Muriel Barbery “Siili elegants”
Varrak 2012
Moodne aeg
Kirjastaja kirjutab: Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff, kujundanud Dan Mikkin.
Pariislanna Renée Michel elab ja töötab väga uhkes majas. Ta on majahoidja. Tüüpilise majahoidjamuti fassaadi taga elab Renée aga salaelu: ta jumaldab kauneid kunste ning ahmib endasse kirjanduse, heli- ja filmikunsti tippteoseid. Samas majas elab ka intellektuaalselt varaküps 12-aastane Paloma, kes on otsustanud elust lahkuda. Ta püüab inimkonda otsekui entomoloogi pilguga vaadeldes välja selgitada, kas maailmas leidub midagi, mille nimel tasuks edasi elada. Kahe peategelase taustal saab lugeja tuttavaks kireva seltskonnaga ning näeb aset leidmas suurt hulka pisikesi, kuid olulisi sündmusi. See on raamat äratundmisest, ilu vabastavast jõust ja rahust.
1969. aastal Casablancas sündinud Muriel Barbery on filosoofiat õppinud ja õpetanud Prantsuse kirjanik, kes on tohutule menule vaatamata suutnud meedia eest peidus püsida. 2006. aastal suurema reklaamikärata ilmunud „Siili elegants” sai suust suhu leviva info toel väga kiiresti lugejate lemmikuks ning on tänaseks tõlgitud paljudesse keeltesse.
Hea raamat! Huvitav, et juba teises raamatus, mida viimasel ajal lugenud mainitakse Anna Kareninast pärit tsitaati – ”Kõik õnnelikud perekonnad sarnanevad üksteisega, iga õnnetu perekond on aga õnnetu omamoodi” (Hiljuti siis David Lodge raamatus ”Mõtleb…”)
Ilmselge vihje vist, et ammu oleks aeg ka see teos käsile võtta nagu olen pikalt plaani pidanud 🙂
Katkeid:
“.. pole midagi naiivsemat kui künism. Seda põhjusel, et küünik usub ikka veel kõigest väest, et maailmal on mõte, ja kuna ta ei suuda sellest lapsepõlves õpitud lorast üle saada, võtab ta täpselt vastupidise hoiaku. “Elu on pask, ma ei usu enam millessegi ja naudin seda tülgastuseni” – nii räägibki ju segadusse sattunud naiivitar.” (lk 46)
“Paljudel intelligentsetel inimestel on nagu mingi viga küljes: nad arvavad, et intelligentsus on eesmärk omaette. Neil on üksainuke soov: olla intelligentne. Mis on äärmiselt totakas. Ja kui intelligentsusest tehakse eesmärk, siis toimib see imelikult: intelligentsuse olemasolu ei tõenda mitte leidlikkus ega intelligentse vaimu loomingu lihtsus, vaid selle eneseväljenduse keerukus. ” (lk 150-151)
Teised arvavad:
Sirp
Sehkendamine
Südamelähedaselt
Järje hoidja
Loen ja kirjutan
nõudmiseni 