Juan Gabriel Vasquez “Asjade kukkumise hääl”
Tänapäev, 2015
Punane raamat
Tutvustus: Juan Gabriel Vásquez (Colombia, Bogotá, 1973) on mitmete auhinnatud romaanide autor, tõlkija, esseist ja ajakirjanik. Mario Vargas Llosa on nimetanud teda “üheks originaalseimaks hääleks Ladina-Ameerika kirjandusmaastikul”. “Asjade kukkumise hääl” on lugu pinevast sõprusest, armastusest, perekonnast, hirmus elanud põlvkonnast ja püüetest jääda ellu rasketel aegadel. Raamat pälvis 2011. aastal Alfaguara preemia, hispaaniakeelse maailma ühe tähtsama kirjandusauhinna.
Natuke kaugeks jäi see raamat.
Katkeid:
“Ja samas kinnitan ma endale, et oleme oleviku hindamises täiesti kohutavad, võib-olla seepärast, et olevikku pole tegelikult olemas: kõik on mälestus, see lause, mille just kirja panin, on mälestus, ja mälestus on ka see sõna, mida sina, lugeja, viimasena lugesid.” (lk 18)
“Täiskasvanuiga toob kaasa hävitava kontrolli-illusiooni ning ehk isegi sõltub sellest. Pean silmas, et see kujutlus, et meil on võimu enese elu üle, lasebki meil end täiskasvanuna tunda, sest seostame täiskasvanulikkust iseseisvusega, sõltumatu õigusega otsustada, mis meiega järgmiseks juhtub. Illusiooni purunemine leiab aset varem või hiljem, see ei jää tulemata, ei jäta kohtumisele ilmumata, pole seda kunagi teinud. Saabudes tervitame seda suurema üllatuseta, sest mitte keegi, kes elab piisavalt kaua, ei üllatu, kui tema elu muudavad kauged sündmused, teiste inimeste tahtmised, ilma et neil endil oleks võimalust selles kas või pisutki sõna sekka öelda. Seesugused pikad protsessid, mis lõpuks meie elu juhtima asuvad, vahel selleks, et anda vajalik müks, vahel selleks, et meie säravaimaid plaanid põrmuks pihustada, on enamasti varjatud nagu maa-alused võnked, nagu tektooniliste kihtide vaevuhoomatavad nihked, ja kui maavärin viimaks kohale jõuab, kasutame sõnu, mida oleme õppinud kasutama enese rahustamiseks, nagu õnnetus, kokkusattumus, mõnikord ka saatus.” (lk 182)
nõudmiseni 