RSS

Tag Archives: tänapäev

Jean-Paul Didierlaurent “Ettelugeja 6.27-ses rongis”

ettelugeja_627ses_rongisJean-Paul Didierlaurent “Ettelugeja 6.27-ses rongis”
Punane raamat
Tänapäev, 2016

Tutvustus: Guylain Vignolles töötab tehases, kus valmistatakse raamatutest paberimössi. Ta vihkab oma tööd ja elu, kus on ainult üks nauding: istuda iga päev kell 6.27 rongi ja lugeda seal kõva häälega ette koletisliku tehasemasina lõugade vahelt päästetud lehekülgi. Just sellest harjumusest, hävingust säästetud sõnade paiskamisest maailma, saab alguse Guylaini seiklus, mis annab ta elule viimaks tähenduse. Sest ühel päeval on Guylainil rongis kaasas Julie-nimelise üksildase noore naise päevik. Ja seda võlutud publikule deklameerides armub ta Juliesse lootusetult.„Ettelugeja 6.27-ses rongis” räägib sõnade ja kirjanduse jõust nende inimeste elude kaudu, kelle see jõud on päästnud.

Mõnus lugemine, kuigi mingit sügavamat emotsiooni ei tekitanud.

Lugemissoovituse blog
Loterii

 
 

Sildid: , , , ,

Massimo Gramellini „Ilusaid unenägusid“

ilusaidMassimo Gramellini „Ilusaid unenägusid“
Tänapäev, 2014
Punane raamat

Tutvustus: Ühel lumisel vana aasta viimase päeva hommikul ärkab 9-aastane Massimo pika meeleheitliku karje peale ning leiab oma isa jõulupuu eest maast. Juhtunud on midagi kohutavat. Ta ema on kadunud, jättes maha vaid nõrga parfüümihõngu poisi tuppa ja kägaras hommikumantli ta voodi ette. Kuhu ta kadus? Kas ta tuleb kunagi tagasi? Ja kas Massimo saab kunagi võimaluse ema ees eelmisel õhtul toimunud tüli eest vabandada? Mitmekihiline ja vaimukas romaan on lugu 40 aastat hoolikalt hoitud saladusest ning samas poisist, kes peab lisaks täiskasvanuks saamise valudele püüdma ka leida oma elu laiali lagunenud kilde, avastamaks viimaks, et ta ema ei olnud üldse see naine, kelleks Massimo teda pidas. Romaani käimapanev episood pärineb Torinost pärit autori enda elust. Ka tema kaotas 9-aastaselt traagiliselt oma ema. Gramellini on pikalt tegutsenud ajakirjanikuna, esimese romaani avaldas 1960. aastal sündinud autor alles 2010. aastal. Kaks aastat hiljem ilmunud “Ilusaid unenägusid” pälvis kiiresti palju tähelepanu Itaalias ning on nüüdseks tõlgitud juba väga paljudesse keeltesse.

Kirjutamisstiililt üsna ladus ja mõnus lugemine, aga teema  poolest väga lähedaseks ei saanud. Ilmselt minu jaoks liiga palju (pikalt) leinamist ja enesehaletsust.

Katkeid

„Kui sind ei armastata, on see suur kannatus, kuid mitte kõige suurem. Suurim kannatus on see, kui sind enam ei armastata. Ühepoolse armumise korral piirdub meie armastuse objekt oma armastuse eitamisega. Meilt võetakse ära midagi, mille oleme saanud vaid meie oma kujutelmade kaudu. Aga kui vastastikune tunne lakkab seda olemast, lõhutakse brutaalsel kombel kahe inimese jagatud energia. See, kes maha jäetakse, tunneb end nagu karamell, mida on lutsutatud ja siis välja sülitatud. Ta on süüdi milleski määratlematus.“ (lk 23)

„Ühe poisi hinges on põgenemine ja kõige kindlam teadaolev viis põgeneda iseenda eest on armuda kellessegi, kes sulle ei sobi.“ (lk 83)

„Ei vasta päris tõele, et tahetakse alati seda, mida pole kunagi olnud. Kui inimene tunneb end halvasti, eelistab ta seda, mis tal on kogu aeg olnud.“ (lk 121)

Kultuuritarbija60+
Blogistaja blogi
Maemaailm

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/04/2016 in loetud teosed, massimo gramellini

 

Sildid: , , , ,

Kaur Riismaa “Pimeda mehe aiad”

pimedaKaur Riismaa “Pimeda mehe aiad”
Tänapäev, 2015

Tutvustus: Käesolev romaan on seni luuletajana tuntud Kaur Riismaa (1986) esimene proosateos. See on impressionistlik vaade eludele ja hingedesse läbi klaaskuuli, mis kapriisselt värvib, suurendab, mahendab vaatenurka.
Kaur Riismaa debüteeris 2011. aastal luulekoguga „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“, (kirjastus Jumalikud Ilmutused). 2014. aastal ilmunud luulekogude „Teekond päeva lõppu“ ja „Merimetsa“ eest sai ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.
Romaan „Pimeda mehe aiad“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel esikoha.

See raamat jäi mulle veidi kaugeks.

Katked

“Igavlemine talle meeldis, ta sai valida, millele tähelepanu pöörab. Kärbsele laes, keskenduda tolle piirini, kus ta on ise kärbes, kujutleda, mismoodi kärbes oma silmadega samal ajal teda vaatab, kui ta pikutab voodil. Või vaadata, kuidas lillepeenar kõigub tuules. Ja pilv tõuseb, rühmab üle taeva ning kaob kuhugi metsa taha.” (lk 89)

“Muidugi, miski ei kao, pole kunagi kadunud, kõik ongi ainult vesinik ja heelium ja lämmastik ja süsinik. Ja poeedid ütlevad, et me oleme tähtedest tehtud, teadlased ütlevad sama, ainult teises sõnastuses. Aga alguses, päris alguses, mis käivitas tolle plahvatuse, ürgplahvatuse? Jumal? Autor? Selles ei suuda keegi kokku leppida. Mis oli enne? Kui miski ei kao, siis pidi ju ennegi midagi olema. Kas saab mitte millestki tekkida midagi? Esoteerikuid ja purjus inimesi ühendab üks ning seesama: nad otsivad sellistele küsimustele vastuseid, nad on pedantsed, aga mitte pädevad. Universiumi strukturaalskeem on neil nii lihtne paberile joonistada, et hoia pead kinni, ent küsi nende käest, mis päev täna on, milline ilm õues on, mis me saame õhtusöögiks valmistada, ning selles ürgudus, mis sulle siis otsa vaatab, ei jää muud üle, kui ohata.
Sellised mehed on ettevõtlikud niikaua, kuni nad sul rihmapidi tugevasti käes on. Vaadake koera aias: ta klähvib, uriseb ja haugub sinu peale, ajab sind minema, on oma valduses peremees, valvur, ent avage värav, eemaldage rihm – ja sedamaid on ta aia teises otsas, et seal edasi haukuda. Ta on nii julge sellepärast,et usaldab rihma, usaldab aeda, ta teab, et tõenäoliselt sa, õrn naisterahvas, teda ei ründa, ta on ju sinust suuremgi, ent see koerakene, see nupsukene demonstreerib, näitab. Poleks tal rihma ega aeda ees, peaks ta ju reaalselt ründama, aktsiooni astuma, aga tegelikult hinges ta ei taha, pelgab. Ükski loom ei taha päriselt võidelda.” (lk 103-104)

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/01/2016 in kaur riismaa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Amelie Nothomb „Helge nostalgia“

helgeAmelie Nothomb „Helge nostalgia“
Punane raamat
Tänapäev 2015

Tutvustus: Tänu diplomaatidest vanematele veetis Amélie Nothomb suure osa oma lapse- ja nooruspõlvest Jaapanis ja mujal Aasias. Sellest räägivad tema tuntuimad romaanid „Jumala lapsepõlv”, „Jahmatus ja värinad” ning „Armastuse sõda”. Romaanis „Helge nostalgia” naaseb Nothomb pärast kahtkümmet aastat Jaapanisse oma lapsepõlveradadele, kus temast tehakse dokumentaalfilmi. Endale ainuomases stiilis kirjeldab ta möödanikust tuttavaid paiku ning taaskohtumisi oma kunagise kallima ja armastatud hoidjaga, aga ka elu Jaapanis pärast maavärinat, hiidlainet ja Fukushima tuumaõnnetust 2011. aasta märtsis. Amélie Nothomb (snd 1966) on üks tänapäeva hinnatumaid ja ka auhinnatumaid belgia kirjanikke. „Helge nostalgia” on tema kahekümne teine romaan.

Mõnus kerge lugemine, raamat on üsna õhuke ja hõreda tekstiga, läheb kiirelt. Mingeid põnevaid sündmustekäike siin pole, aga nagu pealkirigi viitab – selline helge emotsiooniga ühepäevalugemine.

“Kõigest, mida armastame, saab fantaseering.” (lk 5)la-nostalgie-heureuse-281888-250-400

“Tokyo meenutab mulle mõne maniaki pidurdamatut lobisemist: ma ei mõista tema kõne ülesehitust, ma ei suuda eristada lauseid ega kirjavahemärke, mul ei jää üle muud, kui see järeleandmatu ja absurdne vool endast läbi lasta. Võin mõne kvartali ära tunda, nagu tunnen ära tegusõna, aga ma ei tea, miks see seal paikneb. Ma tahaks küsida: “Mida sa seletad?”, aga Tokyo ei lase mul sõna sekka öelda. Nii et lepin kaotusega.” (lk 73)

Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 05/01/2016 in amelie nothomb, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Sofi Oksanen „Stalini lehmad“

Sofi+Oksanen+-+Stalini+lehmadSofi Oksanen „Stalini lehmad“
Tänapäev, 2014

Tutvustus: Tallinn, 1971. Katariina kohtub restorani tantsuõhtul soomlasega, kes tulnud Eestisse Viru hotelli ehitama. Kolm aastat hiljem noored abielluvad. Katariinal õnnestub pärast bürokraatia kadalipu läbimist abikaasa juurde Soome elama asuda. Kuid suurt õnne üheskoos ei leita. Liiga palju on seda, mis pigem eraldab kui ühendab. Perre sünnib tütar Anna. Omapärase mõttemaailmaga laps, keda hakatakse soomlaseks kasvatama. Kuid Annat tõmbab rohkem Eesti poole, seda peab ta oma maailmapilti sobivamaks paigaks. Pereisa võõrandub naisest ja lapsest, käib Venemaal ehitustöödel ning oma voli järgi lustimas. Annast aga kasvab vahepeal tütarlaps, kel tekib tõsine söömishäire. Mis saab Annast, kelle suhted on keerulised, kes peab elama oma haigusega ning kohanema muutuva maailmaga?

Sofi Oksanen on sündinud 1977. aastal, tema ema on eestlane ja isa soomlane. „Stalini lehmad“ on Sofi Oksaneni debüütromaan, mis leidis palju tähelepanu ja on tõlgitud mitmesse keelde. Avaldanud ka romaanid „Baby Jane“ (2005) ning „Puhastus“ (2008). Auhinnatud Finlandia ning Runebergi preemiaga, üks viimaste aastate populaarsemaid autoreid Soomes.

Meeldis oluliselt vähem kui Oksaneni hilisemad raamatud („Puhastus“ ja „Kui tuvid..“).
Söömishäirete teema pole nii huvipakkuv, kuigi ilmselt saab ka sellest huvitavalt kirjutada.
Kogu raamatu stiil tundus veidi viimistlemata, palju teemasid püütud kokkukuhjata jne. 
millegipärast häiris mind ka väljend „padu-soome“ ja selle väga tihe kasutus.

Danzumees
Südamelähedaselt
Sehkendaja
Sirp

stalini lehmad

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/08/2015 in sofi oksanen

 

Sildid: , , ,

Juan Gabriel Vasquez “Asjade kukkumise hääl”

asjade kukkumiseJuan Gabriel Vasquez “Asjade kukkumise hääl”
Tänapäev, 2015
Punane raamat

Tutvustus: Juan Gabriel Vásquez (Colombia, Bogotá, 1973) on mitmete auhinnatud romaanide autor, tõlkija, esseist ja ajakirjanik. Mario Vargas Llosa on nimetanud teda “üheks originaalseimaks hääleks Ladina-Ameerika kirjandusmaastikul”. “Asjade kukkumise hääl” on lugu pinevast sõprusest, armastusest, perekonnast, hirmus elanud põlvkonnast ja püüetest jääda ellu rasketel aegadel. Raamat pälvis 2011. aastal Alfaguara preemia, hispaaniakeelse maailma ühe tähtsama kirjandusauhinna.

Natuke kaugeks jäi see raamat.

Katkeid:

“Ja samas kinnitan ma endale, et oleme oleviku hindamises täiesti kohutavad, võib-olla seepärast, et olevikku pole tegelikult olemas: kõik on mälestus, see lause, mille just kirja panin, on mälestus, ja mälestus on ka see sõna, mida sina, lugeja, viimasena lugesid.” (lk 18)

“Täiskasvanuiga toob kaasa hävitava kontrolli-illusiooni ning ehk isegi sõltub sellest. Pean silmas, et see kujutlus, et meil on võimu enese elu üle, lasebki meil end täiskasvanuna tunda, sest seostame täiskasvanulikkust iseseisvusega, sõltumatu õigusega otsustada, mis meiega järgmiseks juhtub. Illusiooni purunemine leiab aset varem või hiljem, see ei jää tulemata, ei jäta kohtumisele ilmumata, pole seda kunagi teinud. Saabudes tervitame seda suurema üllatuseta, sest mitte keegi, kes elab piisavalt kaua, ei üllatu, kui tema elu muudavad kauged sündmused, teiste inimeste tahtmised, ilma et neil endil oleks võimalust selles kas või pisutki sõna sekka öelda. Seesugused pikad protsessid, mis lõpuks meie elu juhtima asuvad, vahel selleks, et anda vajalik müks, vahel selleks, et meie säravaimaid plaanid põrmuks pihustada, on enamasti varjatud nagu maa-alused võnked, nagu tektooniliste kihtide vaevuhoomatavad nihked, ja kui maavärin viimaks kohale jõuab, kasutame sõnu, mida oleme õppinud kasutama enese rahustamiseks, nagu õnnetus, kokkusattumus, mõnikord ka saatus.” (lk 182)

ERRasjade
Maemaailm
Loterii

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/08/2015 in juan gabriel vasquez

 

Sildid: , , , , ,

David Foenkinos „Mälestused“

mälestusedDavid Foenkinos „Mälestused“
Tänapäev, 2015
Punane raamat

Tutvustus: „Mälestustes” jutustab nimetu mees enda ja oma perekonna loo. Tundeküllased mõtisklused vanadusest ja surmast, raskustest oma vanemate mõistmisel, armastusest ja abielust, loomisihast ja juhuslikkuse ilust on kirja pandud lihtsalt, ent peenetundeliselt ja humoorikalt, ainulaadses luuleliste lausetega stiilis. David Foenkinos (snd 1974) on prantsuse kirjanik ja stsenarist. Ta on kirjutanud kümmekond romaani, mis on võitnud hulgaliselt kirjanduspreemiaid ja mida on tõlgitud mitmekümnesse keelde. Eesti keeles on varem ilmunud tema menukaim romaan „Delikaatsus” (2013), mille põhjal valminud filmis mängis peaosa Audrey Tautou. Aastal 2015 linastus film ka „Mälestuste” ainetel.

Delikaatsus meeldis rohkem kui see, aga okei lugemine.

Katkeid

„Elu on nagu masin, mis uurib meie tundetust. Me elame surmad nii hästi üle. Alati on veider mõelda, et võime edasi minna isegi siis, kui oleme armastatutest ilma jäetud. Saabusid uued päevad ja ma tervitasin neid.“ (lk 13)

„Teiste jaoks läks elu edasi, jättes mind alati kõrvale, ja mina takerdusin liikumatute asjade aega. Mu seksuaalelu meenutas rootsi filmi. Vahel koguni subtiitriteta.“ (lk 66)

„Minu katsed armusuhetesse astuda ei lõppenud heidutava lärmi, vaid pigem rahulikult kulgeva meeleheitega. Alles hiljem sain teada, et kui tahad leida, siis ei tohi otsida. Kõik muudkui kordavad seda absurdset ütlust ja ometi vastab see tõele. Hiljem, ja üsna üllataval kombel, sain teada ka seda, et sama kehtib romaani kirjutamise puhul. Polnud tarvis tingimata ideede järel joosta, meeleheitlikult visandeid vihtuda, romaan ise pidi esimese sammu tegema. Tuli olla lihtsalt õiges seisundis, et romaan vastu võtta, kui ta peaks kujutlusvõime uksele koputama. Sõnad lähenesid mulle graatsilise nähtamatusega.“ (lk 67)

„Ma ei mõelnud enam lugusid välja nagu varem, vaid üritasin tulla väikse jututagavaraga. Sõnadega, mille eesmärk oli täita tühjus. On see üldse oluline, mida meil üksteisele öelda on? Vahel piisab lihtsalt kohalolust. Vanaisa ütles mulle enne suremist: „Jää veel natukeseks.“ Ta oli suremas, enam polnud midagi arutada, ja ometi väljendas ta soovi, et viibiksin tema juures. Aga miks ma siis kippusin vanaema unarusse jätma? Hiljem kummitas see mind pidevalt. Kõrge ea küsimus. Mida vanainimesed tahavad? Nad isoleerivad end vaikselt, liikudes tühjuse poole. Kõik, millest on võimalik vestlust arendada, kaob. Ja meie justkui valvame nende nukrust.“ (lk 68)

„Mulle tundub, et inimene armastab teisiti, kui ta on sisimas teadlik vanadusest. Ma ei räägi surmahirmust ega seksuaalsest buliimiast, mis oleks seotud meie olemise lühiajalisusega; ei, ma räägin kavatsusest koguda, võib-olla naiivselt, ilutagavara tulevasteks päevadeks, kui oleme füüsiliselt liikumatud. Armastasin naisi pärast seda aina enam, elasin iga nende pisiasja lummuses, nauding tundus mulle aina olulisem. Tahtsin, et naised anduksid mulle küsimusi esitamata, suudleksid mind nagu mu huulte vargad, jääksid igavesti võõrasteks, keda tunnen nii hästi. See polnud juhus, et mõtlesin sellele kõigele just nüüd; see oli nagu matustel tolle tüdrukuga vahetatud pilgud – tragöödia ja teatud tüüpi erootiline komöödia kuulusid alati tihedalt kokku.“ (lk 79-80)

„Minevik suudab toita vaid kümmet vestlusminutit.“ (lk 90)

„Võib-olla on õnne üks peamisi tundemärke see, et aeg hakkab kiiremini liikuma?“ (lk 187)

Kultuuritarbija60+
Lugemissoovitus

les-souvenirs-foenkinosfoenkinosfoenkinos2

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/08/2015 in david foenkinos

 

Sildid: , , , ,