RSS

Tag Archives: punane raamat

Jean-Paul Didierlaurent “Ettelugeja 6.27-ses rongis”

ettelugeja_627ses_rongisJean-Paul Didierlaurent “Ettelugeja 6.27-ses rongis”
Punane raamat
Tänapäev, 2016

Tutvustus: Guylain Vignolles töötab tehases, kus valmistatakse raamatutest paberimössi. Ta vihkab oma tööd ja elu, kus on ainult üks nauding: istuda iga päev kell 6.27 rongi ja lugeda seal kõva häälega ette koletisliku tehasemasina lõugade vahelt päästetud lehekülgi. Just sellest harjumusest, hävingust säästetud sõnade paiskamisest maailma, saab alguse Guylaini seiklus, mis annab ta elule viimaks tähenduse. Sest ühel päeval on Guylainil rongis kaasas Julie-nimelise üksildase noore naise päevik. Ja seda võlutud publikule deklameerides armub ta Juliesse lootusetult.„Ettelugeja 6.27-ses rongis” räägib sõnade ja kirjanduse jõust nende inimeste elude kaudu, kelle see jõud on päästnud.

Mõnus lugemine, kuigi mingit sügavamat emotsiooni ei tekitanud.

Lugemissoovituse blog
Loterii

 
 

Sildid: , , , ,

Massimo Gramellini „Ilusaid unenägusid“

ilusaidMassimo Gramellini „Ilusaid unenägusid“
Tänapäev, 2014
Punane raamat

Tutvustus: Ühel lumisel vana aasta viimase päeva hommikul ärkab 9-aastane Massimo pika meeleheitliku karje peale ning leiab oma isa jõulupuu eest maast. Juhtunud on midagi kohutavat. Ta ema on kadunud, jättes maha vaid nõrga parfüümihõngu poisi tuppa ja kägaras hommikumantli ta voodi ette. Kuhu ta kadus? Kas ta tuleb kunagi tagasi? Ja kas Massimo saab kunagi võimaluse ema ees eelmisel õhtul toimunud tüli eest vabandada? Mitmekihiline ja vaimukas romaan on lugu 40 aastat hoolikalt hoitud saladusest ning samas poisist, kes peab lisaks täiskasvanuks saamise valudele püüdma ka leida oma elu laiali lagunenud kilde, avastamaks viimaks, et ta ema ei olnud üldse see naine, kelleks Massimo teda pidas. Romaani käimapanev episood pärineb Torinost pärit autori enda elust. Ka tema kaotas 9-aastaselt traagiliselt oma ema. Gramellini on pikalt tegutsenud ajakirjanikuna, esimese romaani avaldas 1960. aastal sündinud autor alles 2010. aastal. Kaks aastat hiljem ilmunud “Ilusaid unenägusid” pälvis kiiresti palju tähelepanu Itaalias ning on nüüdseks tõlgitud juba väga paljudesse keeltesse.

Kirjutamisstiililt üsna ladus ja mõnus lugemine, aga teema  poolest väga lähedaseks ei saanud. Ilmselt minu jaoks liiga palju (pikalt) leinamist ja enesehaletsust.

Katkeid

„Kui sind ei armastata, on see suur kannatus, kuid mitte kõige suurem. Suurim kannatus on see, kui sind enam ei armastata. Ühepoolse armumise korral piirdub meie armastuse objekt oma armastuse eitamisega. Meilt võetakse ära midagi, mille oleme saanud vaid meie oma kujutelmade kaudu. Aga kui vastastikune tunne lakkab seda olemast, lõhutakse brutaalsel kombel kahe inimese jagatud energia. See, kes maha jäetakse, tunneb end nagu karamell, mida on lutsutatud ja siis välja sülitatud. Ta on süüdi milleski määratlematus.“ (lk 23)

„Ühe poisi hinges on põgenemine ja kõige kindlam teadaolev viis põgeneda iseenda eest on armuda kellessegi, kes sulle ei sobi.“ (lk 83)

„Ei vasta päris tõele, et tahetakse alati seda, mida pole kunagi olnud. Kui inimene tunneb end halvasti, eelistab ta seda, mis tal on kogu aeg olnud.“ (lk 121)

Kultuuritarbija60+
Blogistaja blogi
Maemaailm

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/04/2016 in loetud teosed, massimo gramellini

 

Sildid: , , , ,

Amelie Nothomb „Helge nostalgia“

helgeAmelie Nothomb „Helge nostalgia“
Punane raamat
Tänapäev 2015

Tutvustus: Tänu diplomaatidest vanematele veetis Amélie Nothomb suure osa oma lapse- ja nooruspõlvest Jaapanis ja mujal Aasias. Sellest räägivad tema tuntuimad romaanid „Jumala lapsepõlv”, „Jahmatus ja värinad” ning „Armastuse sõda”. Romaanis „Helge nostalgia” naaseb Nothomb pärast kahtkümmet aastat Jaapanisse oma lapsepõlveradadele, kus temast tehakse dokumentaalfilmi. Endale ainuomases stiilis kirjeldab ta möödanikust tuttavaid paiku ning taaskohtumisi oma kunagise kallima ja armastatud hoidjaga, aga ka elu Jaapanis pärast maavärinat, hiidlainet ja Fukushima tuumaõnnetust 2011. aasta märtsis. Amélie Nothomb (snd 1966) on üks tänapäeva hinnatumaid ja ka auhinnatumaid belgia kirjanikke. „Helge nostalgia” on tema kahekümne teine romaan.

Mõnus kerge lugemine, raamat on üsna õhuke ja hõreda tekstiga, läheb kiirelt. Mingeid põnevaid sündmustekäike siin pole, aga nagu pealkirigi viitab – selline helge emotsiooniga ühepäevalugemine.

“Kõigest, mida armastame, saab fantaseering.” (lk 5)la-nostalgie-heureuse-281888-250-400

“Tokyo meenutab mulle mõne maniaki pidurdamatut lobisemist: ma ei mõista tema kõne ülesehitust, ma ei suuda eristada lauseid ega kirjavahemärke, mul ei jää üle muud, kui see järeleandmatu ja absurdne vool endast läbi lasta. Võin mõne kvartali ära tunda, nagu tunnen ära tegusõna, aga ma ei tea, miks see seal paikneb. Ma tahaks küsida: “Mida sa seletad?”, aga Tokyo ei lase mul sõna sekka öelda. Nii et lepin kaotusega.” (lk 73)

Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 05/01/2016 in amelie nothomb, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Juan Gabriel Vasquez “Asjade kukkumise hääl”

asjade kukkumiseJuan Gabriel Vasquez “Asjade kukkumise hääl”
Tänapäev, 2015
Punane raamat

Tutvustus: Juan Gabriel Vásquez (Colombia, Bogotá, 1973) on mitmete auhinnatud romaanide autor, tõlkija, esseist ja ajakirjanik. Mario Vargas Llosa on nimetanud teda “üheks originaalseimaks hääleks Ladina-Ameerika kirjandusmaastikul”. “Asjade kukkumise hääl” on lugu pinevast sõprusest, armastusest, perekonnast, hirmus elanud põlvkonnast ja püüetest jääda ellu rasketel aegadel. Raamat pälvis 2011. aastal Alfaguara preemia, hispaaniakeelse maailma ühe tähtsama kirjandusauhinna.

Natuke kaugeks jäi see raamat.

Katkeid:

“Ja samas kinnitan ma endale, et oleme oleviku hindamises täiesti kohutavad, võib-olla seepärast, et olevikku pole tegelikult olemas: kõik on mälestus, see lause, mille just kirja panin, on mälestus, ja mälestus on ka see sõna, mida sina, lugeja, viimasena lugesid.” (lk 18)

“Täiskasvanuiga toob kaasa hävitava kontrolli-illusiooni ning ehk isegi sõltub sellest. Pean silmas, et see kujutlus, et meil on võimu enese elu üle, lasebki meil end täiskasvanuna tunda, sest seostame täiskasvanulikkust iseseisvusega, sõltumatu õigusega otsustada, mis meiega järgmiseks juhtub. Illusiooni purunemine leiab aset varem või hiljem, see ei jää tulemata, ei jäta kohtumisele ilmumata, pole seda kunagi teinud. Saabudes tervitame seda suurema üllatuseta, sest mitte keegi, kes elab piisavalt kaua, ei üllatu, kui tema elu muudavad kauged sündmused, teiste inimeste tahtmised, ilma et neil endil oleks võimalust selles kas või pisutki sõna sekka öelda. Seesugused pikad protsessid, mis lõpuks meie elu juhtima asuvad, vahel selleks, et anda vajalik müks, vahel selleks, et meie säravaimaid plaanid põrmuks pihustada, on enamasti varjatud nagu maa-alused võnked, nagu tektooniliste kihtide vaevuhoomatavad nihked, ja kui maavärin viimaks kohale jõuab, kasutame sõnu, mida oleme õppinud kasutama enese rahustamiseks, nagu õnnetus, kokkusattumus, mõnikord ka saatus.” (lk 182)

ERRasjade
Maemaailm
Loterii

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/08/2015 in juan gabriel vasquez

 

Sildid: , , , , ,

David Foenkinos „Mälestused“

mälestusedDavid Foenkinos „Mälestused“
Tänapäev, 2015
Punane raamat

Tutvustus: „Mälestustes” jutustab nimetu mees enda ja oma perekonna loo. Tundeküllased mõtisklused vanadusest ja surmast, raskustest oma vanemate mõistmisel, armastusest ja abielust, loomisihast ja juhuslikkuse ilust on kirja pandud lihtsalt, ent peenetundeliselt ja humoorikalt, ainulaadses luuleliste lausetega stiilis. David Foenkinos (snd 1974) on prantsuse kirjanik ja stsenarist. Ta on kirjutanud kümmekond romaani, mis on võitnud hulgaliselt kirjanduspreemiaid ja mida on tõlgitud mitmekümnesse keelde. Eesti keeles on varem ilmunud tema menukaim romaan „Delikaatsus” (2013), mille põhjal valminud filmis mängis peaosa Audrey Tautou. Aastal 2015 linastus film ka „Mälestuste” ainetel.

Delikaatsus meeldis rohkem kui see, aga okei lugemine.

Katkeid

„Elu on nagu masin, mis uurib meie tundetust. Me elame surmad nii hästi üle. Alati on veider mõelda, et võime edasi minna isegi siis, kui oleme armastatutest ilma jäetud. Saabusid uued päevad ja ma tervitasin neid.“ (lk 13)

„Teiste jaoks läks elu edasi, jättes mind alati kõrvale, ja mina takerdusin liikumatute asjade aega. Mu seksuaalelu meenutas rootsi filmi. Vahel koguni subtiitriteta.“ (lk 66)

„Minu katsed armusuhetesse astuda ei lõppenud heidutava lärmi, vaid pigem rahulikult kulgeva meeleheitega. Alles hiljem sain teada, et kui tahad leida, siis ei tohi otsida. Kõik muudkui kordavad seda absurdset ütlust ja ometi vastab see tõele. Hiljem, ja üsna üllataval kombel, sain teada ka seda, et sama kehtib romaani kirjutamise puhul. Polnud tarvis tingimata ideede järel joosta, meeleheitlikult visandeid vihtuda, romaan ise pidi esimese sammu tegema. Tuli olla lihtsalt õiges seisundis, et romaan vastu võtta, kui ta peaks kujutlusvõime uksele koputama. Sõnad lähenesid mulle graatsilise nähtamatusega.“ (lk 67)

„Ma ei mõelnud enam lugusid välja nagu varem, vaid üritasin tulla väikse jututagavaraga. Sõnadega, mille eesmärk oli täita tühjus. On see üldse oluline, mida meil üksteisele öelda on? Vahel piisab lihtsalt kohalolust. Vanaisa ütles mulle enne suremist: „Jää veel natukeseks.“ Ta oli suremas, enam polnud midagi arutada, ja ometi väljendas ta soovi, et viibiksin tema juures. Aga miks ma siis kippusin vanaema unarusse jätma? Hiljem kummitas see mind pidevalt. Kõrge ea küsimus. Mida vanainimesed tahavad? Nad isoleerivad end vaikselt, liikudes tühjuse poole. Kõik, millest on võimalik vestlust arendada, kaob. Ja meie justkui valvame nende nukrust.“ (lk 68)

„Mulle tundub, et inimene armastab teisiti, kui ta on sisimas teadlik vanadusest. Ma ei räägi surmahirmust ega seksuaalsest buliimiast, mis oleks seotud meie olemise lühiajalisusega; ei, ma räägin kavatsusest koguda, võib-olla naiivselt, ilutagavara tulevasteks päevadeks, kui oleme füüsiliselt liikumatud. Armastasin naisi pärast seda aina enam, elasin iga nende pisiasja lummuses, nauding tundus mulle aina olulisem. Tahtsin, et naised anduksid mulle küsimusi esitamata, suudleksid mind nagu mu huulte vargad, jääksid igavesti võõrasteks, keda tunnen nii hästi. See polnud juhus, et mõtlesin sellele kõigele just nüüd; see oli nagu matustel tolle tüdrukuga vahetatud pilgud – tragöödia ja teatud tüüpi erootiline komöödia kuulusid alati tihedalt kokku.“ (lk 79-80)

„Minevik suudab toita vaid kümmet vestlusminutit.“ (lk 90)

„Võib-olla on õnne üks peamisi tundemärke see, et aeg hakkab kiiremini liikuma?“ (lk 187)

Kultuuritarbija60+
Lugemissoovitus

les-souvenirs-foenkinosfoenkinosfoenkinos2

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/08/2015 in david foenkinos

 

Sildid: , , , ,

Francesc Miralles „Armastus pisiasjadest“

showFrancesc Miralles „Armastus pisiasjadest“
Punane raamat
Tänapäev, 2014

Tutvustus: Samuel ärkab 1. jaanuari hommikul, olles kindel, et uuel aastal pole tema jaoks varuks midagi põnevat. Ent siis tungib tema korterisse kummaline külaline, kes on otsustanud jääda. Noore kodutu Mishima ilmumine viib Samueli teekonnale, kus ta avastab, kuidas igapäevased pisiasjad võivad tekitada orkaani ja äratada südame, mis olnud aastaid uinunud. Barcelonas sündinud Francesc Miralles (1968) on kirjanik, esseist, tõlkija ja muusik, kes kirjutanud mitmeid menukaid teoseid ja pälvinud arvukaid kirjanduspreemiaid.

Väga mõnus lugemine. Selline armas ja lihtne, samas oma veidrustega. Helge, aga veidi ka nukra alatooniga, bittersweet.

Katkeid

„Jahe õhtu oli katnud uduga köögiaknad, mille taga vaikides õhtusööki valmistasin. Mulle pole kunagi päeva viimased tunnid meeldinud, sest valge aja lõppedes lõppeksin justkui isegi. Just siis lööb üksindus oma nähtamatud kihvad kõige sügavamale.“ (lk 18)

„Aatomid on nagu tähed. Needsamad tähed, millega kirjutati Kabiri laulud või Piibel, on kasutusel ka kollases ajakirjanduses või juuksurisalongi infolehes. Kas mõistate, kuhu oma jutuga sihin?“
„Ei.“
„Toon siis teise näite, et iga loll ka aru saaks. La Sagrada Familia katedraali ja Auscwitzi müüride ehitamiseks sobivad ühesugused telliskivid. Kivid on ükskõik, nende kasutus on see, mis loeb. Kas nüüd saate aru?“
„Vist küll.“
„Nii et kui räägime tellistest, tähtedest või aatomitest, on tähtis hoopis see, kes neid juhib ja mis kasutust neile anname. Teisisõnu, pole tähtis, kes me oleme, vaid see, mida selle olemisega peale hakkame. Vahet pole, kas elada 650 000 tundi või kuus ja pool. Tunnid ei loe midagi, kui ei oska nendega midagi peale hakata.“ (lk 29)

„Aga otsides ei leia tegelikult mitte kui midagi tõeliselt olulist.“ /—/ „Selleks, et kohtuda, pead end vabaks laskma. Eelarvamustesse laskudes jätad märkamata selle, mis su omaenese nina all sünnib.“ (lk 70)

„Näed? Olen parandamatu Seda ma tahangi öelda: pean õpitu unustama, et minust saaks taas normaalne inimene. Kultuur on kui taustamüra, mis ei luba mul elu võtta sellisena, nagu see on. Kultuur ei tee kedagi õnnelikuks. Tahaksin olla kultuuritu või siis tark maamees, kes oskab ennustada vihmasadu ning uinub ja tõuseb päikesega.“ (lk 143)

„See, mis tundub üksi olles õnnistus, osutub tõetunnil keeruliseks, kui selleks mitte valmis olla. Teiste austuse väljateenimiseks on vaja tarka südant, sest palju kergem on võita pahameelt kui armastust. Kui keegi sind ründab, hakkad vastu, aga mida teha siis, kui keegi näitab avalikult välja oma armastust? Võime selle võtta lihtsalt teadmiseks, aga armastusest lahtiütlemist tuleb õppida.“ (lk 145)

Teised arvavad:804_large9788493718343amor_en_minusculaamor-em-minusculaamorenminusculaimages
Lugemiselamused
Kultuuritarbija60+
Loen ja kirjutan
Maemaailm
Palamuse raamatukogu

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/11/2014 in francesc miralles

 

Sildid: , , , ,

David Foenkinos „Delikaatsus“

showDavid Foenkinos „Delikaatsus“
Tänapäev, 2013
Punane raamat

Tutvustus: Nathalie’l on kõik, et olla õnnelik. Ta on noor ja ilus ning tema abielu on täiuslik … kuni ta abikaasa ootamatult sureb. Elurõõmu kaotanud naine pühendub aastateks täielikult tööle, suutmata kujutleda enda kõrval ühtki teist meest. Kuid iseeneselegi ootamatult suudleb ta ühel päeval oma veidrikust kolleegi. Uskumatu paar põgeneb jahmunud, mõistmatute ja kadedate töökaaslaste silme alt, et oma tärganud tunnetes selgusele jõuda.
See on jutustus kõikehaaravast leinast, tunnete kaotamisest ja taasleidmisest, delikaatsusest ja armastuse kummalistest teedest.
“Delikaatsus” on praeguseks pälvinud kümme kirjandusauhinda ja tõlgitud mitmekümnesse keelde. Aastal 2011 valmis romaanist ka film (e. k „Õrnad tunded”), Nathalie rollis Audrey Tautou.

Katked:

„John Lennoni diskograafia, kui ta poleks 1980. aastal surnud

„Still Yoko“ (1982)

„Yesterday and Tomorrow“ (1987)

„Berlin“ ( 1990)

„Titanic Soundtrack“ (1994)

„Revival – The Beatles“ (1999)“

(lk 34)

xxx

„Ühe poola filosoofi mõte
On imelisi inimesi, keda me kohtame ebasobival hetkel.
Ja on inimesi, kes on imelised, sest me kohtame neid sobival hetkel.“ (lk 71)

xxx

„Järgmisel hommikul tööle jõudes kohtus Nathalie Chloéga. Tuleb tunnistada, et viimane harrastas samuti võltskokkusattumuste tekitamist. Ta jalutas aeg-ajalt koridoris edasi-tagasi, et ülemusele otsa joosta.* Tõelise majahoidja kombel lootis Chloé vähimagi siili elegantsita ** Nathalie’li paar saladust välja pressida.“

*Lõppude lõpuks pole kindel, kas juhust üldse on olemas. Võib-olla kõnnivad kõik inimesed, keda me kohtame, meie läheduses lakkamatu lootusega meid kohata? Kui järele mõelda, näivad nad tõepoolest tihti võhmal olevat.

** Vihje Muriel Barbery romaanile „Siili elegants“ (lk??)

xxx

„Armuloos saadab alkohol kaht vastandlikku ajahetke: kui teineteist avastatakse ja tuleb endast rääkida ning kui pole teineteisele enam midagi öelda.“ (lk 115)

xxx

„Umbes seda oleks ta tahtnud Nathalie’le öelda. Kuid läks nagu ikka: tundeid puudutavate vestluste puhul jääme alati viis minutit hiljaks.“ (lk 121)

Teised arvavad:

Lugemissoovituse blog
Loen ja kirjutan
Lugemiselamused
Loterii

97820704402529782846665476FS9788432290664_p0_v2_s260x420delicacy-book-club-comp-pageFoenkinos-la-delicatesseindex

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/08/2014 in david foenkinos

 

Sildid: , , , ,