Silke Scheuermann “Rikkad tüdrukud”
Pegasus 2007
Pegasuse väike sari
Kirjastaja kirjutab: Noore saksa autori Silke Scheuermanni novellikogu “Rikkad tüdrukud” ilmus 2005. aastal ning saavutas kiiresti tunnustuse nii lugejate kui kriitikute poolt. Iga lugu selles raamatus on ühe inimese illusioonidest, ootustest, armastusest, pettumistest. Nõelterava pilguga tungib autor tegelaste hingeellu, paljastades kahtlusi, võitlusi ja traagikat, inimeste püüdu olla õnnelik ja teha oma elust midagi rohkemat, kui see seni oli. Tegelaste illusioonid satuvad tihti konflikti tegelikkusega, millele järgneb kas enesepettus või reaalsuse, inimeste, ka enda ebatäielikkuse, valulik aktsepteerimine.
See raamat on täis üllatusi. Mitte ainult pööretega, mille lood võtavad, vaid ka sügavusega, millega autor tegelasi lahkab. Silke Scheuermann ei imetle oma lugude kangelasi, vaid vaatleb neid distantsilt, irooniaga, tema pilk on range ja reaalne, tuues välja üksikasju ja vigu ning selle, mis nende taga peitub. Ta oskab suurepäraselt püüda kinni tänapäeva ühiskonna meeleolusid ja need ka teistele nähtavaks ja arudaadavaks teha. Scheuermanni stiil on lüüriline, amüsantne, irooniline, lihtne. Väheste sõnade ja väljenditega ning tabavate olukordadega jutustab ta oma lugusid mõjuvalt ja tõepäraselt.
7 lugu: Sõda või rahu. Lisa ja taevalik keha. Välkudest ümbritsetud.Siksak ehl seitse surmapattu. Nukumaailm.Vampiirid.Üleandmine.
Kiire, lihtne lugemine, aga täitsa mõnus selline. 
Mulle jäi kõige enam meelde esimene lugu neist.
Katkeid:
“Mida sa õigupoolest viimastel päevadel teinud oled, see tähendab nädalatel, küsin, enne kui ta jõuab jälle oma jooginaljadega alustada, lõppude lõpuks tahan ma ju kõigest teada, mis sai olla nii tähtis, et takistas teda mulle helistamast. Aga ta ütleb vaid, ah, ma pole midagi erilist teinud, see tähedab, eelmisel nädalavahetusel olin ma Prahas, seal oli ilus.
Prahas, küsisin ma erutunult, kas sul oli seal mõni ettekanne?
Kongress, see oleks ju hea põhjus, kongressi jaoks peab end ette valmistama. Aga ta röövib mult selle lootuse kohe, vastates, ei, see oli pigem isiklik asi.
Kas sul on seal sõpru?uurin ma, ja minu silme eest kõnnib uhkeldavalt mööda paraad idaeuroopa fotomodelle, aga ka nüüd jääb ta salalikuks, öeldes, jah, sõpru üldisemas tähenduses.
Ma kuulan tähelepanelikult, aga see oligi nähtavasti kõik, rohkem ei taha ta midagi öelda, ja ma vihastan, et küsisin, mis see minu asi on, ei olegi. Ikkagi, nii selgelt poleks ta pidanud seda mulle välja näitama. Ma ei ole peale ühe linna nime, mis mind edasistele fantaasiatele õhutab, mitte midagi teada saanud, ja nagu sellest veel ei piisaks, tuleb nüüd ka vastuküsimus, sellega oleks muidugi pidanud arvestama. Mnjah, mida mina teinud olen, Prahale oleks ma saanud ehk Firenze või Viiniga vastulöögi anda, aga mis sellest kasu oleks, talle on see niikuinii ükskõik.
Ah,ei midagi erilist, ütlen kurvalt, ma kasutan tema sõnu nagu laenatud täutesulepea, mis aga minu käes nii hästi ei kirjuta ega jäta seetõttu ka nii ilusat kirjapilti, nii head muljet, vähemalt konstateeriks iga grafoloog selle põhjal ebakõla ja kindlusetust, ning õudusega teadvustane endale, tal oleks õigus. Ma peaksin tundma häbi päevade pärast, mille olin ootamisele raisanud, nagu minu elu polekski midagi väärt, see tundub mulle patuna, ja ports süümepiina läbistab mind külma pahvakuna, nagu oleks mu minevik külmutuskapp, mille sisse ma just vaatasin.
Aga kas see oli olnud mitte millegi tegemine? Õigupoolest olid mul kogu aeg käed tööd täis. Kuna Simon oli siinkandis olles mind lühikese aja jooksul juba kahel korral ootamatult külastanud, kord ennelõunal, kord varasel õhtutunnil, ja me jõime mõlemad vastavalt ühe kohvi ja ühe õlle, olin ma hakanud tema ootamatute külaskäikudega arvestama, mis tähendas, et mul ei olnud mitte ainult korter alati tipp-topp korras, vaid ma mõtlesin ka väikestele lisanditele. Ma ostsin lehttaignaküpsetisi ja kõikvõimalikke suupisteid, mida minu arvates sobib pakkuda nii pärastlõunal kui õhtul, hilisõhtul või öösel, …” (lk 10-12, sõda või rahu)
nõudmiseni 