RSS

Tag Archives: tuum

Jan Kaus “Tõrv”

tõrvJan Kaus “Tõrv”
Tuum 2015

Tutvustus: Lugu sellest, kuidas olevik ja õnn on nagu koit ja hämarik.

Raamat sellisest kategooriast, mida on hea lugeda, aga mõne aja pärast ei oska midagi öelda selle kohta.

“Tema seksis minuga selleks, et mind kodustada, mina seksisin temaga selleks, et avastada maailm. Mina seksisin selleks, et rohkem seksida, tema seksis selleks, et vähem seksida. Tema selleks, et siduda, mina selleks , et lahti sõlmida. Ühel hetkel meeltesegaduses nagu alati, mõtlesin nii: kui juba Edvin mind tahtis, kui ta mind juba niimoodi seal higiseid kehasid täis reivikeldris rajalt maha võttis , siis peab elus peituma ju veel teisigi võimalusi. Muidugi ei hakanud ma kohe niiviisi mõtlema, sellise mõtte vormumine võttis aega umbes viisteist aastat. Sama kaua, kui võttis Edvinal aega minust võõrduda. Mind nagu mööblieset nurka asetada.” (lk 50)

“See on nagu tõrvatilgaga meepotis. Mis on absoluutselt teine asi kui meetilk tõrvapotis. Täielik ebavõrdsus – meetilk tõrvapotis suudab ja muudab palju vähem kui tõrvatilk meepotis.” (lk 67)

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 05/01/2016 in jan kaus, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Jan Kaus ”Ma olen elus”

ma-olen-elusJan Kaus ”Ma olen elus”
Tuum, 2014

Tutvustus: Tunnustatud kirjaniku Jani Kausi viies romaan, autori kõige komplekssem lugu, mis liigub läbi kolme põlvkonna 20. sajandi rahutust keskpaigast tänapäevani välja. Suur osa romaani tegevusest leiab aset fiktiivsel Tarurootsi poolsaarel, kus okupatsiooni ajal tegutses mesindussovhoos ja puhkasid julgeolekutöötajad ning kus pärast taasiseisvumist inimtegevus üheksavägiste ja kikkaputkede ees vaikselt taandub. Poolsaare maade vastu hakkab huvi tundma geneetiliselt muundatud ravimtaimi tootev suurfirma, mille üks kummaline töötaja peidab ennast Tarurootsi puhkemajaks muudetud vanas jaamahoones. Nii rullub lahti kihiline lugu kohavaimust, maast ja merest, isadest ja poegadest, juhuslikkusest ja tähenduslikkusest, hingedest ja masinatest, naistest ja meestest, meest ja lilledest, surmast ja surematusest, poliitilisest manipulatsioonist ja ajaloo taagast, luhtunud kavatsusest ja sitkest lootusest ning kõike ületavast elujanust.

See raamat väga hingelähedaseks ei saanud. Tegelaste paljusus tegi ka lugude jälgimise veidi keerukaks.

Katkeid

”Maria pidi selleks surema, et Eve saaks aru – olulised tunded ei kao kunagi kuhugi, aeg kasvatab neile vaaba peale, nad justkui tarduvad, uued sündmused katavad neid, aga siis piisab vaid ühest tugevamast tõukest, kui tunne puutumatult aja kihtide alt jälle esile tungib.” (lk 42)

”Eks inimesed osutusid siingi enam-vähem samasugusteks. Isegi kui nad sulle otsa vaatasid, oli sageli tunne, et nad vaatavad tegelikult enda sisse.” (lk 175)

”Sa ütlesid kunagi midagi sellist, et olulised tunded Sinu sees ei tundu vananevat, neile kasvab lihtsalt peale päevade kiht, aga kogu selle rutiini ja eluga harjumise all elavad oma sooja elu need hetked, mil me kellegagi kokku sulasime, mil me olime kellelegi nii lähedal, et ulatusime temast läbi, et need hetked on nagu magma maakera südames – seda katab koorik, aga see koorik – aeg – ei suuda soojust lõplikult lämmatada. Umbes nii Sa ütlesid ja see oli ilus. See on midagi muud, kui mina näen ja usun. Ma näen, et inimene on naljakas masin. Ühelt poolt hästi keeruline ja kompleksne, osaliselt arusaamatu. Soe küll, aga ikkagi masin. Masina töö tekitab soojust. Nagu ikka. Soe ja naeruväärne masin. Talumatult naeruväärne.” (lk 240)

Teised arvavad:

kultuuritarbija60+
Liivametsa lugemised
Aare Pilv

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/02/2015 in jan kaus

 

Sildid: , , ,

Emil Tode „Mõõt“

mootEmil Tode „Mõõt“
Abraxas, Kirjastus Tuum, 1996

xxx

Uskuda poleks vaja, ega loota , ega armastada.

Aitaks, kui näha, mõelda ja unustada.

 

Kui ma ei näe seda kannu, kuhu ma valan vett,

siis ma valan tast mööda või kann hakkab üle ajama

või tal on pragu sees ja ta lööb lõhki ja vesi voolab ikkagi maha

ja mul tuleb uuesti kaevule minna.

 

Aga päevavalges on pime ja kunagi ma ei näe

Kannu, mida ma täidan, elu, mida ma elan,

ja kas see olengi mina, kes kallab

ja kelle käes on veekruus.“ (lk 16)

xxx

EPL

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28/08/2014 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Elo Viiding „Nõelad“

nõeladElo Viiding „Nõelad“
Tuum 2013

Tutvustus: Elo Viidingu uus luulekogu „Nõelad“ on tema kolmeteistkümnes raamat ja tõestab, et Elo Viiding on tõusnud eesti luule tippude hulka, kelleta 21. sajandi alguse eesti kirjandust on võimatu ette kujutada. Elo Viidingu luule on alati olnud täpne ja irooniline, sotsiaalselt aktiivse luuletaja looming. Nii on ka „Nõelad“ äärmiselt eloviidinglik luulekogu – terav ja sotsiaalne, meie tänapäeva elu halastamatult pildistav.

xxx

Väikeste suurmeeste

väikekodanlikud naised

räägivad mida nad ostsid

vastavatud kaubamajast

no mida nad ostsid siis:

nad ostsid

nad ostsid

nad ostsid

nad ostsid

 

nad ostsid

midagi imearmsat

selles võib kindel olla!

 

Mida nad saaksid kanda

panna selga ja jalga

puhkudel mil nad tahavad saada

seda mida osta ei saa (lk 18)

xxx

Looming

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/08/2014 in elo viiding

 

Sildid: , , ,

Armin Kõomägi „Minu Mustamäe“

mustamaeArmin Kõomägi „Minu Mustamäe“

Tuum 2013

Tutvustus: Minu Mustamäe“ on Armin Kõomäe uus novellikogu, mis on jagatud kaheks – „Mustamäe lood“ ja „Muud lood“ – ja kus keskse teemana tõuseb esile Mustamäe. Armin Kõomäe lugudes on nostalgia ühendatud groteskiga, sügavalt isiklikud meeleolud on põimunud tänapäeva elu iroonilise kujutamisega. Armin Kõomägi on tänapäeva eesti kirjanduse tugevamaid novelliste, tema tekste iseloomustab täpne sõnakasutus, põnevad tegelased ja novellilik puänt. „Minu Mustamäe“ on hea lisandus eesti kirjanduse varasematele Mustamäe-teemalistele tekstidele, nagu Mati Undi „Sügisball“ ja Arvo Valtoni „Mustamäe armastus“. Huvipakkuv ja nauditav raamat nii neile lugejatele, kel on olnud kokkupuudet Mustamäega, kui ka kõigile teistele.

Katked

 

„Vaatasime üsna ühetaolisi hauaplaate väga erinevas vanuses inimestele. Kehitasime õlgu. Siis aga märkas keegi ühe plaadi nurka graveeritud logo. See kuulus ühele autofirmale. Lähemal uurimisel selgus, et ka kõikide teistegi kivide nurkades võib samalaadseid märke leida. Toyota, Kia, BMW, Opel jne.

„Autojuhid?“ pakkus keegi.

„Mkm,“ raputas Laureen pead. Ta oli äkki väga tõsiseks jäänud. „Otse vastupidi.“

„Jalakäijad?“

Laureen noogutas, pühkides silmanurgast pisara. Ta seisis ühe plaadi ees, mille nurgas võis ära tunda Audi neli rõngast.

„Siin puhkavad allaaetud jalakäijad.“ (lk 147)

 

„Rahvuskangelased?“ pakkus keegi.

„Teatud mõttes küll,“ vastas giid. „Väike vihje: vaadake lahkunute vanust.“

Hasartne pomin juhatas sisse ühise rehkendustunni. „Seitsekümmend viis! Kõik on lahkunud selles vanuses,“ teatas sakslasest pereisa, uhke oma matemaatliste oskuste üle.

„Nii see on,“ nõustus Laureen. „Kaksteist aastat tagasi käis valitsus välja programmi „Team-75“. Selle mõte oli päästa riiklik pensionisüsteem kollapsist ning samal ajal pakkuda finantstuge noortele lastega peredele. Kõigi vanaemade ja vanaisade puhul, kes loobuvad vabatahtlikult elust enne seitsmekümne kuuendat sünnipäeva, lubas riik maksta kümne aasta jooksul toetust nende kahele lapsele poole pensioni ulatuses. Kuna keskmine oodatav eluiga oli ületamas juba kaheksatkümmet, hoidis riik niiviisi hulga raha kokku, samal ajal kui noored said vajalikku finantsabi. Nii et tõesti, siin puhkavad rahvuskangelased.“ (lk 148-149)

/mõlemad tsitaadid jutust „Ekskursioon“/

Looming
Klassikaraadio
Maemaailm
Intervjuu autoriga

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18/08/2014 in armin kõomägi

 

Sildid: , , , ,

Elo Viiding „Teised“

teisedElo Viiding „Teised“
Tuum, 2012

Tutvustus: Elo Viiding kuulub kaasaegse eesti luule tippude hulka, kes on avaldanud ka sõnavahedat ja iroonilist proosat. 2008. aastal ilmunud novellikogu „Püha Maama“ pälvis kriitikutelt häid hinnanguid ja oli lugejate hulgas populaarne. Elo Viidingu uus proosaraamat „Teised“ sisaldab kuus novelli ja ka siin raamatus on Elo Viidingu iga sõna täpne ja kirjutatud lood on väikesed täiuslikud tervikud. Samas, võrreldes „Püha Maamaga“ ei ole sarkasm nii lõikav, lood on realistlikumad, mõtlikumad, leebemad ja tegelasi mõistvad. „Teised“ räägib inimestest, kes elus on mingil põhjusel teised, mitte esimesed. „Teisteks“ ongi neid muutnud võimetus konkureerida „esimestega“ ja äärmuslik kohanematusetunne. Aga samas, kui poleks „teisi“, poleks ka „esimesed“ esimesed.

Järjekordne novellikogu. Olen nüüd üsna järjest päris mitu neid lugenud ja kõik eesti naiskirjanike omad. Kangrot ja Viidingut ühendab veel seegi, et tuntud ka kui luuletajad. Neid kolme raamatut (Maarja Kangro „Dantelik auk“, Tiina Laanemi „Õnnelik jää“ ja Elo Viidingu „Teised“) on nii mõnedki koos käsitlenud, nt Maalehes Jürgen Rooste ja Kätlin Kaldmaa Sirbis. Raske öeldagi, milline neist nüüd kõige enam meeldis, igal olid omad head hetked ja need mis nii väga ei istunud.

katked:

„Mäletan, kuidas ema rääkis, et mu õe isa oli täpselt samasugune – tema nauding pidi alati olema esmatähtis, teistel tema kõrval tuli oma naudingud alati koomale tõmmata. Ja ega teda ei huvitanudki nauding, vaid teadmine piiramatutest naudinguvõimalustest – ta isegi ei nautinud oma naudingut, sest pidi olema alati valvel, et tema võimalused naudinguks oleksid suuremad kui teiste omad.
Oma naudinguid saigi ta tõenäoliselt vaid tänu teiste suuremeelsusele nii aplalt kollektsioneerida. Kuid mitte kunagi tunda – naudingut ei saa kunagi tunda seda lõpuni kulutamata, kogemata seda naudinguhetkel ühe ja ainsana.“ (lk 21, Teised)

„Tahan, et meie kahekõne õnnestuks; et me kumbki ei peaks tundma, nagu seda poleks olnud – mis tähendaks, et see oli tähtsusetu.“ (lk 121, Kestmine)

Teised arvavad:

Sirp

Zaum

Looming

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/12/2013 in elo viiding, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Jan Kaus „Hetk“

hetkJan Kaus „Hetk“
Tuum, 2009

Tutvustus: „Hetk“ on mõtlemapanev romaan meie ajast ja meie kohast, tagasivaadetega lähiminevikku. Autorit iseloomustab võime tabada ajas olulist ning seda usutavalt ja hingeminevalt kirja panna. Nagu Jan Kausi eelmises populaarses romaanis „Tema“ on ka selle
raamatu keskseteks teemadeks lähisuhted, usalduse võimalikkus inimeste vahel, armastus ja ükskõiksus.

Raamat meeldis. Väike tsitaat intervjuust autoriga: „Joosepi ja Eda probleem, unistuste teostamatus, on põlvkondadeülene. Et vaimsete huvidega inimene surub need mingil põhjusel maha, need hääbuvad, pihustuvad või jäävad vähemaks, elu teeb omad korrektiivid…. Mulle meeldiks, et kui inimene hakkab taksojuhiks või ämmaemandaks, siis selle juures jääks ta edasi loominguliseks. Tegelikult võiksid kõik loominguga tegeleda. Ükskõik, kas see paistab kellelegi professionaalne või mitte.“

katkeid:

„Nad istusid Arvedi pakse köiteid tulvil korteri köögis ning Joosep rääkis, kuidas ta käib tänavatel ja vaatab vastutulevaid inimesi. Temast paiskus: ühel hetkel sain aru, et neid on nii palju, neil on enamasti nii enesekindel nägu peas, nad lähevad kuhugi, keegi ei paista olevat kuidagimoodi eksinud, keegi ei paista olevat segaduses, ja ma ei taha öelda, et nad polegi segaduses või eksinud aga nad vähemalt oskavad seda varjata, see tähendab aga, et nende meelest on mõtet seda varjata, aga kui on mõtet seda varjata, siis on mõtet ka kõigel muul, ja see on väga, väga hea, et on mõtet, ma ei taha, noh, ma ei jutlusta siin eksistentsialismi ega midagi sellist, kuigi see kõlab väga-väga eksistentsialistlikult, eks, nagu absurditunde aabitsa esimene lehekülg. Ma lihtsalt tahan küsida, et kui neil kõigil on selline nägu peas, kas nad peavad siis oma elu mõttekaks, noh, mitte võib-olla seda, aga eesmärgipäraseks. Aga see on ainult Tallinn. Tallinn on väike linn, tõesti väike linn, pooleldi nagu küla, linn, mis teeb linna nägu, teeb endale justkui linna näo pähe…“ (lk 72-73)

„Hetk seisab nende ümber nagu müür, miski tsementeerib nad sellesse kinni.“ (lk 105)

„… teate, mis on teie ja meie põlvkonna põhiline erinevus? Ei, aga oleks väga huvitav teada, vastas Joosep. Meie lahutame oma abielu viiekümneselt, teie kolmekümneselt, vastas Arved. Kui te ülepea abiellute, lisas ta, ohkas ja lisas ohke lõppu: demokraatia ja turumajanduse ja kogu tarbimise põhiline nõrkus on see, et vabadus ja võrdsus ei sobi hästi omavahel kokku.“ (lk 164-165)

teised arvavad:

Looming
EPL
Vikerkaar
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Toomas Vint
Loterii
Kiiksu lugemisarhiiv
Noore individualisti kirjanduslikud aated
Niijanaa
Heli lugemisvara

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 01/10/2013 in jan kaus, loetud teosed

 

Sildid: , , ,