RSS

Tag Archives: rootsi

Ingmar Bergman „Sügissonaat“

sügissonaat (1)Ingmar Bergman „Sügissonaat“
NyNorden, 2008

Tutvustus: «Sügissonaati» võib lugeda üheks Bergmani kõige läbikirjutatumaks ja kirjanduslikumaks käsikirjaks. Avades oma kangelannade teadvuse ja alateadvuse varjatumaid tahkusid, sunnib autor meidki enda sisse vaatama. «Sügissonaat» mõjub nagu jutlus. Üheski oma varasemas filmis pole ta rääkinud nii lihtsalt ja otse kui siin.
Etenduse tutvustus: „Sügissonaat” on liigutav ja erakordselt aus lugu perekonnasuhetest. Eva, tagasihoidlik 30-ndates aastates pastoriproua, kutsub pärast 7-aastast lahusolekut endale külla oma ema, kuulsa kontsertpianisti. Mõlemad, ema ja tütar, ootavad väga seda kokkusaamist, kuid rõõmus kokkusaamine muutub üsna pea öisteks suheteklaarimisteks. Ema ja tütre vahel on küll läheduseigatsus ja ehk armastuski, ent ka süü ja süütunne, viha, kahetsus, hüljatus, egoism. Bergman pakub erakordselt peent ja läbinägelikku sissevaadet ema ja tütre suhetesse, valusatesse lapsepõlvekogemustesse, naise ja kunstniku rolli ühendamise valikutesse. Film „Sügissonaat” valmis 1978. aastal, peaosades mängisid Ingrid Bergman ja Liv Ullmann, ent seda võrratut teksti on palju mängitud ka maailma teatrilavadel.

Etendust ma näinud pole ja filmi samuti mitte. Ainult tekstina väga hinge ei läinud.

xxx

Viktor: Mina ei tea, mida mõeldakse täiskasvanud olemise all.
Eva: Mina ka ei tea.
Viktor: Täiskasvanu on vahest see, kes oskab elada oma unistuste ja lootustega. Enam ei igatseta midagi.“ (lk 23-24)

xxx

Sehkendaja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in ingmar bergman, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Stig Claesson „Sina maga, mina pesen nõud“

sina magaStig Claesson „Sina maga, mina pesen nõud“
Kultuurileht, 2009
Loomingu Raamatukogu

Tutvustus: Rootsi kirjaniku ja kunstniku oma aja kultusteoseks kujunenud «Kes armastab Yngve Frejd»(1968) ilmus eesti keeles 1980. «Sina maga…» on üks tema viimaseid romaane (2004), vaimukas, isepäine ja soe raamat Elust ja Vanadusest, Armastusest ja Surmast.

Just, nagu tutvustuses öeldud, raamat räägib palju vananemisest, surmast, aga ka armastusest. Veidi nukker, aga mitte masendav. Üsna omapärase stiiliga raamat, mida illustreerivad autori joonistused.

Katked:

„Gertrude Stein on kusagil öelnud, et pole mingit mõtet armastada väikesi poisse, kui niikuinii on teada, et nad kavatsevad sirguda meesteks. Umbes samamoodi mõtlen mina, nähes kaheksat läbipaistvat roosat vastsündinud hiirt. Pole mingit mõtet neid armastada, sest niikuinii kavatsevad nad sirguda täiskasvanud hiirteks ja närida asju, mis pole närimiseks mõeldud. Igal juhul mitte hiirtele. Ja nii ma lõingi nad külmavereliselt maha, ematud, nagu nad olid. Ema olin ma kätte saanud päev varem Norras valmistatud plastlõksuga, mis oli valmistatud just hiirte pea maha raiumiseks. Sellega ei taha ma öelda, et Gertrude Steinil oleks olnud mõni efektiivselt tappev lõks väikestele poistele, aga kes teab.“ (lk 7)glaesson

„Inimene teab, et ta on vanaks saanud. Need, kes pensione jagavad, on talle seda rääkinud. Aga seda on raske mõista, kui – nii nagu mina – seda lihtsalt ei mõista. Inimene peab ennast, ja mina ilmselt samuti, üpris elegantseks vanemaks meheks. Asi on ainult selles, et inimene saab aru, et ta kannab endas pilti, mis enam ei kattu pildiga, mida peegel näitab.“ (lk 47)

„Üks kokkulepe meil oli, sõltumata ilmast. Üle päeva valmistas lõunasöögi tema ja igal teisel päeval mina. Ma oskan süüa teha. Mulle meeldib süüa teha. Ida Adriana tegi süüa väga kohusetundlikult. Ega ta sellel alal kuigi osav ei olnud. Talle lihtsalt ei pakkunud see huvi. Ta võis ülistada minu söögitegemist rohkete kiidusõnadega. Aga üks asi häiris teda ja nimelt see, kuidas ma nõusid pesin. Kuivõrd siin Põlvesilmavoorel süüakse lõunat kell üks päeval, oli mul harjumuseks pärast sööki veidi magada, pool tundi või nii. See on kasulik, aga võib-olla pole ka, ma ei tea. Kus me ka ei söönud, kas tema või minu juures, lausus ta päeva repliigi, mida ma õppisin armastama: Sina maga, mina pesen nõud.“ (lk 57)

Sehkendaja
Sirp
Bukahoolik
Kirjandusblogi
Lugemisarhiiv

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28/03/2016 in loetud teosed, stig claesson

 

Sildid: , , , ,

Johannes Anyuru “Paradiisist tuli torm”

Jparadiististohannes Anyuru “Paradiisist tuli torm”
Varrak 2014
Moodne aeg

Tutvustus: Rootsi kirjanik Johannes Anyuru on kirjutanud romaani oma isast, kelle suurim unistus oli saada lenduriks.  Ta saadeti 1960.aastatel Ugandast Kreekasse hävituslenduriks õppima, kuid tema kodumaal toimunud riigipööre tegi ta unistusele lõpu ning temast sai pagulane. Mõtlikult ja poeetiliselt, kohati veidi unenäoliselt liigub autor koos isaga läbi aastate ja sündmuste, mis on lõpuks seotud tema enda, nahavärvi ja identiteedi, ajaloo, isa ja poja looga.
Johannes Anyuru sündis 1979. aastal Rootsis, tema isa on pärit Ugandast ja ema rootslanna. 2003. aastal debüteeris Anyuru luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud mitu luulekogu ja kaks romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. „Paradiisist tuli torm” sai 2012. aastal Svenska Dagbladeti kirjandusauhinna ning see romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Ei saanud väga lähedaseks selle raamatuga.

Katkeid:

“… poliitika on nagu labürint, nagu maja, mille uksed ja seinad kohti vahetavad.” (lk 45)

“öösiti näen unes raamatuid, mis lagunevad, nagu lagunevad linna kastvas vihmas minu sigaretid. Raamatuid, mis lagunevad nagu riigid, raskest märjast liivast skulptuurid, raamatuid, mis vajuvad kokku nagu möllavad lained.” (lk 101)

Raamatukoguhoidja lugemisoovitus

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25/05/2015 in johannes anyuru

 

Sildid: , , , ,