Raija Siekkinen „SEE oli siin“
Kultuurileht, 2007
Loomingu Raamatukogu
Hea mõtisklev lugemine, mis küll väga tugevat emotsiooni ei tekitanud.
„Lõpuks ometi võiks ta unustada, lõpuks ometi oleks ta vaba, nii oli ta mõelnud, kui elutoa nurka välivoodile magama heitis, teadmata, et kõik jääb alles , nagu liiga kauaks külla jäänud külalise sigaretiotsaga lauaplaadile põletatud jälg või lõhutud klaas, mille kilde leiad kapi alt veel aastaid hiljemgi. Mälu: asjade, helide enesesse kogutud tähendused, tähenduste kihistused, kuni ühegi sügise või kevade lehed ei ole ainult selle sügise või kevade lehed; mitte lihtsalt päikseloojang, vaid selle õhtu päikseloojang.“ (lk 22)
„Ajale kahe armastuse vahel mõtles ta kui ruumikale, valgele toale, mille akende taga vahetuvad kiirustamata aastaajad. Seintel on hommikuse valguse peegeldusi. Kostab klaverimängu; sellega suureneb tubade arv, kusagil kaugemal on noor, valgesse riietunud tüdruk klaveri taga; tuul hõljutab aknakardinaid. Aeglane ärkamine, aja pehme kiigutus, paljaste jalgade hääl puupõrandal. Toaõhus on tunda lillede, õunte, hommikuse leebe tuule lõhna, ja parfüümi, ja puhaste triigitud riiete ja mööblivaha lõhna. Pärastlõunased varjud on pikad ja jahedad; raamatu lehed kahisevad tasakesi. Nüüd muusika lakkab.“ (lk 55)
„Ta oli näinud ema õmbluskorvi elutoas, selles poolelijäänud heegeldustööd, see oli sinna jäänud viimasest suvest siin, ma mäletan selle suve pikka, viivitavat valgust, kuidas varjud pikenesid, mis tunne oli, kui päike loojus, ja pimedus vallutas maa. Ta puudutas heegeldustööd, ei saanud aru, mis sellest tulema pidi: mis ta peaks sellega tegema, üles harutama, võrguniidi keraks kerima?“ (lk 56-57)
Kultuuritarbija60+
Heli lugemisvara
nõudmiseni 