RSS

Tag Archives: prantsuse

Michel Houellebecq „Alistumine“

alistumineMichel Houellebecq „Alistumine“
Varrak, 2016

Tutvustus: Michel Houellebecqi kuues romaan „Alistumine“ ilmus 2015. aasta alguses ja põhjustas Prantsusmaal palju poleemikat islamiga seotud küsimuste provokatiivse käsitlemise tõttu. Lähituleviku düstoopiaks nimetatud romaani tegevustik toimub 2022. aasta Prantsusmaal, kus presidendivalimistel on kahe suure partei, Rahvusrinde ja Islamiliidu vahelises jõukatsumises poliitiliste kokkumängude tõttu peale jäänud viimased. Prantsusmaal algab uus ajastu ja islamipartei karismaatiline liider Mohammed Ben Abbes hakkab ühiskonnas uusi norme kehtestama: koolisüsteem viiakse vastavusse koraani õpetusega, lubatud on polügaamia, naised ei käi enam tööl, vaid pühenduvad perele ja kodule. 
Romaani peategelane on keskealine ja üksildane Sorbonne’i ülikooli professor, dekadendist kirjaniku Joris-Karl Huysmansi uurija François, kelle elu on intellektuaalses plaanis ummikus ja ka armastus näib olevat talle selja keeranud. Huysmans pöördus hilises keskeas kristlusesse ja leidis seeläbi meelerahu. Kas suudab islam vaigistada eksistentsiaalseid änge, millega seisab 21. sajandi esimesel poolel silmitsi keskealine Euroopa mees François?

Intrigeeriv teema ja teadmine, et teose ilmumine suurt meediakära tekitanud, ilmselt tõstsid ootused kõrgemale kui vaja. Raamatu alguse osa meeldis rohkem, aga siis kuidagi hoog vaibus. Ei ole parim tema teostest, aga  huvitav lugemine siiski.

„Samamoodi nagu kirjandus, võib ka muusika vapustada, pakkuda emotsionaalset elamust, tekitada sügavat kurbust või ekstaasi; samamoodi nagu kirjandus, võib ka maalikunst hämmastada, panna maailma uue pilguga nägema. Kuid üksnes kirjandus suudab teis tekitada tunde, et olete kontaktis teise inimvaimuga, selle vaimuga tervikuna, kõigi tema nõrkuste  ja kogu suurusega, kõigi tema piiride, väikluse, kinnisideede ja uskumustega; kõige sellega , mis teda liigutab, huvitab, erutab või temas vastikust äratab. Üksnes kirjandus võimaldab teil atuda kontakti surnud inimese vaimuga, ja seda otsesemal, täielikumal ja sügavamal moel, kui suuaks isegi vestlus sõbraga – kui sügav või pikaajaline ka ei oleks sõprus, mitte kunagi ei avata end vestluses nii täielikult kui tühja paberilehe ees, tundmatu adressaadi poole pöördudes.“ (lk 6)

Rabarberibulvar
Müürileht
Sirp
Kultuuritarbija60+
Marcalt maailmale

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , ,

Michel Houellebecq „Platvorm“

platvormMichel Houellebecq „Platvorm“
Varrak 2016

Tutvustus: Houellebecqi kolmanda romaani „Platvorm” (2001) peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus” – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine.
Michel Houellebecq (snd 1956), keda kriitika kaldus tema loometee alguses pidama tühipaljaks skandalistiks, on paarikümne aasta jooksul avaldanud kuus romaani ja tõusnud tänapäeva Euroopa tuntumate ja hinnatumate kirjanike hulka. Ehkki „ametliku” tunnustuse saavutas kirjanik alles 2010. aastal, kui võitis romaaniga „Kaart ja territoorium” Prantsusmaa prestiižikaima kirjandusauhinna Goncourt’i preemia, sai ta laiema lugejaskonna seas populaarseks juba oma esimeste proosateostega „Võitlusvälja laienemine” ja „Elementaarosakesed”.

xxx

„Mu isa suri aasta eest. Ma ei usu sellesse teooriasse, mille kohaselt inimene saab päriselt täiskasvanuks siis, kui surevad tema vanemad; inimene ei saa iialgi päriselt täiskasvanuks.“ (lk 7)

„Just suhtes teisega saada teadlikuks iseendast; just see muudabki suhte teisega väljakannatamatuks.“ (lk 65)

„Lugemata elada on ohtlik, siis peab leppima eluga, see aga võib tähendada, et pead riskima.“ (lk 68)

„me loome mälestusi, et surmahetkel vähem üksi olla.“ (lk 91)

„Inimene harjub eraldatuse ja sõltumatusega ära; see ei ole tingimata hea harjumus.“ (lk 133)

„Vale on väita, et inimesed on unikaalsed, et igaüks neist kannab endas mingit kordumatut isikupära. Enamasti püütakse asjata eristada individuaalseid elusaatusi või iseloome. Kokkuvõttes pole inimolendi ainulaadsus midagi muud kui tühjalt kõmisev absurd. Schopenhauer kirjutab kusagil, et me mäletame omaenda elu pisut paremini kui mõnd ammu loetud romaani. Jah, nii see ongi: ainult õige pisut paremini.“ (lk  134)

Marcalt maailmale

Maemaailm

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20/01/2017 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , ,

Milan Kundera „Tühisuse pidu“

tuhisuseMilan Kundera „Tühisuse pidu“
Varrak, 2016

Tutvustus: „Tühisuse pidu” on tšehhi päritolu Milan Kundera seni viimane ilmunud romaan, mis on saanud Prantsusmaal palju kiitvaid arvustusi. Romaan jätkab Milan Kundera mängulist jutustamistraditsiooni ning lahkab vaimukalt inimsuhteid ja meie praegust ajastut, mille märksõnaks on Kundera valinud naba. Nabas näeb vanameister uue ajastu erootilist sümbolit ja enesekeskne nabavaatlus näib iseloomustavat meie kaasaegseid ka üldisemalt. Romaani peategelased on neli Pariisis elavat sõpra, kuid põhijutustusse põimub ka lugu Stalinist ja tema õukonna kentsakatest juhtumitest. Milan Kundera loomingut on eesti keelde tõlgitud järjepidevalt 1965. aastast, kui Loomingu Raamatukogus ilmus jutukogu „Naljakad armastuslood”.

Kundera on üks mu kauaaegseid lemmikuid, kuid see raamat jäi kuidagi kaugeks.

„Vaata enda ümber ringi: ükski inimene, keda sa näed, ei ole siin omal vabal tahtel. Loomulikult on see maailma kõige triviaalsem tõde, mida ma siin kuulutan. Sedavõrd triviaalne ja sedavõrd olemuslik, et seda ei nähta ega kuuldagi enam.“ /–/ „Kõik jauravad inimõigustest. Täielik nonsenss! Sinu elu ei põhine mitte mingisugusel õigusel. Need inimõiguste rüütlid ei luba sul isegi oma elule vabatahtlikult lõppu peale teha.“ /—/ „Vaata neid kõiki! Vaata!  Vähemalt pooled neist, keda sa näed, on inetud. Kas inetu olemine on ka inimõigus? Kas sa üldse tead, mida tähendab elu aeg oma inetust kanda? Hetkegi puhkamata. Ka oma sugu ei ole sa valinud. Ega oma silmade värvi. Ega oma sajandit. Ega oma maad. Ega oma ema. Mitte midagi sellest, mis on oluline. Õigused, mis inimesel võivad olla, puudutavad üksnes tühiseid asju, mille nimel pole vähimatki mõtet võidelda ega mingeid vägevaid „Deklaratsioone“ kirjutada!“ (lk 114)

Sehkendaja
Sirp

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in loetud teosed, milan kundera

 

Sildid: , , , ,

Jean-Paul Didierlaurent “Ettelugeja 6.27-ses rongis”

ettelugeja_627ses_rongisJean-Paul Didierlaurent “Ettelugeja 6.27-ses rongis”
Punane raamat
Tänapäev, 2016

Tutvustus: Guylain Vignolles töötab tehases, kus valmistatakse raamatutest paberimössi. Ta vihkab oma tööd ja elu, kus on ainult üks nauding: istuda iga päev kell 6.27 rongi ja lugeda seal kõva häälega ette koletisliku tehasemasina lõugade vahelt päästetud lehekülgi. Just sellest harjumusest, hävingust säästetud sõnade paiskamisest maailma, saab alguse Guylaini seiklus, mis annab ta elule viimaks tähenduse. Sest ühel päeval on Guylainil rongis kaasas Julie-nimelise üksildase noore naise päevik. Ja seda võlutud publikule deklameerides armub ta Juliesse lootusetult.„Ettelugeja 6.27-ses rongis” räägib sõnade ja kirjanduse jõust nende inimeste elude kaudu, kelle see jõud on päästnud.

Mõnus lugemine, kuigi mingit sügavamat emotsiooni ei tekitanud.

Lugemissoovituse blog
Loterii

 
 

Sildid: , , , ,

Samuel Beckett „Godot´d oodates“

godot-d-oodatesSamuel Beckett „Godot´d oodates“
Avita, 2005
Valik väärtkirjandust

Ma ei ole seda näidendit vaatamas käinud. Võimalik, et kunagi ammu telekast midagi olen näinud. Peamiselt tekkis nüüd huvi selle teksti vastu tänu Linnateatrit tutvustavale saatele „Kontakt“, mis on üks sümpaatsemaid telesaateid viimasel ajal üldse. Iga saade erinevas versioonis sama katkendit Godot näidendist vaadates … ikka tahaks ju teada, mis värk sellega siis on. Sain teada. Eriti meeldiv oli, et raamatu lõpus ka järelsõna, mis selle absurdihõngulise teksti aitab lahtimõtestada. Huvitav, et lugedes tekkis mulle silme ette versioon, kus Estragon on naine. Veidi internetis ringi kolades selgus muidugi, et selline rohumaaversioon on ka teatrilaval olnud. (Temuki) Kontakti saatelõikudes on muidugi ka kõikvõimalikud variatsioonid olemas, väga huvitav kuidas ühte ja sama teksti saab tõlgendada ja esitada väga erinevalt.

Estragon: Kaunis koht. Silma rõõmustav vaatepilt. Lähme minema.
Vladimir: Ei saa.
E: Miks?
V: Ootame Godot’d
E Õigus küll. Oled sa kindel, et just siin?
V: Mis siin?
E: Et me peame ootama just siin.
V: Ta ju ütles: „Puu juures.“ Näed sa veel mõnda teist puud?
E: Mis puu see on?
V: Oleks nagu paju.
E: Aga kus on lehed?
V: See on vist kuivanud puu.
E: Ei leina enam.
V: Aga võib-olla pole õige aastaaeg.
E: Või on puu alles noor?
V: Tahad öelda. Et see on võsu?
E: Noor puu.
V: Mis sa sellega öelda tahad? Et me oleme vales kohas?
E: Ta oleks pidanud juba siin olema.
V: Ta ei lubanud ju päris kindlasti.
E: Ja kui ta ei tule?
V: Siis tuleme homme jälle.
E: Ja ülehomme.
V: Võimalik.
E: Ja nii edasi. (lk 12-13)

Pius/Velberg
Ojari/Jürjens
Ratasepp/Kõrve
Reeman/Kalda

xx

Pozzo: /–/ Inimkond valab alati pisaraid. Kui keegi nutma hakkab, jätab keegi kusagil nutu järele. Sama lugu on naermisega.“ (lk 32)

xxen-attendant-godot

V: /../ Mis sul on?
E: Ma olen õnnetu.
V: Tõsi või! Ja mis ajast saadik?
E: Olin selle vahepeal unustanud.
V: Mälu mängib vahel selliseid vingerpusse. (lk 52)

xx

Järelsõnast:

„Ootamise kaudu veenduvad nad iseenda olemasolus. Ootan, järelikult olen olemas. Neil pole juhendit ega juhatust, kuidas oodata, pealegi pole nad veendunud, kas mõistatusliku Godot’ ootamisel on mõtet. Beckett loob olukorra, mis avaneb topeltabsurdsena: ootamine, millel pole tulemust, tundub ju mõttetu; kuid ootamine, mis kannab vilja, on paraku traagiline, sest pärast seda pole enam midagi oodata.“ (lk 106)

waiting-for-godot„Ootamine muutub üha rohkem rituaaliks: korduvate askeldamiste ja lausumiste koomiliseks kombetalituseks, mille eesmärk on ühtaegu nii sisustada aega kui ka peletada talumatut vaikust ja igavat tühjust.“ (lk 108)

„Laiemas tähenduses sümboliseerib Godot mingit välist jõudu, mis hoolimatult vaikib ja viibib. Godot’ võib tähistada elu mõtet, lootust, pääsemist, lunastust, taassündi, surma… – kõike puuduvat ja igatsuslikku, mida elus tuleb oodata.“ (lk 116)

EPL

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/03/2016 in loetud teosed, samuel beckett

 

Sildid: , , , , ,

Amelie Nothomb „Helge nostalgia“

helgeAmelie Nothomb „Helge nostalgia“
Punane raamat
Tänapäev 2015

Tutvustus: Tänu diplomaatidest vanematele veetis Amélie Nothomb suure osa oma lapse- ja nooruspõlvest Jaapanis ja mujal Aasias. Sellest räägivad tema tuntuimad romaanid „Jumala lapsepõlv”, „Jahmatus ja värinad” ning „Armastuse sõda”. Romaanis „Helge nostalgia” naaseb Nothomb pärast kahtkümmet aastat Jaapanisse oma lapsepõlveradadele, kus temast tehakse dokumentaalfilmi. Endale ainuomases stiilis kirjeldab ta möödanikust tuttavaid paiku ning taaskohtumisi oma kunagise kallima ja armastatud hoidjaga, aga ka elu Jaapanis pärast maavärinat, hiidlainet ja Fukushima tuumaõnnetust 2011. aasta märtsis. Amélie Nothomb (snd 1966) on üks tänapäeva hinnatumaid ja ka auhinnatumaid belgia kirjanikke. „Helge nostalgia” on tema kahekümne teine romaan.

Mõnus kerge lugemine, raamat on üsna õhuke ja hõreda tekstiga, läheb kiirelt. Mingeid põnevaid sündmustekäike siin pole, aga nagu pealkirigi viitab – selline helge emotsiooniga ühepäevalugemine.

“Kõigest, mida armastame, saab fantaseering.” (lk 5)la-nostalgie-heureuse-281888-250-400

“Tokyo meenutab mulle mõne maniaki pidurdamatut lobisemist: ma ei mõista tema kõne ülesehitust, ma ei suuda eristada lauseid ega kirjavahemärke, mul ei jää üle muud, kui see järeleandmatu ja absurdne vool endast läbi lasta. Võin mõne kvartali ära tunda, nagu tunnen ära tegusõna, aga ma ei tea, miks see seal paikneb. Ma tahaks küsida: “Mida sa seletad?”, aga Tokyo ei lase mul sõna sekka öelda. Nii et lepin kaotusega.” (lk 73)

Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 05/01/2016 in amelie nothomb, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Michel Houellebecq „Saare võimalikkus“

saare võimalikkusMichel Houellebecq „Saare võimalikkus“
Varrak, 2015
Moodne aeg

Tutvustus: „Saare võimalikkus” on ühe tänapäeva tuntuima Prantsuse autori Michel Houellebecqi omamoodi hoiatusromaan ja antiutoopia. Selle peategelane on 21. sajandi algupoolel elav prantslane Daniel, kes on populaarne koomik. Elukunstnikuna ta paraku sama edukas ei ole. Moodsas Lääne ühiskonnas, kus individualism ja egoism on saavutanud haripunkti, on inimesed minetanud oskuse armastada ja seetõttu kaotanud võimaluse hingeliseks tasakaaluks. Romaan koosneb Danieli päeviku sissekannetest ja tema kloonide kommentaaridest nendele sissekannetele kahe tuhande aasta kaugusest tulevikust. Nimelt on geenitehnoloogia areng teinud võimalikuks, et „esiisa” geneetiline informatsioon kantakse üle tema nooremasse kehasse ja nii saab inimene jätkata eksistentsi üha uutes inkarnatsioonides. Lõpuks ometi on saavutatud surematus. Kas koos sellega ka õnn, on juba omaette küsimus.

Katked

„Minu praegune inkarnatsioon käib alla; vaevalt et see enam kaua vastu peab. Ma tean, et oma järgmises inkarnatsioonis leian ma taas eest oma kaaslase, väikese koera Foxi.
Koera selts mõjub hästi seetõttu, et koera on võimalik õnnelikuks teha: tal on nii lihtsad soovid, tema ego on nii piiratud. Võimalik, et kunagi varasemal ajal olid naised sarnases olukorras – umbes nagu koduloomad. Kahtlemata peitus ühises toimimises omamoodi kodune õnn, mida meie ei suuda enam mõista; kahtlemata pakkus rahuldust moodustada toimiv ja adekvaatne kooslus, mis suutis täita tagasihoidlike kohustuste jada – ja kordudes moodustasid need kohustused tagasihoidlike päevade jada. Kõik see on kadunud, nagu ka kohustuste jada; meil pole enam kindlaid eesmärke; me ei tunne inimlikke rõõme, ka inimlikud kurbused ei suuda meid puudutada. Meie ööd ei võbele enam hirmus ega ekstaasis; ometi me elame, me läheme läbi elu rõõmutult ja salapärata, aeg näib meile lühike.“ (lk 7)

„Lõppkokkuvõttes on kõige suurem tulu, mis tõuseb koomikuametist ja üldisemas plaanis humoristlikust eluhoiakust, see, et võib täiesti karistamatult käituda nagu viimane kaabakas ja oma nurjatusest koguni kasu lõigata, seda nii seksuaalses kui majanduslikus mõttes, ja seda kõigi üleüldisel heakskiidul.“ (lk 16)

“Kui seksuaalsus kaob, ilmub nähtavale teise keha, ja see kohalolu on kergelt vaenulik; on hääled, liigutused, lõhnad; paljas tõsiasi, et on olemas keha, mida ei saa enam puudutada ega ühenduse kaudu pühitseda, muutub vähehaaval häirivaks; kõik see on paraku üldteada. Erootika kadumisele järgneb alati üsna peatselt ka helluse kadumine. Ei ole olemas mingeid puhastunud suhteid, mingit ülemat hingede sidet, mitte midagi sellesarnast, mitte sinnapoolegi. Kui füüsiline armastus kaob, kaob kõik; üksteisele järgnevaid päevi hakkab täitma morn pinnapealne ärritus. Ja füüsilise armastuse koha pealt polnud mul vähimaidki illusioone. Noorus, ilu, jõud – füüsilise armastuse kriteeriumid on täpselt samad mis natsismil.“ (lk 52-53)

“Esimeses elupooles mõistetakse õnne alles siis, kui ollakse sellest ilma jäänud. Järgmisena tuleb selline iga, teine eluperiood, kui teatakse juba esimesest hetkest peale, et lõpuks saab õnn paratamatult otsa. Belle’iga kohtudes ma taipasin, et minu elus on alanud see teine periood. Taipasin ka seda, et ma polnud veel kolmandas etapis, see tähendab tõelise vanaduse perioodis, kus teadmine õnne kaotamisest välistab juba ette selle kogemise.” (lk 129)

“Kui mees on kellestki siiralt sisse võetud, siis on ainus võimalus ellu jääda oma tundeid armastatud naise eest varjata, teeselda igal võimalusel kerget ükskõiksust. Milline kurbus on peidus selles lihtsas tõdemuses! milline meestevastane süüdistus…! Ometi polnud mulle kordagi pähe tulnud seda reeglit kahtluse alla seada või arvata, et see minu kohta ei käi: armastus teeb nõrgaks, ja see, kes on kahest nõrgem, surutakse alla, piinatakse ja tapetakse lõpuks selle poolt, kes surub alla, piinab ja tapab, ilma et ta midagi halba kavatseks, ilma et ta sellest isegi naudingut tunneks – tal on täiesti ükskõik; just seda nimetavadki inimesed tavaliselt armastuseks.” (lk 141)

“Armastust on lihtne defineerida, aga tegelikkuses esineb seda harva – olendite seerias. Koerte kaudu me avaldame austust armastusele, selle võimalikkusele. Mida muud on koer kui armastamise masin? Talle näidatakse ühte inimolendit ja antakse missioon teda armastada – ja olgu too kui tahes armetu, perversne, äbarik või loll, koer armastab teda. See iseloomujoon oli vanast rassist inimolendite silmis nii üllatav, nii jahmatav, et enamik neist – selles langevad kõik tunnistused kokku – hakkas oma koera ka vastu armastama. Koer oli seega treeniva funktsiooniga armastamise masin – ometi oli see efektiivne üksnes suhtes koertega ega laienenud kunagi teistele inimestele.” (lk143)

“Nad mitte üksnes ei moodustanud imekaunist paari, vaid näisid olevat siiralt armunud. Nad olid alles selles lummatuse etapis, kui avastatakse teise maailma, kui tuntakse vajadust vaimustuda sellest, mis teist vaimustab, tunda lõbu sellest, mis teist lõbustab, jagada seda, mis teise meelt lahutab, teda rõõmustab või nördima paneb. Tütarlaps vaatas noormeest õrna imetlusega nagu naine, kes teab, et teda on välja valitud, kes tunneb sellest rõõmu, kes ei ole veel päriselt harjunud mõttega, et tema kõrval on kaaslane, mees tema isiklikuks tarbeks, ja kes mõtleb endamisi, et tulevik on imeilus.” (192)

Loterii
ERR
Vikerkaar

41ifaGggc1L._SY344_BO1,204,203,200_97807538211839782290069905Houellebecqindex

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/12/2015 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , ,