Liisi Ojamaa „Ajalaulud“
Varrak, 2011
Kirjastaja kirjutab: “Ajalaulud” on Liisi Ojamaa uus ja oodatud luulekogu. Liisi luule on endiselt lummavalt kujundlik ja meloodiline, kuid üsna tumedatooniline. Luuletustega on kaasas ka lühike proosapala.
xxx
Sõnatu soojus:
tõlkimatud tunded tumedas tuules.
Katkendlik naer,
peaaegu puudutus, pilk, mõte
& möödumine.
& öö. (lk 19)
xxx
Teised arvavad:
Sirp
Liisi Ojamaa “Jõgi asfaldi all”
Varrak, 2008
Kirjastaja kirjutab: Liisi Ojamaa uus luulekogu on mingis mõttes samas meeleolus nagu eelmised – Liisi on endiselt linnaluuletaja, kes tajub linna päikeseloojanguid, valguse ja varju vaheldumist, rütmi ja meeleolusid. Võiks siiski öelda, tumedam pool ja vari on ennast rohkem tunda hakanud andma ja enesehävituslikke meeleolusid on rohkem kui varasemates kogudes. Kõik see on aga valatud tundlikku ja kaunisse vormi, mida tänapäevases luules väga sageli ei kohta.
Väga hinge ei läinud, aga midagi nagu oli… aga endiselt pean mainima, et on üsna häiriv ja totter kui kasutatakse ü asemel y-d ja ks asemel x ja v asemel w, no milleks??
xxx
Aastatetagusest asjata asjadest
otsisin oma suunda.
Jõudsin waid sinna,
et olnu on möödas
& seda enam ei muuda.
Mida ma tookord ei osanud ytelda –
ega ma nyydki ei oska.
Sõnadest lihtsam on rajada maailma,
waikida kergem kui kosta.
Lepitus endiselt leebe on laugudel
hommiku wiimases unes.
Lootus jääb alati: ärgata wabana
linnale langewas lumes.
Minu unenägusid
täpselt ei mäleta keegi.
Asi ju seegi. (lk 51)
xxx
nõudmiseni 