RSS

Tag Archives: varrak

Michel Houellebecq „Alistumine“

alistumineMichel Houellebecq „Alistumine“
Varrak, 2016

Tutvustus: Michel Houellebecqi kuues romaan „Alistumine“ ilmus 2015. aasta alguses ja põhjustas Prantsusmaal palju poleemikat islamiga seotud küsimuste provokatiivse käsitlemise tõttu. Lähituleviku düstoopiaks nimetatud romaani tegevustik toimub 2022. aasta Prantsusmaal, kus presidendivalimistel on kahe suure partei, Rahvusrinde ja Islamiliidu vahelises jõukatsumises poliitiliste kokkumängude tõttu peale jäänud viimased. Prantsusmaal algab uus ajastu ja islamipartei karismaatiline liider Mohammed Ben Abbes hakkab ühiskonnas uusi norme kehtestama: koolisüsteem viiakse vastavusse koraani õpetusega, lubatud on polügaamia, naised ei käi enam tööl, vaid pühenduvad perele ja kodule. 
Romaani peategelane on keskealine ja üksildane Sorbonne’i ülikooli professor, dekadendist kirjaniku Joris-Karl Huysmansi uurija François, kelle elu on intellektuaalses plaanis ummikus ja ka armastus näib olevat talle selja keeranud. Huysmans pöördus hilises keskeas kristlusesse ja leidis seeläbi meelerahu. Kas suudab islam vaigistada eksistentsiaalseid änge, millega seisab 21. sajandi esimesel poolel silmitsi keskealine Euroopa mees François?

Intrigeeriv teema ja teadmine, et teose ilmumine suurt meediakära tekitanud, ilmselt tõstsid ootused kõrgemale kui vaja. Raamatu alguse osa meeldis rohkem, aga siis kuidagi hoog vaibus. Ei ole parim tema teostest, aga  huvitav lugemine siiski.

„Samamoodi nagu kirjandus, võib ka muusika vapustada, pakkuda emotsionaalset elamust, tekitada sügavat kurbust või ekstaasi; samamoodi nagu kirjandus, võib ka maalikunst hämmastada, panna maailma uue pilguga nägema. Kuid üksnes kirjandus suudab teis tekitada tunde, et olete kontaktis teise inimvaimuga, selle vaimuga tervikuna, kõigi tema nõrkuste  ja kogu suurusega, kõigi tema piiride, väikluse, kinnisideede ja uskumustega; kõige sellega , mis teda liigutab, huvitab, erutab või temas vastikust äratab. Üksnes kirjandus võimaldab teil atuda kontakti surnud inimese vaimuga, ja seda otsesemal, täielikumal ja sügavamal moel, kui suuaks isegi vestlus sõbraga – kui sügav või pikaajaline ka ei oleks sõprus, mitte kunagi ei avata end vestluses nii täielikult kui tühja paberilehe ees, tundmatu adressaadi poole pöördudes.“ (lk 6)

Rabarberibulvar
Müürileht
Sirp
Kultuuritarbija60+
Marcalt maailmale

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , ,

Michel Faber „Imelike uute asjade raamat“

imelike asjadeMichel Faber „Imelike uute asjade raamat“
Moodne aeg
Varrak, 2016

Tutvustus: Pühendunud usumees Peter sõidab elu põnevaimale missioonile: ta peab levitama ristiusku teises galaktikas planeedil Oaas. Abikaasa Bea jääb Maale meest tagasi ootama. Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.
Michel Faber (snd 1960) on sündinud Hollandis ja üles kasvanud ning koolis käinud Austraalias. 1990. aastatel kolis ta Šotimaale, kus elab tänaseni. Faber on õppinud medõeks ja sel alal ka töötanud. 1990. aastatel hakkas ta abikaasa Eva julgustusel põhjalikumalt kirjutamisega tegelema, ta on avaldanud viis novellikogu ja kuus romaani ning võitnud mitmeid kirjandusauhindu. Eesti keeles on temalt ilmud novellikogu „Fahrenheiti kaksikud” (LR 2016).  

Üsna mahukas raamat, mille lugemine läks üsna kiirelt J Üks viimase aja haaravamaid raamatuid.

„Rõõm oli nii hajuv ja raskesti tabatav: otsekui mõni varjemustriga ööliblikas, mis võis, kuid ei pruukinud peita end sinu ees metsas, võis olla ka ära lennanud.“ (lk 202)

„Kui suur rõõm ja kergendus oli Sinu kirja saada. Ma olen Sind nii väga igatsenud. Seda enam, et ma olen hakanud mõistma, kui uskumatult haruldane – ja samas uskumatult HÄDAVAJALIK – on olla kontaktis vähemalt ühegi inimesega meie elus, keda me saame armastada ja usaldada. Oh jaa, me muidugi arutame töökaaslastega haiglas igasugu asju, abistame neid, kes on hädas, ajame juttu võõrastega, poemüüjatega ja „sõpradega“, keda oleme juba aastaid tundunud, kuid kellega me mingit lähedust ei tunne. See on kõik omamoodi tore, aga vahel tunnen ma, nagu oleks mul pool hinge puudu.“ (lk 366)

„Sõnad olid siirad, kuid tundusid pisut sunnituina. See tähendab, et ta oleks need spontaanselt välja öelnud, kui Bea oleks olnud tema käte vahel, pea tema kaenla all puhkamas, aga …. Samu sõnu ekraanile tippida ja seejärel kosmose avarustesse saata oli teine lugu. See muutis tunnete värvi ja varjundit, täpselt nagu odav koopia röövib fotolt soojad toonid ja üksikasjad. Tema armastusest Bea vastu oli saamas järjekoomiks ning temal puudusid oskused vormida seda erksavärviliseks ja kujundlikuks maaliks nagu kord ja kohus.“ (lk 387)

Marcalt maailmale
Castorbakar

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel faber

 

Sildid: , , , ,

Zadie Smith „Valged hambad“

valged hambadZadie Smith „Valged hambad“
Moodne aeg
Varrak, 2005

Tutvustus: Jamaica ja inglise päritolu noore kirjaniku esikteos “Valged hambad” osutus erakordselt edukaks. Raamat võitis rea prestiižikaid auhindu, sealhulgas ka Guardiani ja Whitbreadi esikteose auhinna. Zadie Smithi on kujutatava haarde osas võrreldud ka Dickensiga, tema lugu hõlmab Jamaicat, Türgit, Bangladeshi ja Indiat, kuid põhitegevus toimub siiski Londoni põhjaosas.
Raamatu kaks peategelast on keskealised mehed, Archie Jones ja Samad Iqbal. Nad kohtuvad Teises maailmasõjas ning jäävad sõpradeks ka pärast seda. Archie võtab naiseks Jamaicalt pärit ilusa Clara ja neil sünnib tütar Irie. Samad abiellub südi Alsanaga ja neil sünnivad kaksikud pojad.
Kirjanik maalib kireva pildi tänapäeva paljukultuurilises Londonis elavatest eri põlvkondadest, nende probleemidest ja lootustest. Ta muigab heasoovlikult oma tegelaste üle ja suhtub mõistvalt nende nõrkustesse. Tulemuseks on teos, mis pakub tõelist lugemisrõõmu. Raamatu põhjal on valminud ka 4-osaline telefilm.

Natuke vaevaliselt läks see raamat mul, ei olnud päris minu maitsele.

„Naljakas asi see tänapäeva maailm. Kuuled, kuidas tüdrukud klubi WCs räägivad:“Jaa, ta tõmbas uttu ja jättis mu maha. Ta ei armastanud mind. Ta lihtsalt ei suutnud armastusega tegemist teha. Ta oli omadega liiga perses, et osata mind armastada.“ Kuulge, kuidas see juhtus? Mis meid selles armastusvääritus sajandis ikkagi veenis, et oleme kõigele vaatamata inimestena, liigina väljapaistvalt armastusväärsed? Mis sundis meid arvama, et inimene, kes ei suuda meid armastada, on mingil kahjustatud, puudulik, väärtalitlev? Ja iseäranis siis, kui nad asendavad meid jumalaga või nutva madonnaga või Kristuse näoga ciabatta-kuklis – siis me nimetame neid hulludeks. Luuludest vaevatuks. Regressiivseks. Me oleme nii veendunud iseenda headuses ja oma armastuse headuses, et me ei suuda taluda mõtet, et miski võib väärida meist rohkem armastust, meist rohkem kummardamist. Õnnitluskaardid ütlevad meile pidevalt, et kõik inimesed väärivad armastust. Ei. Kõik inimesed väärivad puhast vett. Mitte kõik inimesed ei vääri kogu aeg armastust.“ (lk 476)

Ekspress
Sehkendaja
Sirp
Raamatukoi

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, zadie smith

 

Sildid: , , , ,

Michel Houellebecq „Platvorm“

platvormMichel Houellebecq „Platvorm“
Varrak 2016

Tutvustus: Houellebecqi kolmanda romaani „Platvorm” (2001) peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus” – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine.
Michel Houellebecq (snd 1956), keda kriitika kaldus tema loometee alguses pidama tühipaljaks skandalistiks, on paarikümne aasta jooksul avaldanud kuus romaani ja tõusnud tänapäeva Euroopa tuntumate ja hinnatumate kirjanike hulka. Ehkki „ametliku” tunnustuse saavutas kirjanik alles 2010. aastal, kui võitis romaaniga „Kaart ja territoorium” Prantsusmaa prestiižikaima kirjandusauhinna Goncourt’i preemia, sai ta laiema lugejaskonna seas populaarseks juba oma esimeste proosateostega „Võitlusvälja laienemine” ja „Elementaarosakesed”.

xxx

„Mu isa suri aasta eest. Ma ei usu sellesse teooriasse, mille kohaselt inimene saab päriselt täiskasvanuks siis, kui surevad tema vanemad; inimene ei saa iialgi päriselt täiskasvanuks.“ (lk 7)

„Just suhtes teisega saada teadlikuks iseendast; just see muudabki suhte teisega väljakannatamatuks.“ (lk 65)

„Lugemata elada on ohtlik, siis peab leppima eluga, see aga võib tähendada, et pead riskima.“ (lk 68)

„me loome mälestusi, et surmahetkel vähem üksi olla.“ (lk 91)

„Inimene harjub eraldatuse ja sõltumatusega ära; see ei ole tingimata hea harjumus.“ (lk 133)

„Vale on väita, et inimesed on unikaalsed, et igaüks neist kannab endas mingit kordumatut isikupära. Enamasti püütakse asjata eristada individuaalseid elusaatusi või iseloome. Kokkuvõttes pole inimolendi ainulaadsus midagi muud kui tühjalt kõmisev absurd. Schopenhauer kirjutab kusagil, et me mäletame omaenda elu pisut paremini kui mõnd ammu loetud romaani. Jah, nii see ongi: ainult õige pisut paremini.“ (lk  134)

Marcalt maailmale

Maemaailm

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20/01/2017 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , ,

Katrin Johanson „Läbikäidavad toad“

LabikaidavadToad_KAANED_135x206_011015.inddKatrin Johanson „Läbikäidavad toad“
Varrak, 2015

Tutvustus: Keset arulagedat sõjaaegset julmust sõlmisid Els ja Ado ühes Siberi kolka­küla raudteejaamas kokkuleppe, mis järgnenud aastakümnetel unustusehõlma vajus. Üle poole sajandi hiljem kerkib see taas päevakorda, kui Elsi noor sugulane Ege kuuleb oma vaartädi juhuslikku mälestuskildu aferisti kuulsusega eraklikust Adost. Ege hakkab aimama, et nood kaks tähendavad teineteisele palju rohkemat kui üksnes juhuslikku noorpõlvetuttavat. Vaheldumisi Elsi ja Adot külastades saab Ege teada kahe kangekaelse ja uhke inimese kummaliselt põimunud elukäigust, sidemest, mis sai alguse 1930. aastatel Nõmme aedlinnas ja jäi püsima nii sõjaaja katsumustes kui ka okupatsiooniaja viletsuses.
„Läbikäidavad toad” on Katrin Johansoni (snd 1972) debüütromaan. Autor on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti erialal, töötanud õpetaja ja ajakirjanikuna ning illustreerinud raamatuid. Esikteose kirjutamiseks andsid talle tõuke lapsepõlves kuuldud ja eredalt mällu sööbinud lood.

xxx
„Els oli terve elu nii tugev, kui üks habras naisolevus – ma loodan, et te pole feminist – üldse olla saab. Olnuks ta nõrgem, oleks ta ehk õnnelikum olnud. Tugevus teeb inimesed üksikuks.“ „Mina olen vastupidist märganud: tugevad tõmbavad magnetina inimesi enda külge.“ „Ja jäävad sealjuures üksikuks. Inimsuhted on fassaad. Tegelik on vaid see, mis toimub meie sees. Kuidas see meie noor luuletajanna Kareva ütleski? Midagi sellist, et kõige üksikum ollakse armastuses. Tal on täiesti õigus. See kehtib mitte ainult paarisuhte kohta.
Õigupoolest on mistahes suhet armastuseks nimetada vale, sest armastus on sisemine seisund, äratundmine. Aga minugipoolest – me võime talle ju mingi objekti ehk sihi välja mõelda, nagu tavaks. See loob meis illusiooni, et suudame oma armastust kuidagiviisi voolusängi suunata, ehkki tihti satume kogu täiga lihtsalt sängi,“ muigas Ado, ilma et see mõjunuks vana narri vaimutsemisena.
„Isegi jumalaarmastuses ollakse üksi, kuid sel juhul juletakse see vähemalt välja öelda, sest Jumal oskab alati jätta mulje, et ta ei kuulnudki,“ lõpetas mees naerdes. (lk 37)

„Inimene on ainus liik, kes lubab endale sentimentaalsust, sest loomariigis ei jää taoliseks ebaotstarbekuseks ja mängimiseks aega. Iseasi on empaatiaga – samastusmisoskusega, mis aitab elus püsida. Tõeliselt tugeva empaatiavõimega inimesed on alati kinnised ja valmis petma, sest teavad, mida ligimesed neilt tegelikult ootavad. Ja see ei ole valus, inetu või ebamugav tõde, vaid sobiv vale, mida pikisilmi oodatakse.“ (lk 38)

„Hoopis ilma valeta aga inimene ei saa. Mõtelge kas või sellele, et ka ükski teine loom ei saa, sest pettemanööver aitab ellu jääda.“(lk 39)

„huvitav vaenlane meeldib rohkem kui igav sõber.“ (lk 40)

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20/01/2017 in katrin johanson, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Mart Kadastik „Nüüd ma siis kirjutan“

kadastikMart Kadastik „Nüüd ma siis kirjutan“
Varrak, 2016

Tutvustus: Taasiseseisvumisaja ühe mõjukama ajakirjandustegelase, Postimehe kauaaegse juhi Mart Kadastiku raamatus „Nüüd ma siis kirjutan“ rullub lahti neli aastakümmet Eesti ajakirjanduse ajalugu, teljeks Eesti suurima ajalehe Postimees ja suurima meediaettevõtte Eesti Meedia ülesehitamine. Siin põrkuvad ning põimuvad isiksused ja ideed, lootused ja pettumised, siirus ja silmakirjalikkus. 
„Nüüd ma siis kirjutan“ on ajatruu dokument, aga ka tundlik mõtisklus ajakirjanduse olemusest ja ajakirjanikuks olemisest. Kadastik toob avalikkuse ette nii mõndagi igavesest võitlusest meedia sees ja selle ümber, millest me seni pole midagi teadnud või oleme teadnud väga vähe. Ja muidugi nii mõndagi ka inimestest: kolleegidest, konkurentidest, omanikest.  
Endine Edasi ja Postimehe ajakirjanik Tiit Pruuli on Mart Kadastiku elutööd võrrelnud kiriku ehitamisega keset küla. „See, kuidas Mart seda kirikut vaatamata oludele järjest rohkem küla keskele nihutas, oli omaette fenomen,“ kirjutab Pruuli. „Seda, millist hinda tal meie kõigi kiriku ehitamise eest maksta tuli, teab lõpuni vaid Mart ise.“
„Nüüd ma siis kirjutan“ on esimene niivõrd isiklik ja sügav sissevaade nüüdisaja Eesti ajakirjandusse.

Huvitav lugemine kui ajakirjanduse ajalugu veidikenegi huvi pakub. Kahju ainult, et hea raamatu idee on natuke rikutud liigse kibestumisega.

Õhtuleht

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in loetud teosed, mart kadastik

 

Sildid: , , ,

David Malouf „Teispool Paabelit“

teispoolDavid Malouf „Teispool Paabelit“
Varrak, 2004
Moodne aeg

Tutvustus: David Malouf sündis Bris­bane’is, tema isa on pärit Liibanonist, ema inglane. Võib-olla ka päritolu tõttu käsitleb ta oma romaanides sageli väga erineva eluviisiga inimeste kohtumisi.
Maloufi kaheksanda teose, “On meeles Paabel” tegevus toimub tuhande kaheksasaja neljakümnendatel aastatel Queenslandis. Briti päritolu, kuid 16 aastat aborigeenide hulgas elanud heidik ilmub tühermaalt briti kogukonda. Tema tulek kutsub esile suure segaduse, teravdades juba niigi esmaasukate seas tuntavat ebakindlust ja ohutunnet. Malouf, kes on ka luuletaja, on andnud seda kõike edasi imeliselt poeetilises proosas ja maalinud ülimalt meeldejääva pildi üheksateistkümnenda sajandi keskpaiga Austraaliast.
Raamat jõudis 1993. aastal Bookeri preemia lõppvalikusse ja võitis prestiižika IMPACI auhinna.

See raamat ei kõnetanud mind.

„Tundus, nagu oleks ta tänini näinud maailma mitte omaenese silmadega, mitte läbi oma ainukordse mina, vaid kellegi säärase silmadega, kes alati teiste seltskonnas viibis, ka siis, kui ta oli üksi, see oli seltsimina, mida alati ümbritses koosluse soojus, mis pakkus kaitset kõige tumeda ja samas ka asjade pimestava valguse eest, kuid ka teadmise eest, et kusagil on paik, kus see mina võiks olla ta ise.“ (lk104)

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in david malouf, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,