Maarja Kangro “Hüppa tulle”

Maarja Kangro “Hüppa tulle”
Nähtamatu Ahv, 2014

Tutvustus: See ei ole eriti rahustava toimega raamat, tuletades sulle aina meelde, et iga hetk, ka siis, kui kulged oma steriilses autosalongis või osaled rutiinses seltskonnarituaalis, võib sind tabada midagi ehmatavat. Korraga praguneb turvaliseks mõeldud reaalsuse sile ja hooldatud nahk, paljastades toore liha ja vere, sädemest tõuseb leek. Frustreeritud literaat tungib käepäraste relvadega kallale BMW juhile, eksalteeritud mõisaproua ründab mõisa esinema tulnud pianisti. Paljastub kirjandusfestivalide lihalik ja orgiastiline külg. Muuhulgas sisaldab raamat ka jutu „Atropose Opel Meriva“, mis võitis 2014. aastal Tuglase novelliauhinna.

 

“Gorani T-särgis oli jätkuvalt see auk, ja kahtlemata oli see auk kõige hõrgutavam pilt tolles seitsmekümnendatest pärinevas kultuurimajas. Ainult auk, lubadus. Niisuguste aukude osas valitses ilmselt ka mingi sooline ebavõrdsus. Kui Elenil oleks olnud õmblus õlal hargnenud, oleks teda peetud allakäinuks. Kes võiks naistest endale hargnenud õmblust lubada, Christine Lagarde? Merkel seda ilmselt välja ei kannaks.” (lk 83)

Sirp
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Looming

 

Maarja Kangro „Must tomat“

Maarja Kangro „Must tomat“

Eesti Keele Sihtasutus 2013

xxx

Loovkirjutuse ülesanne

 

et luuletaja kritiseerib paremliberaalset valitsust

ja kogub sellega feissis laike,

ei tähenda veel, et ta toetaks

oma järjekordset last,

keda ema üksi kasvatab

 

et veekalkvel silmadega reisikirjanik

annab üheksakümnendail raha

ida-euroopa vanadele naiskerjustele,

ei tähenda veel, et ta aitaks

oma noort sõbrannat, kel on vaja

järgmise päeva tablette; günekoloogist sõbral

on kodus pingeid, parem ei helista

 

et vana õpetaja on põdur, ei oska r-häälikut öelda

ja küpsetas labalblikoogi,

ei tähenda veel, et ta poleks klassi ees

valetanud neljateistaastasele,

et tollel on tingud

 

et isa tiib lastele saksamaa lv-st elektronkellad

ja tšehhoslovakkiast takjaga tossud,

ei tähenda veel, et ta ei läheks

neile raevuhoos kallale; ta töö ei edene,

sest need väiksed kuradi ahvid

mängivad lauavirna otsas musketäre

 

et keegi tapeti jõhkralt,

ei tähenda veel, et tal oleks olnud kullast süda,

ja et keegi on väga kannatanud,

ei tähenda veel, et ta oleks andekas

juba rožewicz ütles, et kehv luuletaja

kes suri ära

on kehv surnud luuletaja

niisiis tuleks

enne ohvriksjäämist

hästi kaaluda, kas annet on

anne on võitjakõne

kui teda pole, ei tasuks ohver olla,

sest siis pole see ajutine

ja nüüd

PALUN JÄTKAKE (30 MIN):

……………….

……………….

(lk 12-13)

xxx

Sirp

Postimees

 

 

Maarja Kangro ”Dantelik auk”

Maarja Kangro ”Dantelik auk”
Eesti Keele Sihtasutus, 2012

Tutvustus: Maarja Kangrolt on seni ilmunud luulekogud Kurat õrnal lumel (Verb 2006), Tule mu koopasse, mateeria (EKSA 2007, Tallinna Ülikooli kirjandusauhind), Heureka (EKSA 2008, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luulepreemia, Tallinna Ülikooli kirjandusauhind) ja Kunstiteadlase jõulupuu (EKSA 2010), samuti novellikogu Ahvid ja solidaarsus (EKSA 2010, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosapreemia). Novelli 48 tundi eest sai ta Friedebert Tuglase novelliauhinna.

Enamus lood sellest raamatust on varem ilmunud Loomingus ja Vikerkaares ning on mullegi kätte sattunud. Kõige eredamalt neist mäletan lugu ”Homaarid kahele”, mis ka siinsest kogumikust minu lemmikuks jäi.

Katkeid:

”Vaikime, maastik on nagu ime, avar disaineritöö. Pealegi ilmub ka värskema laavaga lõputu kuumaastik, üldse mitte roheline, muuseas.
Ma tahaksin, et mul oleks kaaslane, kes oskaks kogu selle ilu üle kurvameelsust tunda. Sõnu polekski tingimata vaja, piisaks teadmisest, et teine teab, et sa tead, et ta teab, et sa tead. Ja siis võiks mõni triviaalne märkuski olla huvitav.” (lk 4, Dantelik auk)

”Mõtlen, millal ma ise endal üle viskaksin. Mitu tundi ma suudaksin veeta üksi tühjas ruumis, ilma inimeste, raamatute, telefoni, arvuti ja ka lihtsalt paberile kirjutamise võimaluseta, mis aitaks samuti üht fiktiivset Teist luua Alkoholita, muude aineteta. Ilma et üldse midagi ”uut” sisse tuleks. Mitmendal tunnil tuleks hullus? Päevadest pole ilmselt mõtet rääkida. Küllap sina peaksid paremini vastu, sa oskad muuhulgas väga hästi magada, nagu tark viiking.” (lk 6-7, Dantelik auk)

Teised arvavad:

Looming
Postimees
Sirp
Sirp
Bukahoolik
Loterii

 

 

 

Maarja Kangro „Heureka“

Maarja Kangro „Heureka“
Eesti Keele Sihtasutus, 2008

Endiselt jääb tema luule mulle kaugeks.

xxx

Tärkab

Tema spermaga määritud linad
pesin ära poolteist kuud pärast seda,
kui ta oli pere juurde taandunud.
Mõnegi kadunud mehega on läinud nii:
magan viimase korra linadega
veel mõne öö, pakin
need siis kokku ja jätan natukeseks ootele.
Justkui võiks spermajälgedest
midagi tekkida, võrsuda
sõnum või kooruda tegelik maailm.

Maakodu külmkapis läheb
mõni hõrgutis aeg-ajalt pahaks.
Võtan ta välja, näen möödunud
säilivuskuupäeva ja panen vana toidu
korraks kappi tagasi. Eha avaneb värav.
Ehk kasvab kuivanud lõhemarjast
seletamatu elukas. Ehk saab
aegunud põdralihast tontidele
tänuväärt söömaaeg. Ka hapuksläinud piim
väärib lootusrikast päeva.
(lk 66, katkend luuletusest)

xxx

Teised arvavad:
Kirjanduse ja keele ajaveeb

 

Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”

Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”
Eesti Keele Sihtasutus 2010

Sisukirjeldus: “Väikesed rahvad on karmid.” • “Kui sa kohe magama ei jää, lähed annad end homme politseile fašistina üles. Selliste inimestega nagu sina ei ole võimalik selline ühiskond, nagu sina seda näha tahaksid.” • Sest kui see on kunst, siis on see minu jaoks.. Kelle jaoks siis veel. • Lõpuks olid nad jõudnud arusaamisele,et mõlemale meeldiks kõige rohkem olla David Bowie. • Aknast avaneval räämas maastikul kakerdas mööda pikk, kõhn ja – nagu nii mõnelegi vaatajale näis – kolmejalgne inimkuju. • Haprad, õrnad ja tundlikud eesti luuletajad, ma ei andnud teid ära.

Kõige enam meeldis vist 48 tundi..ehk lugu naisest, kes meeleheitlikult otsis meest, kes teda rasestaks. Aga üldiselt oli kogu teos täitsa nauditav, eriti arvestades, et ma suurem novellikogude austaja just pole. Samuti meeldis see raamat mulle oluliselt rohkem kui tema luule.

Katkeid:

“See keha ei ärata mus kirge ega midagi. Aga ma võtan ta, praegu. See on nagu seenelkäik: nopi pilvikuid, kuni tuleb riisikas. Kirg on küll õnneasi, aga pigem on ta seene- ja jahi- kui loteriiõnn. Pead ikka püssi laskma ja püüniseid panema ka, ja metsaalust tundma. Ja vahel lihtsalt korjama seda, mis on – et mitte nukrutsema jääda ja mitte metsa solvata. Mõtlesin, et oleksin võinud oma elust koostada pilvikute ja riisikate keti. Jälgida vaheldumist, teha järeldusi. Aga sain aru, et nii mõnelgi juhul polnud piir eri liikide vahel päris selge, palju oli hübriide ja üks võis muutuda teiseks, riisikas rabeneda. Mõni oli küll lõpuni hinge jäänud.
Üldiselt arvasin ma, et armastan inimesi. “ (lk 50, Impotent ja surm)

xxx

“Kas teile meeldis meri?”
“Oh jaa.”
“Kas teile meeldis meri eriti veel pärast seda, kui te nägite, et seda oli maalitud?”
“Noh. Võib-olla tõesti.”
“Ja mets? Samamoodi?”
“Vist küll.”
“No vaat. Seda ma arvasingi. Minuga oli sageli ka nii. Käisin hallil õhtul mööda tormist randa, külmetasin ja mõtlesin, kust ma tean, et see on ilus? Ja mõtlesin siis, et piltide pealt. Seda on ju maalitud. Pildistatud. Sellest kirjutatud. Mulle oli seda ilu õpetatud, ja seepärast ma külmetasingi ja vaatasin.”
“Tänu kunstile.” (lk 69, Kunstimuuseumis)

xxx

“Sest kui see on kunst, siis pole see kõigi jaoks, ja kui see on kõigi jaoks, siis pole see kunst.” (lk82, Glabro)

xxx

Teised arvavad:
Intervjuu autoriga
Looming
Vikerkaar
ETV, OP!
Klassikaraadio Uus raamat
Sirp
Ekspress
Lugemissoovituse blog
Bukahoolik
Loterii
EPL
Danzumees
Sehkendamine
Liivametsa lugemised

 

 

Maarja Kangro ”Kunstiteadlase jõulupuu”

Maarja Kangro ”Kunstiteadlase jõulupuu”
Eesti Keele Sihtasutus, 2010

Taaskord ei saa öelda, et see just minu maitse oleks… ilmselt ei mõista ma seda ka päriselt, ei saa aru kõikides vihjetest ja viidetest, mis teksti sisse põimitud, mistõttu jääb kõik veidi kaugeks

xxx

Meeldeavaldajad

Mereäärse lääpas maja
õu kihab siniliiliatest
nagu meeleavaldajatest:
neid on seal tuhandeid,
igal kevadel on nad jälle platsis,
kuni lõpuks surevad.
Kurat teab, mis nad tahavad.
Inimene tuleb uksest,
küllap mõtleb:
“Kas ma olen elanud
eriti õigesti või eriti näruselt,
et minu akna alla ei tule
oma nõudmistega
mitte inimhulgad,
vaid lillekesed?” (lk75)

Teised arvavad:
ERR ”Uus raamat”
EPL
Looming
Ekspress
Sirp
Kihelus

 

Maarja Kangro „Tule mu koopasse, mateeria”

Maarja Kangro „Tule mu koopasse, mateeria”

Eesti Keele Sihtasutus, 2007

 

Ootasin sellelt luulekogult midagi muud.  Autori loominguga pole ma varem väga tuttav, vaid killuke siit ja sealt on silma jäänud. Nende kildude põhjal aga oli tekkinud ootus, et tema looming kõnetab mind rohkem… selles kogus aga jäid enamus tekstid üsna kaugeks.

 

xxx

Õhus viniseb ja heliseb.
Te räägite jõmmist.
Mina see olengi. Minu kaudu ei jõua
te kunagi süvakihtide ega kõrgusteni,
puhta olemise välgatuseni, mida usute
nägevat külajoodikus
või hulluks läinud poeedis.
Kui tema joob, ilmneb saladus.
Kui mina täis jään, tulen kallale.
Või vajun ära, haisedes. Mu pilk on tume.
Lasen teile oma heitgaasi näkku.
Tahan ilusat liha, mis ei teeks häbi. Kardan kaotada.
Vihastan sõnade peale. Mölisen.
Vaatan telekat, ei loe ja kirjutan valesti.
Praht jääb must maha.
Mina olengi praht. Olen see, kellest räägite
–         Ah, ei, mis te nüüd, ikka mina.
–         Ah, ei, ikka mina.
–         Ei,mina see olen.
–         Ei, mina.Andke andeks.
Terve tee on meid täis, ja me haprad hinged
helisevad. Kuulake, kui tasa, kulla tüdrukud ja poisid. (lk 77)

xxx

 

Maarja Kangro “Homaarid kahele”

Maarja Kangro “Homaarid kahele”
Vikerkaar nr 4-5, 2011, lk 17-29

Katkeid teosest:
***
”Mida sina siis elus tahaksid?”
”Ahaa. Mina. Ma tahaksin jälle kellegi pärast lolliks minna. Jah, seda ma tahaksin.”
”Tõesti?”
”Jah. Ma tahaksin kiimas iba suust vilja ajada, tõsiselt.”
Sa vangutasid pead.
”See on see, mida kõige rohkem tahta, ” ütlesin ma. ”Ma tahan ihaldada. Ilgelt. Ma kardan, et ma muidu suren ära. Kui ma ei ihalda, siis ma kardan, et mulle sõidab peateele veoauto ette. Kukub kivi katuselt pähe. Saan AIDSi või tuberkuloosi või sojapiimast vähi. Jahimees laseb juhusliku kuuli, lennuk kukub alla. Ma tahaks kas või kellegi pärast kannatada, aga mitte enam seda praegust jama. Seda käib-kah-värki.” (lk 23)

***

”… Ma võtan homaarid.”
”See on kahe inimese ports.”
”Kuulge, kui te oleksite kingapoe müüja, kas te siis ka ütlekstite, kui näeksite ühejalgset uksest sisenemas, et vabandust, meil on siin kahejalgsetele mõeldud kingad?” (lk 26)

***

”Muudkui peab kahekesi olema, eks ole?/–/ Jaa. Üksi ei saa. Kaob see elu mõttekene. Kaob see vähenegi IQ. Sõnavara kuivab kokku. Lõpuks ei näegi enam maailma värviliselt ega kuule teatud sagedustel helisid, jaa, võib juhtuda, et üksiolemine lõpeb iseenesesliku sensoorse deprivatsiooniga.” (lk 26)

***

”Aga ma ütlen teile: kui kahekesi võid ajada nüri juttu, siis üksi kahtlustad sa lolliksminekut pidevalt! Sul on kogu aeg tunne, et oled ebaadekvaatne. Ekstra-nüri. Miski ei kõlba, mis sa teed. Sa arvad, et kõik on pask. Maailm on out there, ja sa ootad sealt kogu aeg signaali, et sina tegelikult talle pihta ei saa. Sa mõtled, et peaks maksimaalset kasu taotlema. Kui teist inimest pole, mis siis muud. Mõtled, et võiks vähemalt püüda pappi kokku ajada. Aga siis mõtled, et pole üldse vahet, kas millestki kasu on või mitte. Mis sa sellega üksi teed. Millega, küsite. Noh, ükskõik millega. Kõik võib perse minna, kui üksi oled. Head teed tal minna.” (lk 27)

***