RSS

Tag Archives: saksa

Erich Maria Remarque „Taeval ei ole soosikuid“

taeval-ei-oleErich Maria Remarque „Taeval ei ole soosikuid“
Varrak, 2016
Aegumatud armastuslood

Tutvustus: „Taeval ei ole soosikuid“ on romaan kirest, armastusest ja surmast ning selle tegevus toimub võidusõitjate maailmas. Võidusõitjad seisavad pidevalt surmaga silmitsi ning raamatu peategelane Clerfayt kohtub oma kolleegi haiglas külastades noore belglannaga, kes põeb tuberkuloosi. Nad reisivad koos mööda Euroopat, sest naisel ei ole enam kaua elada jäänud ja ta tahab neid viimaseid kuid nautida.

Taaskohtumine vana lemmikuga. Kunagi ammu sai üsna järjest loetud enam-vähem kõik eesti keeles ilmunud Remarque raamatud. Sari „Aegumatud armastuslood“ pole suures osas minu maitse, aga on tänuväärne, et sarja valik on üsna mitmekesine ja tutvustab/tuletab meelde läbi teistsuguse vaatenurga ka klassikat. Ja tuleb tõdeda, et on tõesti aegumatu, ka nüüd aastaid hiljem meeldis väga.

„“Inimene ei tee alati nõnda, nagu õigeks peetakse, mu poeg,“ ütles ta. „Isegi siis, kui ta seda teab. Mõnikord võibki selles peituda elu võlu.“ (lk 7)

„Kas imed muutuvad siis tõesti millekski kahvatuks, mõtles ta, kui sa nendega harjud? Muutuvad nad tõesti argipäevaks, nii nagu elu olemus siin all näib olevat muutunud argipäevaks, rutiinitulukeseks, mis pidevalt hõõgub , selle asemel et jääda kiirgavaks valgusetempliks?“ (lk 124)

„“Ma ei tahtnud sinusse armuda, Lillian,“ ütles Clerfayt. Lillian naeratas. „Armumine ei käi ju tahtmise järgi. Üksnes koolipoisid arvavad teisiti.“ „Armastuses ei ole keegi täiskasvanu“ (lk 130)

„“Unistusele peab alati ruumi jääma, tahad sa öelda? Et kui kõik on viimseni paika pandud, siis pole fantaasiale enam kohta?“ „Jah,“ vastas Clerfayt. „Tee iseenda juurde käib alati oamenese unistuste – mitte kunagi teiste omade kaudu.“ „Sa kas leiad iseennast või hoopis kaotad end.“

„Mõlemat. See on nagu vahel unenäos, veidi enne ärkamist – kus sa aina langed ja langed mingisse lõputusse musta auku. Oled seda tundnud?“ „Jah,“ vastas Lillian. „Sellist kivina kuristikku kukkumist elasin ma läbi sanatooriumis iga päev vaikse tunni ajal, mida Krokodill nimetas uhkelt siestaks. Kas veini on veel?“ Clerfayt tõi talle klaasi. Lillian pani käe ümber mehe kaela. „Kummaline,“ ütles ta vaiksel häälel, „aga niikaua, kuni sa tead, et aina langed ja langed, ei ole häda ju midagi. Elu näib armastavat paradokse – mida kindlam sa milleski arvad end olevat, seda naeruväärsemaks tegelikult osutud ja kohe lendadki käpuli, aga kui tead, et oled lootusetult kadunud, puistab elu sind kingitustega  üle. Selleks ei ole vaja otseselt midagi teha – elu jookseb sulle järele nagu truu puudel.“
Clerfayt võttis tema kõrval istet. „Kust sa seda kõike tead?“ „Ma räägin lihtsalt niisama. Need on üksnes pooltõed – nagu kõik muugi.“ „Kas ka armastus?“ „Mis on armastusel tõega pistmist?“
„Mitte midagi. Armastus on tõe vastand.“
„Ei,“ sõnas Lillian ja tõusis püsti. „Armastuse vastand on surm – ja armastus on vaid kibeda varjundiga võluvõim, mis surma üürikeseks ajaks unustada laseb. Seepärast teab igaüks , kes teab midagi surmast, midagi ka armastusest.“ Lillian tõmbas kleidi üle pea. „Seegi on pooltõde. Kes teaks siis midagi surmast?“
„Mitte keegi – peale selle, et ta on elu vastand – mitte armastuse vastand, ent ka selles ei saa lõpuni kindel olla.“ Lillian naeris. Clerfayt oli jälle endine. „Kas tead, mida ma tahaksin?“ küsis Lillian. „Elada kümmet elu korraga.“ Clerfayt libistas sõrmedega üle ta kleidi kitsaste õlepaelte. „Milleks? Sest lõpuks oleks see ju ikkagi vaid üks elu. Lillian – see oleks nagu maletaja, kes mängib korraga kümne vastasega, mängides tegelikult ikkagi ühtainsat mängu – iseenese oma.“ (lk 203-204)

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in erich maria remarque, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Timur Vesmes „Ta on tagasi“

vermes_kaas.inddTimur Vesmes „Ta on tagasi“
Kunst, 2013

Tutvustus: Suvi 2011. Adolf Hitler ärkab tühermaal Berliini südames. Ilma sõjata, ilma parteita, ilma Evata. Igal pool tuhanded võõramaalased ja…Angela Merkel.
See salvav satiir lihtsalt katsetab, äratades Hitleri uuesti ellu nüüdisajas. Ja tabab seetõttu kohe esimesest leheküljest alates nii valusalt, kuna peategelaseks on ehtne Hitler. Mitte mõni tele-pila-Hitler, mitte Hollywoodi märuli-Hitler, vaid mees, kes analüüsib isemeelselt oma ümbruskonda. Kes vaheda teravusega ja välkkiirelt tunneb ära inimeste nõrkused. Kes järgib vankumatult oma veidrat loogikat, on küll jäärapäine, aga mitte peast segi.
See raamat Adolf Hitleri teekonnast alates tühermaast kesk Berliini läbi kioski ja türklaste peetava pesumaja kuni saksa televisiooni välja on hingemattev lugemismõnu, ühtaegu sapine ja salakaval, kuna lugeja tabab end korduvalt selle pealt, et ta ei naera enam Hitleri üle. Vaid koos temaga. Naerda koos Hitleriga – on see võimalik? Kas niimoodi üldse tohib?
Selgitage see ise välja. Lõppude lõpuks elame ju vabal maal.

Vahelduseks väga hea lugemine, midagi teistmoodi. Kohati üsna humoorikas, samas muidugi ka hirmutav – kui lihtne on tõesti tänapäeval igasugu fanaatikutel esile tõusta.

Katkeid:

„Juhus avas aga mulle sellise informatsiooni tarbeks uue allika – televiisori.
Aparaadi välimus oli selle esimestest arengutest aastal 1936 niivõrd muutunud, et ma seda kõigepealt lihtsalt äragi ei tundnud. Ma olin esiti arvanud, et too lame, tume ristkülik mu toas on küllap mingi veider kunstiteos. Siis aga oletasin selle lameda vormi põhjal, et küllap on see ette nähtud öösiti särgi hoidmiseks, et kortse ei tekiks, ning vajab harjumist, nagu üldse sel moodsal ajal nii mõnigi asi kas uute kogemuste või kummalise kujunduse eelistamise tõttu.“ (lk 58)

„See oli niisiis tänapäevane kaugnägemisaparaat. See oli must, sellel polnud mingit lülitit, nuppe, mitte midagi. Võtsin väikse kastikese, vajutasin hea õnne peale number ühele – ja aparaat lülitus sisse. Tulemus oli pettumusttekitav.
Ma nägin kokka, kes hakkis aedvilja. Ma ei suutnud oma silmi uskuda: välja on arendatud niivõrd edumeelne tehnika ja seda kasutatakse mingi naeruväärse koka jälgimiseks?“ (lk 59)

„Eesmärk aga näis olevat lihtsalt meelelahutus päise päeva ajal. See üllatas mind. Loomulikult, minagi olin omal ajal rõõmuga vaadanud, kuidas just raskel sõja-aastal 1944 suurepärane lõbus film „Leegitsev punš“ publikut vaimustas ja mõtted mujale viis, kuid Heinz Rühmanni tarbiti ju hoopis arvukamalt ikka õhtuti. Kui hull pidi siis olukord nüüd olema, kui rahvale juba ennelõunal lausa õhust kergemat ajaviidet saadeti? Imestusega jätkasin aparaadi läbiotsimist ja jäin kohe jälle üllatunult toppama.
Tõepoolest istus nüüd minu ees, kes luges ette teksti, mis paistis sisaldavat midagi uudistetaolist, olugi et seda ei saanud täieliku kindlusega öelda. Sest sellal, kui mees istus kirjutuslaua taga ja teadaandeid ette kandis, jooksid läbi pildi pidevalt kirjaribad, mõnikord arvudega, mõnikord tekstidega, otsekui oleks see, mida kõneleja teadustas, lõppude lõpuks nii tähtsusetu, et samal ajal oleks võinud samahästi neid ribasid jälgida või vastupidi. Kindel oli see, et kui keegi oleks tahtnud kõike jälgida, oleks ta küll paratamatult rabanduse saanud. /–/
Ma ei tea enam, kuidas suutsin sellises olukorras veel leida jõudu ühe isikliku mõtte jaoks, igatahes käis mul korraga peast läbi: see organiseeritud hullumeelsus on rafineeritud propagandanõks. Ilmselt ei pidanud rahvas isegi kõige hirmuäratavamate uudiste ees julgust kaotama, kuna pidevalt jooksvad ribad signaliseerisid rahustavalt, et see, mida kõneleja parajasti luges, pole üldse nii tähtis, nõnda et sama hästi oleks võinud selle asemel sealt alt sporditeadete jälgimise kasuks otsustada. Ma noogutasin tunnustavalt. Säherduse tehnikaga oleks minu ajal saanud rahvale nii mõndagi möödaminnes edastada. Võib-olla Stalingradi just mitte, aga siiski, ütleme näiteks, liitlasvägede maabumist Sitsiilias.“ (lk 62-64)

„Ma pean silmas seda, et ma ju üldse ei tea, kuidas teie nimi on.“
„Hitler,“ ägasin ma, „Adolf.“
„Jaah,“ naeris ta taas oma jubedust tekitava hommikuvaimustusega,“ ei, ma mõtlesin teie õiget nime!“
„Hitler! Adolf!“ ütlesin ma nüüd juba pisut närviliselt.
Veidi aega valitses vaikus.
„Tõesti või?“
„Jah, loomulikult!“
„Noh, see on ju … niisiis – milline juhus…“
„Kuidas – juhus?“
„Noh, jah, niisiis, et teil selline nimi on…“
„Pagan võtaks, teil on ju ka ometi mingisugune nimi! Ja ma ei istu siin sugugi ega aja silmi punni ega ütle: ooh, milline juhus!“
„Seda küll, aga – teie ju näete ka niimoodi välja. See tähendab nii, nagu teie nimi on.“
„Ja siis? Teie näete hoopis teistmoodi välja, kui teie nimi on?“ (lk 83)

„… kui on külm, siis ei tee germaanlane midagi. Võiv-olla et ainult kütab. Seda võib näha norraka pealt, rootslase pealt. Seetõttu ei imestanud ma ka sugugi, kui sain teada, millist edu on rootslane viimasel ajal oma mööbliga saavutanud. Rootslane oma täitanud riigis liigub nagunii kogu aeg küttepuid otsides ringi, mis seal siis imestada, et ta seejuures vahel mõne tooli või laua kokku klopsib.“ (lk 103)

Teised arvavad:24329489780857052933

Ekspress
EPL
Jaan Martinson
Loterii
Kultuuritarbija60+

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/06/2014 in loetud teosed, timur vesmes

 

Sildid: , , ,

Silke Scheuermann “Rikkad tüdrukud”

rikkadtydrukud1Silke Scheuermann “Rikkad tüdrukud”
Pegasus 2007
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: Noore saksa autori Silke Scheuermanni novellikogu “Rikkad tüdrukud” ilmus 2005. aastal ning saavutas kiiresti tunnustuse nii lugejate kui kriitikute poolt. Iga lugu selles raamatus on ühe inimese illusioonidest, ootustest, armastusest, pettumistest. Nõelterava pilguga tungib autor tegelaste hingeellu, paljastades kahtlusi, võitlusi ja traagikat, inimeste püüdu olla õnnelik ja teha oma elust midagi rohkemat, kui see seni oli. Tegelaste illusioonid satuvad tihti konflikti tegelikkusega, millele järgneb kas enesepettus või reaalsuse, inimeste, ka enda ebatäielikkuse, valulik aktsepteerimine.
See raamat on täis üllatusi. Mitte ainult pööretega, mille lood võtavad, vaid ka sügavusega, millega autor tegelasi lahkab. Silke Scheuermann ei imetle oma lugude kangelasi, vaid vaatleb neid distantsilt, irooniaga, tema pilk on range ja reaalne, tuues välja üksikasju ja vigu ning selle, mis nende taga peitub. Ta oskab suurepäraselt püüda kinni tänapäeva ühiskonna meeleolusid ja need ka teistele nähtavaks ja arudaadavaks teha. Scheuermanni stiil on lüüriline, amüsantne, irooniline, lihtne. Väheste sõnade ja väljenditega ning tabavate olukordadega jutustab ta oma lugusid mõjuvalt ja tõepäraselt.

7 lugu: Sõda või rahu. Lisa ja taevalik keha. Välkudest ümbritsetud.Siksak ehl seitse surmapattu. Nukumaailm.Vampiirid.Üleandmine.

Kiire, lihtne lugemine, aga täitsa mõnus selline. Scheuermann_ReicheMädchen_FTV_RZ02.indd
Mulle jäi kõige enam meelde esimene lugu neist.

Katkeid:

“Mida sa õigupoolest viimastel päevadel teinud oled, see tähendab nädalatel, küsin, enne kui ta jõuab jälle oma jooginaljadega alustada, lõppude lõpuks tahan ma ju kõigest teada, mis sai olla nii tähtis, et takistas teda mulle helistamast. Aga ta ütleb vaid, ah, ma pole midagi erilist teinud, see tähedab, eelmisel nädalavahetusel olin ma Prahas, seal oli ilus.

Prahas, küsisin ma erutunult, kas sul oli seal mõni ettekanne?

Kongress, see oleks ju hea põhjus, kongressi jaoks peab end ette valmistama. Aga ta röövib mult selle lootuse kohe, vastates, ei, see oli pigem isiklik asi.

Kas sul on seal sõpru?uurin ma, ja minu silme eest kõnnib uhkeldavalt mööda paraad idaeuroopa fotomodelle, aga ka nüüd jääb ta salalikuks, öeldes, jah, sõpru üldisemas tähenduses.

Ma kuulan tähelepanelikult, aga see oligi nähtavasti kõik, rohkem ei taha ta midagi öelda, ja ma vihastan, et küsisin, mis see minu asi on, ei olegi. Ikkagi, nii selgelt poleks ta pidanud seda mulle välja näitama. Ma ei ole peale ühe linna nime, mis mind edasistele fantaasiatele õhutab, mitte midagi teada saanud, ja nagu sellest veel ei piisaks, tuleb nüüd ka vastuküsimus, sellega oleks muidugi pidanud arvestama. Mnjah, mida mina teinud olen, Prahale oleks ma saanud ehk Firenze või Viiniga vastulöögi anda, aga mis sellest kasu oleks, talle on see niikuinii ükskõik.

Ah,ei midagi erilist, ütlen kurvalt, ma kasutan tema sõnu nagu laenatud täutesulepea, mis aga minu käes nii hästi ei kirjuta ega jäta seetõttu ka nii ilusat kirjapilti, nii head muljet, vähemalt konstateeriks iga grafoloog selle põhjal ebakõla ja kindlusetust, ning õudusega teadvustane endale, tal  oleks õigus. Ma peaksin tundma häbi päevade pärast, mille olin ootamisele raisanud, nagu minu elu polekski midagi väärt, see tundub mulle patuna, ja ports süümepiina läbistab mind külma pahvakuna, nagu oleks mu minevik külmutuskapp, mille sisse ma just vaatasin.

Aga kas see oli olnud mitte millegi tegemine? Õigupoolest olid mul kogu aeg käed tööd täis. Kuna Simon oli siinkandis olles mind lühikese aja jooksul juba kahel korral ootamatult külastanud, kord ennelõunal, kord varasel õhtutunnil, ja me jõime mõlemad vastavalt ühe kohvi ja ühe õlle, olin ma hakanud tema ootamatute külaskäikudega arvestama, mis tähendas, et mul ei olnud mitte ainult korter alati tipp-topp korras, vaid ma mõtlesin ka väikestele lisanditele. Ma ostsin lehttaignaküpsetisi ja kõikvõimalikke suupisteid, mida minu arvates sobib pakkuda nii pärastlõunal kui õhtul, hilisõhtul või öösel, …” (lk 10-12, sõda või rahu)

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12/08/2013 in loetud teosed, silke scheuermann

 

Sildid: , , , , ,

Sven Regener „Berliini bluus“

berliini bluusSven Regener „Berliini bluus“
Varrak 2007
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Härra Lehmann on omapärase sarmiga kolmekümnendale eluaastale lähenev lääne-berliinlane. Kaine pilguga elu tragikoomikat registreerides kulgeb ta läbi argipäeva – ja igatahes mitte liiga kiiresti, kui selleks just tõelist vajadust ei ole. Lihvitud vältimismanöövrid ja heroiline tegevusetus on võimaldanud introvertsel õllesõbral aastaid vanemate, korteriomanike, tööandjate ja naiste pretensioone tõrjuda. Aastal 1989 elab härra Lehmann jätkuvalt oma pooleteisetoalises üürikorteris ja öistes Berliini kõrtsides vastutusevaba elu. Ilusat elu, nagu härra Lehmann ise on veendunud. Vahetult enne kolmekümnendat sünnipäeva aga murrab tema väiksesse armsasse rutiini üks häire teise järel. Vähe sellest, et ta on sunnitud oma koduses Kreuzbergis vorstikujulise koeraga viskit jooma, otsustavad ka tema provintsis elavad vanemad talle külla tulla. Lisaks kohtab härra Lehmann Turuhallis naist, kel õnnestub ta nii ujulasse kui ka romantilisse püünisesse meelitada ning ta on sunnitud külastama Ida-Berliini.

film on kafilm

Mõnus lugemine ka teisel korral!

Katkeid:

„Noh, et kas see meeldibki sulle, leti taga seista ja inimeste klaase täita. See pole ju inimese elule mingi sisu!“
„Oota nüüd,“ ütles härra Lehmann. „Mis tähendab – elu sisu? Elu sisu on ju täiesti nõrgamõistuslik mõiste. Mida sa selle all mõtled – elu sisu? Mis on elu sisuks? Kas elu on klaas või pudel, mingi anum, kuhu inimene midagi kallab, isegi peab kallama, sest mingitmoodi teab kogu maailm üksmeelselt, et inimesel on seda elu sisu tingimata tarvis. Kas elu ongi selline? Üksnes mahuti millegi muu tarvis? Nagu tünn? Või oksekott?“ /—/
„Täitmist vajav anum ei saa see olla seni, kuni keegi mulle ütleb, mida sinna ikkagi täpselt sisse tuleb panna. Aga kui tingimata sellest metafoorist kinni hoida, jääb veel ainult üks võimalus: elu on sel juhul anum, mille inimene saab kätte just nimelt täidetuna ja täidetuna nimelt ajaga. Ja selle anuma põhjas on auk ja aeg jookseb tasapisi välja, hoopis nii on lugu, kui üldse mingist anumast rääkida. Ja mis on asja juures kõige kurvem, aega ei ole võimalik anumasse tagasi valada.“ (lk 43-44)

„Miks küsitakse inimeselt pidevalt, kas ta midagi muud teeb?“/—/“Suurem osa mu tuttavatest ütleb selle peale: jah, ma küll töötan kõrtsis, aga õigupoolest tegelen kunstiga, õigupoolest teen bändi, õigupoolest õpin ülikoolis, õigupoolest, õigupoolest, ja sellega vihjavad kõik, et nad ei jää seda tööd tegema, et mingil hetkel algab see Õige Asi, nii nagu Karl oma skulptuuridega. Mitte et mul oleks midagi Karli ja tema asjade vastu, aga kurb on see, kui selles, mida parasjagu tehakse, nähakse alati üksnes ajutist lahendust, mitte seda õiget.“ (lk 45)

„30-aastaseks saada on nõme, käis tal peast läbi, inimestel tekib minevik, vana-hea-aeg ja kogu see pask.“ (lk 163)

Teised arvavad:
Sirp
EPL: ühe luuseri targutused
Sehkendamine
MV
Orkaani südames on vaikus
Stekiri

13344668ne58b00fb-herr lehmannsven-regener-herr-lehmannTN6_B326342

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/05/2013 in loetud teosed, sven regener

 

Sildid: , , , ,

Peter Stamm „Agnes“

agnesPeter Stamm „Agnes“
Varrak, 2010
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Agnes palub oma kirjanikust armsamal temast kirjutada. Nõnda hakkabki mees kirjutama kõigest, mis nendega on juhtunud, alustades lugu esimese päevaga, mil nad Chicago raamatukogus kohtusid. Peagi aga avastab paar, kui erinevalt nad kõike seni toimunut mäletavad ja tõlgendavad ning samal ajal hakkavad piirid kirjanduse ja tõsielu vahel üha ähmasemaks muutuma…
Raamatu autor Peter Stamm on sündinud 1963. aastal Šveitsis ning õppinud anglistikat, psühholoogiat ja psühhopatoloogiat. Alates 1990. aastast on ta vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik ning elanud Pariisis, New Yorgis, Berliinis ja Londonis. 1998. aastal ilmus tema debüütromaan „Agnes“, mis on tänaseks tõlgitud kahekümnesse keelde. Oma romaanide, näidendite ja kuuldemängudega (seni viimane romaan, abielu ja inimsuheterägastikku lahkav „Seitse aastat“ ilmus 2009. a), on ta end kindlalt saksa kirjanduslukku kirjutanud ning võitnud mitmeid olulisi kirjandusauhindu (Preis der Schweizerischen Schillerstiftung, Carl-Heinrich-Kunstpreis jt). Tema loomingut on võrreldud nii Tšehhovi, Camus’ kui ka Hemingwayga. Nagu nimetatud autoridki, ei selgita Stamm meile liiga palju, vaid laseb selle asemel kõneleda dialoogil ja nappidel kirjeldustel mängides vihjete, ajamõõtme ja lugejate ootustega. Praegu elab Peter Stamm koos abikaasa ja kahe lapsega Šveitsis Winterthuris.

Täitsa okei kiire lugemine, aga mingeid suuremaid emotsioone ei tekitanud

Katked

„Asümmeetriatel on alati oma põhjus,“ ütles Agnes. „Asümmeetria on see, mis elu üldse võimalikuks teebki. Sugudevaheline erinevus. Et aeg liigub vaid ühes suunas. Asümmeetriatel on alati põhjus ja tagajärg.“ (lk 34-35)

„Ma kurvastan alati, kui raamat läbi saab,“ ütles Agnes. „Tundub, nagu oleksin muutunud üheks raamatutegelastest. Ja kui lugu lõpeb, siis on ka selle tegelase elu läbi. Aga mõnikord on mul ka hea meel. Siis on lõpp nagu vabanemine halvast unenäost ning ma tunnen end hästi kerge ja vabana, otsekui uuestisündinult. Mõnikord ma küsin endalt, kas kirjanikud teavad, mida nad teevad, kuidas see meid mõjutab.“ (lk 95)

Teised arvavad:
EPL
Loen ja kirjutan
Silveri raamatublogi
Sehkendamine
Loterii

0b7ce875-cf4c-4792-8207-d69751a77266978-3-596-17912-19780747547525buch-stamm-peter-agnes-taschenstamm

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 03/05/2013 in loetud teosed, peter stamm

 

Sildid: , , , , ,

Hermann Hesse „Peter Camenzind”

Kirjastaja kirjutab: Peter Camenzind on väikeses Šveitsi külas sündinud noormees, kes lahkub isakodust ja läheb ülikooli õppima. Ta ei taha valida rutiinset akadeemilist karjääri ja asub mööda ilma rändama. Camenzindi teele jäävad nii looduskaunid paigad kui ka lõbustuskohad, samavõrd oluline on ka tema vaimne teekond eneseleidmiseni.
“Peter Camenzind” on Hermann Hesse autobiograafiliste sugemetega debüütromaan, mis ilmus 1904. aastal. Sarjast „Punane raamat“, Tänapäev, 2007

Katkeid raamatust:

„Muide, pole midagi tulutumat kui järelemõtlemine kellegi üle, keda sa armastad. Sellised mõttekäigud on nagu teatavad rahva- ja sõdurilaulud, kus esineb tuhandeid asju, kuid refään pöördub kangekaelselt tagasi sealgi, kuhu ta üldse ei sobi.” (lk 56-57)

„Ah, armastus pole selleks, et meid õnnelikuks teha. Ma arvan, et ta on olemas selleks, et meile näidata, kui tugevad me võime olla kannatuses ja selle kandmises.” (lk 59)

„Kes on nii vahva kui tema? Kes on nii jaunis, fantastiline, pöörane, rõõmus ja raskemeelne? Ta on kangelane ja võlur. Ta on võrgutaja ja Erose vend. Ta suudab võimatut; vaesed inimsüdamed täidab ta ilusate ja imeliste luuleteostega. Minust, erakust ja talupojast, tegi ta kuninga, luuletaja ja targa. Tühjaks jäänud elupaate koormab ta uute saatustega ja karile jooksnuid ajab suure elu tõtakasse hoovusse tagasi.
Selline on vein.“ (lk 62-63)

„Paljud ütlevad, et nad „armastavad loodust”. See tähendab, et neile pole vastumeelt olukorrale vastavalt looduse väljapakutud võludel endale meeldida lasta. Nad lähevad loodusesse ja rõõmustavad maa ilu üle, tallavad aasad ära ja kisuvad lõpuks terve hulga lilli üles ning murravad oksi, et neid peagi minema visata või näha neid kodus närbumas. Nii armastavad nad loodust. Neile meenub see armastus pühapäeval, kui on ilus ilm, ja neid liigutab siis nende hea süda. Neil ju poleks seda vaja, sest „inimene on looduse kroon”. Oo jaa, kroon! „ (lk 89-90)

„Ma tundsin ilma erilisema kahetsuseta, et olen noorusaegadest välja kasvanud ja jõudmas küpsesse ikka, mil õpitakse omaenda elu vaatlema lühida teelõiguna ning iseennast rändurina, kelle kulg ja lõplik kadumine maailma suurt ei loksuta ja teda kinni ei pea. Sul on sinu elusiht, on oma lemmikunistus, kuid sa ei tunne ennast ilmaski asendamatuna, ning teel olles lubad endale tihtilugu jõudeaega, et ilma süümepiinadeta päevateekond vahele jätta, rohu sisse pikali heita, mõnd lookest vilistada ja tagamõtteta rõõmustada armsa oleviku üle.” (lk 105)

Teised arvavad:

Heinsaar ja Hesse sulasid ühte
1year100books.wordpress.com
Ecopunks
Peter Camenzind and its enduring relevance

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/01/2012 in hermann hesse

 

Sildid: , , , ,