RSS

Tag Archives: tõnu õnnepalu

Tõnu Õnnepalu „Mäed“

Naidendiraamat_esikaas.inddTõnu Õnnepalu „Mäed“
Eesti Draamateater, 2016
Näidendiraamat 26

Tutvustus: “Mäed” on Tõnu Õnnepalu (1962) neljas seni lavale jõudnud näidend (eelmised on „Sajand“, „Vennas“ ja „Ingeland“). „Mäed“ pani ta kirja 2015. aasta sügisel Lõuna-Prantsusmaal Alpide eelmäestikku peitunud Die linnakeses. „Mäed esietendus Eesti Draamateatris 14. Septembril 2016, lavastajas Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor.
Tõnu Õnnepalu: “Mägedes on sul reaalselt võimalik tõusta, omal jõul. Sa lähed teele ühe küsimuse, viha, murega südames. Sa lähed ja lähed, tõus pole kuigi järsk, aga miks see süda siis nii taob, miks sa hingeldad, miks higi selga mööda alla voolab? Oled alles metsas, midagi eriti ei paista, siis alles ilmub esimene vaade. Org on jäänud alla. Sina oled juba üleval. Ja jõuad sa õhtuks siis nii kõrgele kui jõuad, selle viimase nuki või serva pealt alla vaadates märkad ometi, et küsimust, millega tulema hakkasid, pole enam. Pole ka vastust. Küsimuse kadumine ongi vastus.”

MAED__0488

Näidendi tutvustus: Mäed on järsud. Kõik on seal järsk. Alles oli kõik selge ja klaar, avarus lõputu, järsku on kõik kadunud — ainult udu. Üks hooletu samm ja kadunud oled sa isegi… Mägedes on toetuspunkti leidmine iga hetk eluline, füüsiline küsimus. Taevasinasse tõusmiseks tuleb kõvasti maa külge klammerduda. Aga elus?
Vana Munk istub pingil ja vaatab mägesid. Ei kipu üles ega alla. On ise nagu mäed. Kas ta teab? Nii Poiss kui Tüdruk usuvad omal kombel, et teab. Igal juhul on ta ainus, kes neid siin kuulab, peale mägede. Aga mõistab ta neid või mõistab ta nende üle kohut või hoopis naerab nende üle? Või ehk on ta nende küsimuste ja nende armastuse vastu sama ükskõikne kui need kaljud ja see lumi seal üleval? Või hoopis…

Käisin üsna hiljuti seda etendust Draamateatris vaatamas. Ja ilmselt ei oskagi ma näidendit kui tekstiraamatut hetkel etendusest lahutada. Lugemine oli pigem kohapeal kogetu uuesti meenutamine ja läbielamine. Etendus mulle meeldis. See ei olnud põneva sündmustikuga haarav, vaid veidi mõtisklev ja filosoofiline, kuid selline lummav õhtustik ja meeleolu, mida aitasid luua ka lavakujundus ja muusika (tšellomängija laval).

xxx

Tüdruk:„Ma vist segan teid. Teate, mis tema ütleb, kui ma küsin, ega ma ei sega teda?
Mõnikord on ta niisugune, just nagu teie siin. Vaikib. Siis ma arvan, et ta on minu peale vihane ja võib-olla ongi. Seda, keda armastad, ikka vihkad. Vahel. Ja seda, kes sind armastab… Haa! Mul tuli praegu hirmus mõte. Aga see ei ole ju tõsi, ega? Et see, keda armastad… See vihkab sind… alati. Armastust ei või keegi välja kannatada.“ (lk 11)
MAED__0167MAED__0086

 

 

 

 

 

Tüdruk:„Targem tahaks olla. Teie vist olete hästi tark, et te üldse ei räägi. Või kes teab. Tema on ka tihti vakka, ei taha rääkida, aga ma ei usu, et see on tarkusest. Mis mõttes me vaikides targemad oleme kui rääkides? Vait olles lihtsalt me ei räägi oma lollust välja, jätame sügavmõttelise mulje.“ (lk 12-13)

xxx
„Poiss: Ootab?
Vanaeit: Ootab-ootab. Näh, söö nüüd. Soe supp,ma keerasin nõu rätiku sisse.
Poiss: See on ju talle, mitte mulle.
Vanaeit: Söö, mis sulle pakutakse. Seda peab ka oskama.
Poiss: Oskama, mida? Süüa?
Vanaeit: Vastu võtta, mis sulle pakutakse. Armastada on lihtne. Aga armastust välja kannatada, see on hoopis teine tera.“ (lk 42)

xxx

„Vanaeit: See inimese armastus, see on lind, kes otsib oksa, kus puhata.“ (lk 42)

xxx

ERR video

Etenduse arvustus

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”

lrk-8-9-2015-lõpetuse-ingelTõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”
Loomingu Raamatukogu 2015/8-9
Kultuurileht

Tutvustus: Autor sõidab 2014. aasta sügisel väikesele Lääne-Eesti saarele mõtisklema kunstist ja teatrist, ent jõuab oma kirjades paratamatult elu, surma ja armastuse lahinguväljadeni, taustaks ajatuim kõikidest draamadest – looduse suurejooneline vaatemäng.

Mõnus väike mõtiskluse raamat.

“Ja õhtul oli põhjapoolne meri jälle sama must, sama dramaatiline. Loodetaevas hõõgas pidulikult ja külmalt. Mustad pilveloomad rivis. Esimene täht üleval. Tunne – hea. See äkiline pööre, see külm tuul lõi elu sisse. Tegi õhu selgeks ja hinge kergeks. Suvi ja soojus olid ära tüüdanud. Nii nagu kõik tüütab, eriti veel hea, hea elu. Eks pärast, talvel, saa seda meenutada ja taga kahetseda. Siis, kui külm on ära tüüdanud. Nüüd on külm alles uus ja värske. Värske kannatus. Ergastav.

Muidugi, loominguliselt kõige ergastavam kannatus oleks armastuse kannatus. Aga ma ei ole armunud. Ja ei kavatse armuda ka. Kuidagi rumal ja sündsusetu oleks armuda vaid selleks, et hankida endale loominguliselt viljakaid kannatusi. Armuda kunsti nimel ( mida meie ajastu, meie kahe viimase sajandi kunstnikud lõputult on teinud). Inetu oleks teist inimest sellesse egoistlikku skeemi segada. Kui see kunst on tõesti selline moolok, et ta sööb vaid suuri, värskeid kannatusi, siis las ta parem nälgida. Kannatustesõltlaseks on sama rumal saada kui mis tahes sõltlaseks. Seni, kui saab, võiks olla nii vaba, kui saab.

Läksin läbi põhjapoolse toa kööki, kuulsin rabinat vastu akent. Rahe. Õues isemoodi lõhn. Lume lõhn segamini mere kalalõhnaga. Tuba vilu, kuigi ahi on kuum. Ega see maja talviseks elamiseks pole enam mõeldud. Aga veel pole talv. Rahesadu jäi üle. Ükspäev pöörab tuul jälle lõunasse, toob maheduse tagasi…. ” (lk19-20)

“Rahu ainus kodu on rahutus. Sinna igatseb ta alati tagasi. Jumalgi lõi elu, see tähendab, rahutuse, vaid selleks, et saada pühitseda seitsmenda päeva rahu. Kas tähtedevahelises eluta ruumis on rahu? Ei, sest seal pole ühtegi rahutut südant, kes seda igatseks.” (lk 35)

“Lugemiseks on vaja aega. Ja kohta. See ei ole üldse niisama. Tõeliseks lugemiseks on vaja tõelist aega ja tõelist kohta. Tõeliseks lugemiseks on vaja saart. On vaja müüriga piiratud aeda keset saart, mille üks nüüdseks surnud kirjanik kunagi rajas, on vaja päikeselist oktoobripäeva selles aias, leebet tuult, inimtühjust, liblikat, kes lehvib üle müüri edasi ja tagasi (ja iial ei tea, kas ta tuleb veel tagasi või kaob igaveseks), väikesi linde, kes ka aeda tulevad, lehelinde seekord, kes lendavad pehmel vurinal ja tasa siuksudes mööda sõstra- ja lillevarsi. Lõvilõugu, mis veel õitsevad, nii et seal on nende helepunast, nende tumepunast, nende helekollast, nende valget. Mungalilli ja võõrasemasid, “kelle palgelt” kastepiisad ei kuivagi. Ja seda teadmist, et sul pole mitte kuhugi minna, mitte midagi teha. Lugemiseks on vaja paradiisi.” (lk 53-54)

“Tarkus on tarkus vaid ühe korra, siis, kui sa saad aru. Teine kord on see juba kordamine ja kolmas kord niisama jutt, rumalus.” (lk 77)

Ekspress
Kaktus

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/09/2015 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Emil Tode „Mõõt“

mootEmil Tode „Mõõt“
Abraxas, Kirjastus Tuum, 1996

xxx

Uskuda poleks vaja, ega loota , ega armastada.

Aitaks, kui näha, mõelda ja unustada.

 

Kui ma ei näe seda kannu, kuhu ma valan vett,

siis ma valan tast mööda või kann hakkab üle ajama

või tal on pragu sees ja ta lööb lõhki ja vesi voolab ikkagi maha

ja mul tuleb uuesti kaevule minna.

 

Aga päevavalges on pime ja kunagi ma ei näe

Kannu, mida ma täidan, elu, mida ma elan,

ja kas see olengi mina, kes kallab

ja kelle käes on veekruus.“ (lk 16)

xxx

EPL

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28/08/2014 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Emil Tode „Raadio“

raadioEmil Tode „Raadio“
Eesti Keele Sihtasutus, 2002

Tutvustus: Nii nagu “Piiririigi” ja “Printsessi” puhul on raske esitada kokkuvõtvat lugu loost endast, nii ka nüüd. Sellele viitab ka teose üks neljast motost, tsitaat Dostojevski “Valgetest öödest”. Siiski on autor (nimena Tode, elufaktide poolest Tõnu Õnnepalu, kellel, nagu septembris ilmunud “Harjutustest” teada saime, juured Anton Nigovis) andnud raamid ette, väites, et tahab dokumenteerida oma suhte Liz Franziga, et sel viisil loota jõuda “Liz Franzi kadumise saladuse lahendamiseni”. Rein Veidemann, Postimees

„Raadio“ lugemine läks kuidagi vaevalisemalt kui eelnevate Õnnepalu omadega. Osalt on süüdi muidugi ka ajastus – pühad ja pikemad puhkehetked said läbi ja seetõttu ka lugemine katkendlikum. Samas ei saanud vist Liz Franz, kelle ümber kogu lugu tiirleb, mulle ka väga südamelähedaseks tegelaseks. Vaatamata sellele, et raamat on isegi pseudonüümi all kirjutatud, kerkib lugedes minategelasena silme ette ikka Õnnepalu kuju. Veidi kummaliselt mõjus pidev erinevate sõnade, nähtuste jms selgitamine, justkui oleks raamat tegelikult suunatud hoopis välismaalastele, mitte eestlastele. Sellest ja muudest tagamaadest räägib autor intervjuus.

Katkeid:
“Säärane „armastus“ (aga kuidas seda siis nimetada?), mis tähendab kõigi ideaalide ja ihade fikseerimist ühele inimesele, on äärmiselt rumal, lausa idiootlik. Sellel pole mingit pistmist tõelusega; samas ma ei tea, kas on olemas teistsugust armastust.“ (lk 96)

„Ma tean, et üldiselt ei lähe me üksteisele korda ja ainus, mis meid huvitab oleme me ise. Teised juhul ja sedavõrd, kuivõrd meid seob nendega mingi sentimentaalne või materiaalne huvi. Kui me loodame neilt midagi saada. Armastust. Raha. Aga kuskilt maalt muutub egotsentrism siiski haiguslikuks ja häirivaks.“ (lk 97)

“…selline asi nagu pühendumine ühele inimesele (/—/) on viga, ja traagiline viga. Sest kõigepealt on üks inimene liiga ebakindel ja ettearvamatu ollus, et rajada sellele kogu oma elu. Me unustame, et ka meie armastatul on omad plaanid. Ideaalil ei tohi olla plaane, ta peab olema nagu marmorkuju. Ja lisaks hakkab see, kellele pühendutakse, varsti tundma ennast ahistatuna. Mehed küll soovivad, et neile täielikult andutaks, kuid nad ei soovi sellepärast veel loobuda oma vabadusest.“ (lk 101)

” Uurisin möödajalutavaid paare. Õhtul jalutavad umbes 80% noortest siin paarikaupa, peamiselt segapaaridena. See näib olevat standard. Tihti on paarid ilmselt hädaga kokku klopsitud, parema puudumisel, et mitte erineda standardist. Vaatasin nende nägusid, olekut. Reeglina on see ebasümmeetriline. Ühel on peas õnnelik, rahulolev nägu, teisel enam või vähem ükskõikne, isegi tüdinud. Üks lõkendab, teine on hariliku jumega. Üks tahab käia ümbert kinni, teine talub vapralt seda ebamugavat liikumissituatsiooni. Sümmeetria on harv erand ja sellel on omakorda kaks varianti. Sagedasem on see, et mõlemad on üsna tüdinud nägudega, mõlema ilme kõneleb mõtetest ja kavatsustest, mis on seotud pigem millegi ees- kui kellegi kõrvalolevaga. Hämmastav, et see abieluline igavusharmoonia omandatakse juba nii varases staadiumis. Aga harjutamine teeb meistriks. Teine, haruldasem, sümmeetriavariant, on muidugi klassikaline armunud paar, teineteisele otsa vaatamas, mõlemad ihast lõkendamas jne. Siiski, peaaegu alati võib millestki vaevumärgatavast tuvastada, et ühe jaoks on see loodusjõud, absoluutne  psühhofüsioloogiline paratamatus, teise jaoks samuti, aga ainult peaaegu: osalt tuleb tal juurde näidelda, et rolli nõuete kõrgusel seista. Üks on, teine on ka. Samad sagedusseadused kehtivad muide ka samasooliste paaride, sõprade ja sõbrannade kohta. Ka sõpruses on ikka üks see, kes tahab, ja teine see, kes lubab, laseb sündida. Üks, kes ootab, ja teine, kellel meelest ära läheb.” (lk 199-200)

“Ma küsin endalt, kas ma üldse olen võimeline kellegi vastu püsivalt huvi tundma. Korralik sügav armumine on vist ikka kuidagi seotud nooruse ja rumalusega. Inimeste vahel pole ju tegelikult nii suurt vahet, et kellelegi neist oleks mõtet fikseerida oma tundeid. Rohkem kui kellelegi teisele.” (lk 376)

“Väga raske on leida moodust, kuidas inimesed saaksid elada vastavalt oma ideaalidele: liigikaaslaste seas, kuid omaette. Olles küll imetluse objektid, kuid mitte lastes ennast ära kasutada. Armastuseideaal muutub kiiresti anakronistlikuks. Tegelikult tahavad kõik elada endale ja et ka teised elaksid neile; kuna aga kõik tahavad elada endale, järgida oma isiklikku fantasmi, pole kedagi, kes elaks teistele. Siis on leiutatud viisakusmängud, kus ilmutatakse vastastikust huvi ja imetlust, vorst vorsti vastu. Pärast saab igaüks jälle oma elukapslisse tõmbuda. Lõppude lõpuks on seal kõige turvalisem. Elu sarnaneb aina enam sellele, mis olevat meie salajane suurim igatsus: embrüo, platsenta.” (lk 427)

Teised arvavad:

Sirp
Kirjandusblogi
Kadri Tüür (EKI) (lk 17)

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/01/2014 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Anton Nigov „Harjutused“

harjutusedAnton Nigov „Harjutused“
Eesti Keele Sihtasutus, 2002

Tutvustus: Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c´est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nigov on autor. Viibides TÕNU ÕNNEPALU nime all Pariisis ja juhatades seal Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.
Autori selgitus

Kaur Kender: “Harjutused” on raamat, mis on nagu päevik, nagu autobiograafia, nagu esseekogumik (harjutused!), mis aga on kirjutatud nagu lõbus seiklusromaan. Sest kell tiksub.

Mõnus lugemine nagu Õnnepalu ikka. Viimasel ajal jäävad silma mingid seosed raamatute vahel, mis lugemiseks satuvad. Kohati üsna kummalised seosed, kohati lihtsalt sarnaste teemade kordumine jne. Praeguse raamatu puhul näiteks hoopis see, et utor mainib palju Houellenbeqi, kelle teosed ka mulle meeldivad ja ühte neist ka üsna hiljuti lugesin. Korra on mainitud ka Murakami, tõdemusena, et „peaks ikka tema raamatuid ostma“ (lk 296)… Viimane raamat, mille ma just äsja  ostsin oli tema 1Q84… lugemata veel, ootab oma järjekorda. Aga seos järgmise raamatuga, mille kohe kätte võtan, on küll üsna teadlik ja mittejuhuslik – tulekul Emil Tode „Raadio“.

 

Katked teosest:

„Ma ei taha muutusi. Et minu elus midagi muutuks. Ärgu muutugu seal miski. Jäägu kõik endiseks. Ümberringi võib kõik muutuda, see on huvitav; erutav on jälgida reforme, katastroofe, revolutsioone, sõdu. Aga distantsilt. See on olnud suurim viga, kujutada ette, et ma tahan, et mu elu muutuks. Miks peaks elu muutuma. Muutumatunagi on ta häiriv. Niigi on mul raske midagi taibata.
Suurim õnnistus on rutiin ja ma olen pidanud, tänamatu, seda oma meeleheite allikaks. Ometi pole ma instinktiivselt otsinud muud kui stabiilsust. Muuta elu niivõrd korduvaks, et ta kustuks, kustutaks ennast ise, et ta ei segaks enam vaatepilti.“ (lk 9)

„Ma tean, et me kõik elame elu, mille me endale oleme valinud, ükskõik kui vastumeelne ta ka ei tunduks. Me oleme ta kord välja mõelnud ja siis elame teda. Siis pole enam midagi parata, Ohtlik on välja mõelda, ohtlik on unistada endale elusid, sest pärast neid tulebki elada. Ja see on tüütu.“ (lk 18)

„Ma ei tea, kas raamatute lugemine teeb targemaks või paremaks, kindlasti võib ta teha ka rumalamaks ja kurjemaks. Raamatud on ajaviide, sündinud sellest igavusest, mis on mõnede inimeste osa siin ilmas, ja määratud seda igavust leevendama. Täitma. Aga igavus on põhjatu.“ (lk 61)

„Kirjutamine on varjamise ja väljaütlemise mäng. Varjata nii, et kõik välja tuleks, kõik ära rääkida nii, et miski ei paljastuks.“ (lk 139)

„Ma proovin aina uuesti ja uuesti, aga elus ei saa mitte midagi proovida. Sa kas elad või ei ela, proovielu pole ette nähtud ja teist katset ei anta. Ikkagi on mul tunne, veel nüüd, neljakümnendal eluaastal, et päriselu polegi veel alanud, et see kõik on olnud ainult proov. Ja kas ma tahangi päris elu elada? Ma tahan teada saada, mis üks või teine asi on. Kui olen teada saanud, siis see mind rohkem ei huvita. Nii ei jõua muidugi kuhugi.“ (lk 146-147)

„Praegu tundub kellegi enam-vähem endavanusega sõprussidemete sõlmimine küll võimatu. Inimesed on nii valmis ja jäigad, mina ka. Paistab, et noorpõlvesõprust ei asenda miski. Nooruses me veel näitame ennast üksteisele, kuigi püüame varjata, aga siis veel ei oska: kest on alles nõrk, tunded löövad läbi. Enam midagi sellist ilmselt ei tule. See on küll kurb, sest siis pole elul ju enam midagi uut ja erutavat pakkuda.“ (lk 149)

„Kunsti ja üksinduse vahel on mingi intiimne ja keeruline seos, see on praegu nagu abielu. Kunst sünnib üksinduses(t). Isegi näitleja kunst, kui see on kunst, sünnib üksinduses. Näitleja on laval üksi, ta on inspireeritud olekus, ta räägib ju väljamõeldud inimestega, tegelastega, mitte inimestega. See on liigutav ja naeruväärne. Kõige üksildasem kunst on muidugi kirjutamine: nagu tõeline vaimust vaevatu räägid sa eikellegagi ja pöördud kõigi poole. Üksinduses on korraga midagi suurt ja midagi armetut, samuti kunstis. Ta on suur ja jälestusväärne. Ta on poolpõrunud vanapoisi üksipobisemine, ta on maailma vastupandamatu hääl. Üksindus ise on sealjuures kunst, oskuse mõttes üksi olla.“ (lk 154-155)

„Üksindus on salajane ideaal, kuigi kõik kardavad üksindust. Ometi hoidub igaüks võimalikult omaette.“ (lk 262)
„Samas, kõik tahaksid instinktiivselt olla vajalikud ja igatsetud, aga siis, kui endal tuju tuleb. Kui tuju pole, toru ei võta. Kui telekast tuleb huvitav saade, lõpetad kiiresti kõne. Hea on koos väljas käia, kinos ja restoranis, veel parem on lõpuks üksi koju minna. Kooselu peamine piin seisneb selles, et teist ei saa sobilikul hetkel sisse ja välja lülitada. Ideaal on ju elada „oma elu“, mitte teise elu, aga koos elades ei ole see kunagi õieti oma elu.“ (lk 262-263)

Bukahoolik

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/01/2014 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Tõnu Õnnepalu ”Flandria päevik”

flandriaTõnu Õnnepalu ”Flandria päevik”
Varrak, 2007

Kirjastaja kirjutab: Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis 2007. aasta sügisel kuu aega Brüsseli lähedal Flandrias vanas majas, kus mõned toad olid mõeldud külalistubadeks kirjanikele. Käesolev raamat ongi seal kirjutatud, kuid Õnnepalu ei kirjuta sugugi ainult Flandriast, kuigi ka sellest maast, selle keelest, ajaloost ja kirjanike maja lähimast ümbrusest saab nii mõndagi teada. Õnnepalu mõtiskleb mineviku ja oleviku, maa-ja linnaelu, Eesti ja Euroopa, üksinduse ja suhtlemise, kirjanduse ja elu üle. Ta vaatab looduse muutumist oma lähemas ümbruses ja kirjeldab seda väga haaravalt. Tõnu Õnnepalu on üks neid Eesti kirjanikke, kelle mõtisklusi on tõepoolest huvitav lugeda, tema keel on väga ilus, loomulik ja voolav, ta mõttekäigud on haaravad ja teadmised laialdased. Raamat, mis pakub tõelist lugemismõnu ja ka ajendit järelemõtlemiseks.

Taaskord raamat Õnnepalult, kus midagi nagu ei toimu, aga mõnus lugeda, eriti maal puhkuse ajal linnasaginast väljalülitatuna.

 

Katkeid:

”Miski pole tegelikult parem ja tasakaalustavam kui igapäevane kehaline töö. Inimestelt on see ära võetud, sellepärast nad ongi nii tasakaalust väljas ja rahutud. Aristokraadi elu pole igaühe jaoks. Ja aristokraadidki leidsid endale kehalist tegevust jahi, sõja, vähemalt jalutuskäikude näol.  Minul pole siin ei jahti ega sõda valida, jäävad ainult jalutuskäigud, rattasõidud. Ja niinimetatud vaimne töö. Vaimse töögi saladus seisneb selles, et ta tuleb muuta kehaliseks. Seda tuleb teha kogu kehaga, nii nagu mungad mediteerivad või laulavad või teevad oma teisi harjutusi. Vaimne on kõige kehalisem. Vaimne pole midagi lisaks, midagi muuseas, mingi elu kaunistus või eneseabi, mis kuskil vaimsel kursusel ära õpitakse. See on elu, mida elatakse sünnist saati. See ongi meie vaimne elu. Seda ei saa kõrvalt juurde võtta. Veel üks inetu moodne eksitus! Kogu see vaimsus. See paljuneb viimasel ajal nagu hallitus või mädanik. Kõik on kuidagi vaimsed. Aga kuidagi valesti. Tegelikult kõik ongi vaimsed, aga mitte nii, nagu nad tahaksid olla mõne moodsa spirituaalse retsepti järgi, vaid lihtsalt nii, nagu nad on, samamoodi, nagu neil on selline keha, sellised käed ja jalad, sellised juuksed ja silmad, on neil – meil – ka selline vaimsus, selline intellektuaalne tase, selline mõtlemine. Neid saab arendada, aga mitte ümber muuta. Ümbermuutmine on ainult ebaloomulikkusesse eksimine, selle tulemuseks on veelgi sügavam haigus kui see, millele rohtu otsitakse.” (lk 16)

”Sellist päeva enam ei tule. Põõsas ei ole mulle kordagi enam nii punane paistnud, niimoodi kumanud ja hõõgunud. Sest nüüd ma juba ootan seda. Siis see lihtsalt oli. Tuleb asjadel lasta olla, kui palju kordi seda sulle ütlema peab. Palju ja palju. Ja ikka ei aita. Õnneks kavaldab elu mu ootused siiski vahel üle ja ma märkan midagi. Kui ootad, ei märka midagi.” (lk 82)

”Telefon on olemas olnud juba sada aastat, et ta nüüd on taskus, tähendab ainult seda, et me mitte ainult kodus või tööl ei oota või ei karda tema helinat, ketti pidi veel ühe ootuse otsas, vaid oleme seda lakkamatult ja igal pool. Ja me ei julge teda ka välja lülitada, sest see oleks nagu iseenda elust ja ringlusest välja lülitamine. Kirju sai saata veel enne. Noh, nüüd me saame teha seda ööpäev ringi, samuti oodata vastust, Veel üks pidev sõltuvus. Ja mida meil siis niiväga rohkem üksteisele kirjutada on? Tegelikult aina vähem, sest aina vähem on meil üksteist vaja. See tähendab, aina rohkem, aga selles mõttes, et aina vähem meid üksteise jaoks on. Mugavam on saata meil kui helistada, sest see ei eelda otsest suhtlemisse astumist, aktiivsust, valmisolekut vastulöögi saamiseks ja andmiseks. Mugavam on kohtumisi mitte kokku leppida, sest alati võib mobiil taskus vahepeal heliseda ja mõni meie arvates tähtsam või kasulikum kohtumine ”vahele tulla”. Mitte et see tuleks, aga me ootame seda. Me ootame, et mobiil heliseks ja see oleks Issand Jumal. Või vähemalt Televisioon. Või Rahvuslik Loterii, kes teataks meile, et oleme võitnud sada miljonit, enam pole meil vaja midagi karta ega loota. Mis muidugi poleks nii, isegi kui see juhtuks. (lk 155-156)

”Aga nagu öeldud, ma ei tea ajaloost midagi. Ja järjest vähem tean. Ma arvan, et ma ei loe enam ajalooraamatuid. Aitab ka. Aus oleks jõuda selleni, et enam üldse raamatuid ei loe, oled niisama. Sest raamatute lugemine on lõpuks ajaviide nagu iga teinegi. Kujutad ette, et saad targemaks. Noh, ütleme, et saad ka. Kuni teatud punktini. Siis hakkad lollimaks tagasi minema. See oli vana Koguja, kes ütles, et kes lisab teadmisi, lisab valu. Sama hästi võiks öelda, kes lisab teadmisi, lisab teadmatust. Ja lõpuks teeb see ka sama välja.” (lk 172)

”Ma mõtlen, on elus üks aeg, kui sa loed raamatuid. Aga see võiks viia su aega, kui sa neid enam ei loe. Sest muidu see on ju ilmaaegu. Kui sa pead sinna aina lisama ja lisama, siis see on ju nagu sõelapõhi. Sa loed, mitte selleks, et teadmisi koguda, vaid selleks, et aru saada. Et väline teadmine ja sisemine olek kokku jookseksid, resonatsi läheksid. Siis ei tohiks raamatuid enam vaja olla, siis see peaks juba ise edasi töötama. Või kui sa siis veel loedki, ja miks mitte, siis on see nagu palveveski keerutamine. See ei vii kuhugi, see toob su paremal juhul siiasamasse, kus sa oled.” (lk 174)

”Ma luban, et kui ma hakkan uuest aastast päevikut pidama, siis sinna panen ma kirja ainult selle, mis toimub, mis on sündinud. Ei mingeid arutlusi ega ”mõtteid”. Lõpuks on need mõtted nii mõttetud. Kuhu nad meid ikka viivad. Arusaamisele? Aga arusaamisele millest? Sellest, mis me oleme ise välja mõelnud ja nimetame nüüd eluks või tegelikkuseks?” (lk 330)

Teised arvavad:

Sirp (Jan Kaus)
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Postimees
Jaanus Adamson
Lugemislaud
Kirjandusblogi

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 07/08/2013 in loetud teosed, tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , ,

Tõnu Õnnepalu „Paradiis“

paradiisTõnu Õnnepalu „Paradiis“
Varrak, 2012 (esmatrükk 2009)

Kirjastaja kirjutab: Paradiis on üks koht ja üks aeg. Koht – väike küla Hiiumaa läänerannikul metsa ja mere vahel, aeg – põhiliselt 1980. aastate lõpp. See aeg ja see koht jõuavad meieni kirjadena autorilt. Realistlikus, aga samas piibellik-müütilises laadis jutustavad need pihtimuslikud kirjad korraga autori enda, ühe küla ja seal elanud inimeste lugu.
Tõnu Õnnepalu maalib oma uues raamatus värvikaid pilte selle kauge ja üksildase paiga loodusest ja aastaaegadest, Paradiisi põliselanike veel tükati väga arhailisest elust, ning samas ka sellest lõbusast ajast 20 aastat tagasi, kui Eestisse tuli vabadus.
Raamatut ilmestavad omaaegsed mustvalged fotod ja Paradiisi kaart.

Lugesin seda raamatut ilmselgelt ainuõiges kohas – minu enda Paradiisis – lapsepõlvekodus, rannakülas, vanas vaikselt lagunevas majas… küla ise küll mitte nii hääbumas ja muust maailmast eraldatud kui Õnnepalu Paradiis. Samas on siiski kadunud paljugi, mis oli kunagi… Igal juhul oli äratundmishetki küllaga ja raamat väga armas.

Katked:

„Ma polnud veel käinud üheski teises riigis ja unistasin suurtest linnadest ja teistest maadest ja kõigist neist inimestest, keda sa pead seal kohtama. Paradiisis sa ikka unistad ära.” (lk 18)

„Üksindusega harjumine võtab aega pool elu, aga sellest lahti harjumine käib vist mõne kuuga.“ (lk 64)

„Aga mis ma öelda tahtsin, on see, et kuigi Paradiisi päevad olid mõnikord nii pikad, sest elu harilikkuse ja pikaldasuse käest pole pääsu mitte kuskil, siis ühtekokku, mida kaugemale nad jäävad, seda lühemad tunduvad kõik need aastad. Varsti on neist möödas juba sama palju, kui nad kestsid. Kuigi, jah, on nad lõppenud? Sest nii nagu Paradiisi ei saa tulla, sind pannakse sinna, nii ei saa sealt võib-olla ka minna, sest ma läksin siit ju mitu korda ja ükski kord see ei lugenud midagi. Võibolla on selle minemisega lihtsalt nii, et kui aeg täis saab, siis sind viiakse. Võetakse jälle ära sellest paigast.“ (lk 64-65)

„Kui mul ongi kahju ja natuke südames valus, siis selle ühe asja pärast: et kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastame, kui me seda ei leia.“ (lk 83)

„Ma vahel mõtlen, et võibolla on heagi, et vanad kohad jäävad mõnikord maha ja lagunevad ja nende asjad tassitakse laiali või põletavad uued inimesed nad ära, sest nad ei tea, mis need on, või mädanevad nad ära, sest katused lähevad läbi ja keegi ei jõua neid kõiki parandada. Sest muidu on inimese mälus liiga palju asju.“ (lk 91)

„Aga isegi kui mereääre kraam ei olnud seda väärt, et teda koju tassida, oli ta huvitav./—/

Nad tulid merelt ja nad tulid täiesti tundmatutest maadest, millest me teadsime ainult nime ja mille ilusa elu kohta me teadsime ainult legende. Need olid pakendid. Ja need olid nii ilusad. Me olime kindlad, et sisu peab olema veel parem.

Nüüd on nad lihtsalt prügi, mida aeg-ajalt hoogtöö korras, looduskaitse eestvõttel rannast koristatakse. Aga neid asju tuleb ka palju vähem, sest prügi merreheitmise keeldu järgitakse laevadel vist päris rangelt. Meretagust huvitavat maailma pole enam olemas. See on kõik üks harilik maailm. Ja neid asju saab poest lihtsalt raha eest ja nendesse maadesse saab samuti sõita lihtsalt raha eest. Aga raha on nagu nõidus, mis muudab asjad väärtusetuks prügiks ja kohad üksteisega sarnaseks.“ (lk 110-111)

„Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus?“ (lk 118)

„Naljakas, eks ole, me elaksime nagu selleks, ja elame kõik need talved, et pärast oleks kellelegi midagi jutustada. Et kui tuleb ometi keegi, siis oleks.“ (lk 142)

„Ma ei tea, mida tema minus otsis ega tea sedagi, mida mina temas. Tal oli sel ajal küll oma tüdruk ja sõpru, aga noorena me oleme ikkagi nii üksikud, et seda suurt ja teadmatut üksindust ei jõua täita ühedki tüdrukud ega poisid ega sõbrad. Sest ka nemad on üksikud. Imelik, eks ole. See tunne. See on vist see, et otsitakse. Ennast. Teises. Sest kus siis veel.“ (lk 142-143)

„Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on ju palju, kes on ilusad ja kenad ja toredad, ja sa vaatad neid ja nad ongi ilusad ja kenad ja toredad ja kõiki neid võiks ühteviisi armastada, nagu muidugi võiks armastada ka vähem ilusaid, kenasid ja toredaid. Ja vahel armastadki. Aga siis on ometi üks inimene. Ja see on hoopis teine lugu. Tema on nagu eluvesi ja nagu juur, mis seob sind sügava maailmaga, ja nagu su peegel ja nagu õhtutuul, millest sa kunagi ei tüdi.
Kohtadega on just nii. Vähemalt minul Paradiisiga oli küll. Ja on. Et ta oligi rohkem nagu üks inimene kui üks koht. Kuigi ta oli nii vähe inimeselik. Aga kas tõeline inimeselikkus, mida me võibolla otsime ka armastuses, polegi hoopis nii karm ja raske, et me iga kord, kui oleme sellele peeglile liiga lähedale kummardanud, sealt eemale kohkume? Ja katsume põgeneda.“ (lk 175)

„Sest ma vaatan, et iga inimene on siin maailmas nagu üks sõnum. Aga mitte enda jaoks. Enda jaoks pole me mingid sõnumid ja isegi kui teised meile ütlevad, et oleme, me ei usu. Ja oma sõnumit otsime me teistelt, nende huulte pealt ja nende silmadest ja nende keha piirjoontest. See on meeleheitlik otsing, sest eks meil ole kange valu teada saada, mis me oleme.“ (lk 188)

Teised arvavad:
Sirp
EPL intervjuu autoriga
Postimees intervjuu autoriga
Klassikaraadio saade raamatust
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Tõnise lugemispäevik
Sehkendamine
Danzumees
RaamatutubaKirjandusblogi
Bukahoolik

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/06/2013 in loetud teosed, tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , ,