RSS

Sildiarhiiv: soome

Maria Jotuni „Kõik õige on vastupidav“

lrk-39-2014-kõik-õige-on-vastupidavMaria Jotuni „Kõik õige on vastupidav“
Loomingu raamatukogu
Kultuurileht, 2014

Tutvustus: Soome kirjandusklassiku mõtteterad ja elujuhised keskenduvad üksildusele ja igatsusele, kuid nendest ei puudu ka usk tulevikku. Autor ise on öelnud: „Mõtteterad ei pruugi olla mõtlemine. Need võivad olla iseenese meelelahutus. Ehk vaid järg hällilauludele.

Taas ei olnud see väga minu jaoks. Natuke liiga targutav toon ja kohati stating the obvious, mis võiks ka olla nauditav, kui seda teha mänglevalt ja huvitava nurga alt, aga siin seda väga ei leidnud.

Näiteid:

„Kõige valusam õpetus on see, millest keegi ei hooli.“ (lk 7)

„Noores eas vannume, et armastame kõike, kõiki! Alles vanas peast, kui oleme olnud tähelepanelikud ja ausad, teame, kas me üldse suudame armastada. Milline rodu eksimusi mahub nooruse ja vanaduse vahele!“ (lk32)

„Kui sinu rõõmudest ei hooli enam keegi muu kui sa ise, oled juba liialt vana.“ (lk54)

Loterii

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 15/04/2016 toll loetud teosed, maria jotuni

 

Sildid: , , , ,

Maria Jotuni „Armastus“

armastusMaria Jotuni „Armastus“
Loomingu Raamatukogu
Kultuurileht, 2015

Tutvustus: Soome klassiku Maria Jotuni 1907. aastal ilmunud novellikogu, millele toonased kriitikud panid pahaks tekstide siivutust, eriti kuna kirjutaja oli naine. Seevastu lugejate hulgas saatis raamatut ootamatu edu. Jotuni novellide läbimõeldud napp vorm on andnud vaieldamatu panuse soome tänapäevase lühiproosa arengusse.

Tõenäoliselt omas ajas oli ta ootamatu ja uuenduslik, kuid mulle tema stiil väga ei istunud ja lood hinge ei pugenud.

Sehkendaja
Andres Laiapea
Kultuuritarbija60+
Mööda netti

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 15/04/2016 toll loetud teosed, maria jotuni

 

Sildid: , , , , ,

Raija Siekkinen „SEE oli siin“

see oli siinRaija Siekkinen „SEE oli siin“
Kultuurileht, 2007
Loomingu Raamatukogu

Hea mõtisklev lugemine, mis küll väga tugevat emotsiooni ei tekitanud.

„Lõpuks ometi võiks ta unustada, lõpuks ometi oleks ta vaba, nii oli ta mõelnud, kui elutoa nurka välivoodile magama heitis, teadmata, et kõik jääb alles , nagu liiga kauaks külla jäänud külalise sigaretiotsaga lauaplaadile põletatud jälg või lõhutud klaas, mille kilde leiad kapi alt veel aastaid hiljemgi. Mälu: asjade, helide enesesse kogutud tähendused, tähenduste kihistused, kuni ühegi sügise või kevade lehed ei ole ainult selle sügise või kevade lehed; mitte lihtsalt päikseloojang, vaid selle õhtu päikseloojang.“ (lk 22)

„Ajale kahe armastuse vahel mõtles ta kui ruumikale, valgele toale, mille akende taga vahetuvad kiirustamata aastaajad. Seintel on hommikuse valguse peegeldusi. Kostab klaverimängu; sellega suureneb tubade arv, kusagil kaugemal on noor, valgesse riietunud tüdruk klaveri taga; tuul hõljutab aknakardinaid. Aeglane ärkamine, aja pehme kiigutus, paljaste jalgade hääl puupõrandal. Toaõhus on tunda lillede, õunte, hommikuse leebe tuule lõhna, ja parfüümi, ja puhaste triigitud riiete ja mööblivaha lõhna. Pärastlõunased varjud on pikad ja jahedad; raamatu lehed kahisevad tasakesi. Nüüd muusika lakkab.“ (lk 55)

„Ta oli näinud ema õmbluskorvi elutoas, selles poolelijäänud heegeldustööd, see oli sinna jäänud viimasest suvest siin, ma mäletan selle suve pikka, viivitavat valgust, kuidas varjud pikenesid, mis tunne oli, kui päike loojus, ja pimedus vallutas maa. Ta puudutas heegeldustööd, ei saanud aru, mis sellest tulema pidi: mis ta peaks sellega tegema, üles harutama, võrguniidi keraks kerima?“ (lk 56-57)

Kultuuritarbija60+
Heli lugemisvara

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 22/03/2016 toll loetud teosed, raija siekkinen

 

Sildid: , , , ,

Katri Lipson “Jäätisemüüja”

jäätisemüüjaKatri Lipson “Jäätisemüüja”
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: Soome kirjaniku Katri Lipsoni kauaoodatud teine romaan on nagu salapärane kangas, mille lõimelõngad põimuvad ümber „Jäätisemüüja” filmi. Romaani tegevustik leiab aset peamiselt 1940.–1960. aastate Tšehhoslovakkias. Käimas on filmivõtted ja režissöör on lagedale tulnud hullumeelse mõttega teha film stsenaariumita, et osatäitjatel poleks aimugi, mis nende tegelasi ees ootab. Näitlejad peavad oma tegelaste elulood ise välja mõtlema ja need ühtlasi ka läbi mängima. Mida enam nad rolli sisse elavad, seda hägusemaks muutub piir elu ja selle kujutamise vahel, kuni väljamõeldis seguneb tegelikkusega ja ühte pole enam võimalik teisest eristada. Raamat viib lugeja lõputule põgenemisele proua Nĕmcová majja, kinosaali, Prahasse ja Göteborgi ning viimaks postkasti juurde, kuhu saabub lakkamatult Milenale adresseeritud kirju.
Katri Lipson (snd 1965) on elukutselt arst, kes on terve elu ka kirjutamisega tegelenud. 2008. aastal ilmus tema debüütromaan „Kosmonaut“, mis äratas palju tähelepanu ja võitis ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinna. Teos kandideeris ka Finlandia auhinnale. Lipsoni teise romaani edu ei jäänud esimesele alla, raamat pälvis 2013. aastal Euroopa Liidu Kirjandusauhinna. Lipson üllatab uues romaanis uue stiiliga, aga seegi kord köidab ta lugeja tähelepanu jäägitult.

Kirjelduse järgi oletasin, et see raamat meeldib mulle rohkem. Oli siiski täitsa okei lugemine, aga liiga lähedaseks selle raamatuga ei saanud, kuna kohati läks asi ikka üsna segaseks ja raskestijälgitavaks, et kes on kes ja kus ja mis seosed.

“Millelegi ei esitata nii rangeid nõudmisi kui valele.” (lk 102)

Kultuuritarbija60+Jäätelökauppias-kansi22341267
Marcamaa
Sehkendaja
EPL

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 29/01/2016 toll katri lipson, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist”

nelja teeTommi Kinnunen “Nelja tee rist”
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: „Nelja tee rist“ vaatleb ühe Põhja-Soomes elava perekonna saatust 20. sajandi murrangutes ja muutustes. Lugeja silme ette kerkib karm maastik, millel ei kasva suurt muud peale okaspuude ja konservatiivse eluhoiaku. Kinnunen oskab kirjeldada taolises keskkonnas elavate inimeste sotsiaalseid ja psühholoogilisi pingeid – sooviga jääda truuks oma sisemisele häälele kaasnevad peaaegu ületamatud raskused seda häält kuuldavaks teha ja teistega jagada. Inimesed püüavad ehitada oma elule ja unistustele ühised seinad, korrused ning katuse, aga lõpuks on uhke hoone täidetud valede valikute ja vääriti mõistetud või ütlemata jäetud sõnadega. Ometi seisab maja püsti ning ootab soojemaid aegu.
Tommi Kinnunen (1973) on Turus elav kirjanik ning emakeele ja kirjanduse õpetaja, kelle esimest romaani „Nelja tee rist“ (2014) peetakse Soome viimaste aastate üheks kõige märkimisväärsemaks proosadebüüdiks. Romaan pälvis Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe „Helsingin Sanomat“ parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale. neljantienristeys

Hea lugemine. Vaade ühele perekonnaloole nelja erineva pereliikme silmade läbi. Paneb mõtlema, et kui erinevalt inimesed sündmusi tajuvad ja kui endassesuletuna ja kinnistena üksteise kõrval elatakse.

“Maria arust oli elu ehitis, just nagu suur maja, kus on palju kambreid ja võõrastetubasid ning igas toas mitu ust. Igaüks valib ise oma uksed ning kõnnib läbi köökide ja verandade ning satub vaheruumides uutele ustele, ning ükski neist pole õige ega vale, sest tegu on vaid ustega. Mõnikord võib inimene avastada, et on sattunud majas hoopis teise kohta, kui ta algselt oli mõelnud minna.” (lk 46)

Indigoaalne
Kultuuritarbija 60+
Palamuse raamatukogu

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 05/01/2016 toll loetud teosed, tommi kinnunen

 

Sildid: , , , ,

Sofi Oksanen „Stalini lehmad“

Sofi+Oksanen+-+Stalini+lehmadSofi Oksanen „Stalini lehmad“
Tänapäev, 2014

Tutvustus: Tallinn, 1971. Katariina kohtub restorani tantsuõhtul soomlasega, kes tulnud Eestisse Viru hotelli ehitama. Kolm aastat hiljem noored abielluvad. Katariinal õnnestub pärast bürokraatia kadalipu läbimist abikaasa juurde Soome elama asuda. Kuid suurt õnne üheskoos ei leita. Liiga palju on seda, mis pigem eraldab kui ühendab. Perre sünnib tütar Anna. Omapärase mõttemaailmaga laps, keda hakatakse soomlaseks kasvatama. Kuid Annat tõmbab rohkem Eesti poole, seda peab ta oma maailmapilti sobivamaks paigaks. Pereisa võõrandub naisest ja lapsest, käib Venemaal ehitustöödel ning oma voli järgi lustimas. Annast aga kasvab vahepeal tütarlaps, kel tekib tõsine söömishäire. Mis saab Annast, kelle suhted on keerulised, kes peab elama oma haigusega ning kohanema muutuva maailmaga?

Sofi Oksanen on sündinud 1977. aastal, tema ema on eestlane ja isa soomlane. „Stalini lehmad“ on Sofi Oksaneni debüütromaan, mis leidis palju tähelepanu ja on tõlgitud mitmesse keelde. Avaldanud ka romaanid „Baby Jane“ (2005) ning „Puhastus“ (2008). Auhinnatud Finlandia ning Runebergi preemiaga, üks viimaste aastate populaarsemaid autoreid Soomes.

Meeldis oluliselt vähem kui Oksaneni hilisemad raamatud („Puhastus“ ja „Kui tuvid..“).
Söömishäirete teema pole nii huvipakkuv, kuigi ilmselt saab ka sellest huvitavalt kirjutada.
Kogu raamatu stiil tundus veidi viimistlemata, palju teemasid püütud kokkukuhjata jne. 
millegipärast häiris mind ka väljend „padu-soome“ ja selle väga tihe kasutus.

Danzumees
Südamelähedaselt
Sehkendaja
Sirp

stalini lehmad

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 14/08/2015 toll sofi oksanen

 

Sildid: , , ,

Joel Haahtela „Elena“

elenaJoel Haahtela „Elena“
Hea Lugu OÜ, 2013

Tutvustus: „Elena” on igatsusest kantud imekaunis lugu üksildasest mehest, kes kohtab ühel päeval pargis mõistatuslikku naist. Mehele tundub, et ta on naist tundnud juba kaua, kogu elu.
Vähehaaval saab too naine mehe kinnisideeks. Suveks lahkub naine linnast, mees järgneb talle, kuid kaotab ta pikaks ajaks silmist. Kui saabub sügis, taipab mees, mis teda selles naises nii jäägitult lummanud on. Ja siis nad kohtuvad. Kohtuvad vaid korra.
Eesti keeles on Joel Haahtela sulest varem ilmunud „Liblikakoguja”. Psühhiaatriadoktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid „Liblikakoguja” ja „Elena” on tõlgitud ka saksa keelde.

Katkeid:

„Sadu teeb inimestest lähedased, üksildasest üksildasema. Tuleb toas püsida. Talvel on külm. Ükskord sadas nii palju, et tänav lainetas ja seal triivis leivakorve ja potitäis kapsahautist.“ (lk 67-68)

„Kui tihti kõnnivad inimesed üksteisest mööda, jätavad endast maha unistuse sellest, kuidas kõik oleks võinud olla, need juhuslikud kohtumised, möödakihutavad hetked, mis silmapilguks jäädvustuvad meeltesse ja kaovad argisesse maailma, autode mürasse, jutusuminasse, karjumisse ja kolinasse, mida kostab üle tee ehitusplatsilt, kuhu ehitatakse vana kaubapalee asemele uut kaubapaleed. Aga sellest ei ole veel valmis muud kui sügav auk, vesi põhjas ja servadel tihedas rivis roostevärvi metalltalad.
Ent aeg-ajalt juhtub midagi arusaamatut, seletamatut, midagi, mis muudab meie elu kulgu ja paneb mõtlema, mida kõik tähendab.“ (lk 143)

„Õhtupoolikul hakkas lund sadama ja nüüd pöörlevad lumekeerised valguse käes ja varsti on kogu aed lumme mattunud, puuoksad maa poole kooldunud. Kui lund sajab, siis sajab vaikust, ütles ema mulle, kui ma laps olin.“ (lk 148, raamatu lõpp)

Teised arvavad:

Lugemissoovituse blog

elena1elena2haahtela_elena

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 10/07/2013 toll joel haahtela, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Joel Haahtela „Liblikakoguja“

liblikakogujaJoel Haahtela „Liblikakoguja“
Hea Lugu OÜ, 2012
Areeni bestseller

Tutvustus: Romaani „Liblikakoguja” peategelane on mees, kes saab ühel päeval teada, et on pärinud maja täiesti võõralt sakslaselt nimega Henri Ruzicka. Selles veidras seigas selguse saamiseks võtab raamatu kangelane ette reisi, mis viib teda nii Saksamaale kui Lõuna-Euroopasse. Selgub, et salapärasel sakslasel oli kirg liblikate vastu ja et omal moel on ka päranduse saaja osa Ruzicka märkimisväärsest liblikakollektsioonist.
Haahtela viiendas romaanis ei ole iseäranis palju tegelasi, ent autoril on ebatavaline oskus luua nappide vahenditega nii pingeolukordi kui poeetilist atmosfääri, mis muudab romaani lugemise tõeliselt nauditavaks.
Psühhiaatriadoktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid Liblikakoguja ja Elena) on tõlgitud ka saksa keelde.

Vahel on ikka huvitav, kuidas sarnased teemad või detailid järjest erinevatest raamatutest läbi käivad või siis pigem see, et kuidas nad järjest mulle lugemiseks on kätte sattunud 😉

Näiteks järgmise tsitaadi mõte on ikka hämmastavalt sarnane Minevike müüjas olnuga:

„Vaevalt et keegi selle vastu midagi saab, et mälestused hakkavad üksteise peale kihistuma, segunema, kuni oma elu kohta on võimatu kindlaks teha, mis on teiste jutustatud, teistega juhtunud, millest on kuskilt loetud, mis fotodelt nähtud ja mis tõepoolest oma.“ (Liblikakoguja, lk 73)

Vrd, eelmine postitus: „Meie mälu toitub suures osas sellest, mida teised meist mäletavad. Me kipume enda omadena meenutama võõraid mälestusi – sealhulgas väljamõelduid.“ (Minevike müüja, lk86)

Ja siit veel üks katke:
„Mõtlesin inimarhiivide peale, mis hakkasid meisse ajapikku settima: inimesed, keda olime näinud ainult ühe korra, pärast seda enam mitte kunagi. Armsamad. Lapsepõlvesõbrad. Inimesed, keda me tahtsime veel näha. Inimesed, kelle juurde olime lubanud minna, aga ealeski ei läinud. Inimesed, kellega kohtusime alati juhuslikult. Inimesed, kes ilmusid välja aastate tagant, kellest said parimad sõbrad ja kes kadusid taas. Ajalehepiltide inimesed. Inimesed eskalaatoritel, liinibussi akna taga. Kirjasõbrad. Õpingukaaslased. Kauged sugulased, keda me ei tundnud. Sõbralikud ettekandjad välismaareisidel. Nimetud näod. Inimesed, keda soovisime unustada. Inimesed, kes olid unustanud meid.“ (Liblikakoguja ,lk 46)

Teised arvavad:9785751610340perhoskerääjäperhoskerääjä2

Klassikaraadio. Uus raamat
Õhtuleht
Ekspress (intervjuu autoriga+arvustus)
EPL intervjuu autoriga
EPL
Järje hoidja
Sehkendamine
Raamatukoi lugemislood

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 29/05/2013 toll joel haahtela, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Hannu Mäkela “Ööpool, päevapool”

hannu makelaHannu Mäkela “Ööpool, päevapool”
Eesti Raamat, 1991

Kirjastaja kirjutab: Soome tänase luule järjekindlam lugeja peaks värskendava täiendusena vastu võtma Eestis seni üksikute luuletuste kaudu tuntud poeedi Hannu Mäkelä valikkogu. See 12 raamatut hõlmav luulelugu on varjamatult minakeskne, looduslähedaselt lüüriline, kuid samas ka skeptiline. Luuletaja kasutab valdavalt vabavärsilist kõnerütmi, aga tema kujundlikkus ja tervikujanu teevad ta omamoodi laululiseks ja nii ehk eestlasele üllatavaltki lähedaseks.

xxx

Armastuse tühipaljaid sõnu, tunnet
ei igatse ma,
selget himu aga küll,
kuid iga tegu, iga sõnagi seob,
need tuleb sul uuesti murda.
Ent kui mitte enam ennast,
keda siis armastad. (lk 250)

xxx

Mõnikord loen vanu klassikuid,
kuulan raadiot,
imestlen poolihääli, missugust ilma lubatakse,
sisendan endale, et see mind huvitab.
Leht on tellitud linna ja ongi parem,
ainukene uudis oleks maailma lõpp,
ja sellest ju ei tasuks teadustada.
Keeran raamatu lehte. Mõte kaob,
sirvin teda tagasi. (katkend luuletusest, lk 214)

xxx

loterii

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 15/01/2013 toll hannu mäkela, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Sofi Oksanen “Kui tuvid kadusid”

kui tuvid kadusidSofi Oksanen “Kui tuvid kadusid”
Varrak, 2012
Kirjastaja kirjutab: „Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Raamat hea, võrreldes Puhastusega ei läinud küll lugemine nii ladusalt, mis tingimata polegi just halb omadus antud võrdluses. Nõustun Mati Hindi arvamusega: “Sofi Oksanen on mõlemas romaanis kasutanud ühesugust sündmuste fragmenteerimise ja eri aegade episoodide segamise meetodit. See hoiab põnevuse kõrgel, aga kui tegelaste omavahelised suhted on nii keerulised nagu „Tuvides”, siis raskendab ka arusaamist. Kes kellega kokku kuulub, kes on ühest või teisest suguvõsast, seda tuleb järeldada vaid vihjetest. Aga päris lõpuks saab kõik enam-vähem selgeks, nagu heas poliitilises põnevikus kunagi.”
Mõtlemisainet annab raamat kindlasti – kasvõi küsimus, et kuidas oleksin ise tollastel segastel aegadel käitnud? Kas oleksin suutnud eristada mis õige mis vale ajal kui enamasti oli valida vaid halva ja veel halvema vahel?

“Igaühel oli oma murdepunkt, ja kui miski muu sind ei murra, siis aastad ikka, sest see toob meelde ajad, kuhu polnud mingit tahtmist naasta…” (lk 276)

Katkend raamatust
Raamatu kodulehekülg

Teised arvavad:
Andres Laasik, EPL
Autorist ja raamatu taustaloost
Intervjuu autoriga
Sirp
ERR, Rain Kooli
Õhtuleht

 

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 04/01/2013 toll loetud teosed, sofi oksanen

 

Sildid: , , ,