina mängin, ja asi tahe.
Ta vajus natukeseks mõttesse. Ma püüdsin ette kujutada. Nii et see ei ole heategu, sõnas ta, on lihtsalt üks tegu ja kogu lugu. Hea tegemine ei puutu asjasse.
Ta ütles, et asjasse puutub millegi ilusa tegemine.
Tal oli seletamisega raskusi, minul jälle mõistmisega, sest me oleme katoliiklased ega ole harjunud eristama esteetilist väärtust kõlbelisest. Nagu ka seksi puhul. Meile õpetati, et ihulise armastuse eesmärk on suhtlus ja rõõmu jagamine. Musitseeritakse samal põhjusel. Nauding ei puutu asjasse, see on vastukaja, tagasipeegeldus. Ilu on kõigest juhuse asi, vajalik vaid minimaalsetes annustes.“ (lk 75-76)

Teised arvavad:Maquetación 1emmausemmaus1emmaus2emmaus3emmaus5emmaus4

Virumaa Teataja

EPL

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/10/2013 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Anna Gavalda „Ma armastasin teda“

seeria-ma-armastasin-kaasAnna Gavalda „Ma armastasin teda“
Pegasus, 2006
Pegasuse väike raamat

Kirjastaja kirjutab: Anna Gavalda oskus puudutada sõnadega inimese hinge leiab järjekordset tõestust tema teises raamatus „Ma armastasin teda”. Anna Gavalda proosa on elegantne, kuid sisutihe; õhuline, kuid sügav; siiras, ja samas kaalutletud – ent kohati on tema sõnad teravamad kui noad. Lühiromaan „Ma armastasin teda” on dialoogivormis jutustus kahe inimese armastusest. Abielust, mis on lõppenud. Armastusest, mis kestab edasi.
Anna Gavalda on tänapäeva prantsuse kirjanduse üks huvitavamaid noori autoreid, kes vallutas oma esimese raamatuga “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” raamatumüügi edetabelite esikohad mitmeteks kuudeks. Seda võrratut jutukogu on tõlgitud juba 38-sse keelde. 

Selle raamatu puhul kehtib sama jutt, mis eelmises postituses Gavalda jutukogumiku kohta. Lugesin neid mõlemaid kunagi ammu samamoodi järjest, aga hiljem oli peast justkui pühitud kõik. Teistkordselt lugedes imestan, et kuidas küll oli võimalik nii lugeda (eriti kehtib käesoleva raamatu kohta). Nagu enamus Gavalda raamatutel on pealkiri hirmuäratavalt lääge, sisu mitte nii väga. Noh, loomulikult on siin ikka juttu armastusest ja suhetest ning tegemist ikka sellise kerge lugemisega, aga tema stiilis on see miski. Kui alguses tundub, et tuleb terve raamatutäis mahajäetud naise hala, siis üsna ruttu tuleb esile hoopis üks teine lugu.

Katked:

„…mulle ei meeldi vaadata, kuidas sa õnnetu oled, mina ise olen liiga palju inimesi kannatama pannud… Ja ka sellepärast, et ma eelistan näha, kuidas sa kannatad täna palju, selle asemel, et kannatada natukesehaaval terve elu.
Ma näen vahetpidamata inimesi, kes kannatavad natukene, kõigest natukene, vaevu-vaevu, aga parasjagu niipalju, et lasta oma võimalus käest… Jah, minu vanuses inimeste seas näen ma seda sageli… Näen inimesi, kes on ikka veel koos, sellepärast, et nad on kõik üles ehitanud sellele väiksele tänamatule asjale, sellele oma väikesele säratule elule. Kõik need mööndused, kõik need vastuolud… Ja kõik selle nimel, et olla lõpuks omadega sealmaal…
Braavo, braavo! Oleme maha matnud oma sõbrad, unistused ja armastused ning nüüd on meie endi kord! Braavo, sõbrad!““ (lk 113-114)

„Mina olen nagu tuulelohe, kui keegi nööri otsast kinni ei hoia, siis ma lendan viuhti minema… Ja sina, see on naljakas, aga sageli ma mõtlen endamisi, et sina oled piisavalt tugev, et mind kinni hoida, ja samas piisavalt tark, et lasta mul lennata…“ (lk 133)

„Õnn oli siinsamas ja ma olin lasknud tal minna, selleks et endal elu mitte keeruliseks teha. Ometi oli see nii lihtne. Piisas, kui käsi välja sirutada. Ülejäänu oleks kuidagimoodi ikka laabunud. Lõpuks ikka asjad laabuvad, kui oled õnnelik, …“ (lk 137)

„Elu, isegi kui sa seda eitad, isegi kui sa ta unarusse jätad, keeldud teda tunnistamast, on sinust tugevam. Kõigest tugevam. Inimesed on tulnud tagasi koonduslaagritest ja teinud lapsi. Mehed ja naised, keda on piinatud, kes on näinud oma lähedasi suremas ja oma kodusid põlemas, on lõpuks ikka jooksnud, et bussi peale jõuda, ilmateate kohta arvamust avaldanud ja oma tütred mehele pannud. See on uskumatu, aga nii see on. Elu on kõigest tugevam. „ (lk 137-138)

teised arvavad:

EPL
Sehkendamine
Danzumees
Palamuse raamatukogu
Lihtsaltise
Sinilind
Raamatukoi lugemislood

03E8000002574458-c2-photo-je-l-aimais-d-anna-gavalda-actuellement-en-librairiejelaimaisJe-l-aimaisjelamais1jelamais2jelamais3someoneilovedsomeoneiloved1someone-I-lovedlarge

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 01/10/2013 in anna gavalda, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,