Reeli Reinaus “Vahtralehevaha”
R. Reinaus, 2011
xxx
päike kaob kõhklevalt saare taha
kivid on vaiksed kuid meri ei maga
tasa ta valvab mu südame üle
kiivalt ta kiigutab und oma süles
mu mõtete üle laotub vaikus ja rahu
maailm enam mu meelde ei mahu
kuniks eemalt kostab õhtune kägu
taas näen silmade ees sinu ilusat nägu
(lk 26)
xxx
nõudmiseni 