Milan Kundera “Hüvastijätuvalss”

Milan Kundera “Hüvastijätuvalss”
Monokkel 1998

Tutvustus: «Olemise talumatu kerguse» ja «Surematuse» autori «kergem» ja selgema ülesehitusega romaan, mis on võtmeks tema teiste raamatute mõistmisel.
Raamatu tegevus toimub viie päeva vältel, mil kodumaalt igaveseks lahkuv Jakub mõrvab juhuslikult tundmatu. Vodevillilikult vahelduvatest piltidest moodustub naljakasnukker tervik, mis aastateks mõtlemisainet pakub.

Üks koledama kujundusega raamatuid….
Aga raamat ise hea lugemine, kuigi olin seda kunagi ammu juba lugenud. Kiirelt loetav, lihtne, aga mitte lihtsameelne

Katkeid:

“Naist võrgutada,” ütles Bertlef rahulolematult,“ seda oskab iga lollpea. Kuid osata teda maha jätta, just selle järgi tuntakse küpset meest.” (lk 38)

“Enamik inimesi liigub idüllilises ringis kodu ja töökoha vahet,” ütles Jakub. “Nad elavad ohutul hea ja kurja vahelisel alal. Nad tunnevad siiralt õudust, nähes inimest, kes tapab. Ent tarvitseb vaid viia nad nende ohutult alalt välja ja neist saavad mõrvarid, teadmata, kuidas see juhtus. On proovilepanekuid ja kiusatusi, mida ajaloos ainult puhuti ette tuleb. Ja mitte keegi ei saa neist jagu.” (lk 97)

“Kas on see üldse armastus, mis seob teda Klimaga, või ainult hirm teda kaotada? Ja kui mõelda, et see hirm avaldus algul armastuse elevusena, kas ei haihtunud ajapikku armastus (väsinud ja ammendatud) sellest elevusest? Kas ei ole viimaks jäänud üksnes hirm, hirm ilma armastuseta? Ja mis jääb alles siis, kui kaob ka see hirm? “ (lk 281)

Õhtuleht

 

Haruki Murakami “1Q84” 3.osa

Haruki Murakami “1Q84” III osa
Varrak, 2014

Tutvustus: Kätte on jõudnud suur ja sume sügis ning kalendriaasta lõpp nihkub aina lähemale. Kas Tengol ja Aomamel õnnestub teineteist üles leida, enne kui see kummaline 1Q84 aasta läbi saab? Või äkki leiab keegi hoopis neid endid üles? Näiteks valjult uksele koputav salapärane NHK maksukoguja või siis kummalise välimuse, kuid kiskja kombel terava vaistuga detektiiv Ushikawa. Selleks, et nendele küsimustele vastust saada, tuleb meie tegelastel läbi teha veel nii mõnigi tuleproov ja ära lahendada nii mõnigi mõistatus. Haruki Murakami „1Q84“ kolmas ja viimane raamat on nõudlik teos oma kangelaste ja lugejate vastu, oodates neilt nii kannatlikku meelt kui ka süüvimisvõimet. Sest ainult neile, kes on kaalunud igat oma sammu ja tulnud võitjaks lahingus iseendaga, avaldatakse lõpuks, mis on kasside linn, kes on tillukene olend ja kas kahe kuuga Väikeste Inimeste maailmal on olemas ka väljapääs või siiski mitte.    

Aasta aega oodatud raamat. Väga ilusti on öelnud Margus Haav ühes arvutuses : “1Q84” on ilus, vaikne ning rahulik armastuslugu lugu ootusest ja lootusest, inimkujulisest tühimikust hinges, ihast ja kättemaksust, religioonist ja ettemääratusest, ilust ja valust.”
Peab tunnistama, et kohati tundus veidi, et asju räägitakse liiga palju üle ja korrutatakse asju, mis peaks lugejale juba teada ja selged olema. Samas on Murakami maailm ikkagi võluv, ükskõik milline maailm siis… kas ühe või kahe kuuga 😉

Katkeid.

 

“Seal, kus on lootust, on raudselt ja tuleproov.” (lk 35)

“Just selles seisnebki elus püsimise mõte, avastas ta korraga. Inimesele antakse lootust ning tema kasutab seda nagu kütust või sihtmärki, mille nimel elada. Ilma lootuseta oleks elus püsimine võimatu. Sellel mündil on aga alati kaks poolt. Senikaua, kuni münt pole maha kukkunud, ei tea keegi, kas tuleb kull või kiri.” (lk 68)

“Suure andega on sama lugu, mis suure maa-aluse allikagagi. See võib mitmes eri paigas pinnale kerkida.” (lk 142)

“Kas me lähme kasside linnast minema?” tegi Tengo esimest korda suu lahti. Aomame võttis selle uhiuue hääle kohe omaks.
“Kasside linnast?”“See on linn, kus päeval vaitseb lõputu üksildus ja öösiti kassid. Selle linna ümber voolab kaunis jõgi, üle mille viib vana kivist sild. Sinna peatuma jääda aga ei tohi.” (lk 416)

Teised arvavad:

ERR (Margus Haav)

 

 

Doris Kareva “Sa pole üksi”

Doris Kareva “Sa pole üksi”
Verb, 2011

Tutvustus: Vaikus on maailma parim jutuvestja. Kui mõnd aega kuulatada, hakkavad
ilmuma lood, mida pole kunagi varem kuulnud, kuid tunned nad otsemaid ära.
Sa pole kunagi üksi – maailm kõneleb sinuga.
Illustratsioonid ja kujundus Mae Kivilo

Ilus muinasjutu raamat. Kõige enam jäid meelde Südamepuu ja Lindude koosolek.
Kuigi üldmulje raamatust on, et ilus lugemine, siis samas ootasin vist veidi ootamatuimaid lahendusi ja kohati leidus ka liiga palju suuresõnalisust ja ilutsemist.

Katkeid.

“Maailmaruumis ei ole üksildust, on vaid pidev muutumine. Kui vaiksel ööl teraselt kuulatada, siis tähed nagu tiliseks tasa. Nad kõnelevad omavahel. Ja tuul kõneleb kõikide rändajatega, tuletab meelde, et nad ei saa eksi minna, sest Taevanaine valvab nende üle ja Maa on hellalt hoitud. Ja iga kord, kui Kuu sureb, sünnib ta uuesti. Miski ei kao päriselt; kõiges peegeldub Päikese mõte.” (lk 12-13)

“Aga kunst?” küsis ööbik. “Seegi on töö, kuigi hoopis teistsugune. See pole uhkuse küsimus, see on ainuvõimalikkuse asi. Selles on ühtaegu lõokese vabadus ja pelikani pühendumine. See on iseenese ära andmine millelegi endast suuremale, täielik ekstaas. Minu meelest on see ülim, mis maailmas on.”
“Igasugune kunst on kordamine, ei maksa siin suuri sõnu teha,” teatas papagoi. “Terane tähelepanu ja hea mälu piisav. Orienteerumisvõime muidugi ka, et teada, kus ja mida ette kanda ja kus ja millest vaikida. Maailm on mäng – ja mida selgemaks selle reeglid saab, seda rohkem kombineerimisest lusti on.”
“Reeglid on lihtsad,” kostis jaanalind. “Anna kabjaga, jookse nagu jalad võtavad või peida pea liiva alla. Mina küll ei taipa, millest kogu see jutt siin käib.” (lk 18-19)

Tõnise lugemispäevik

 

 

Milan Kundera “Veidrad armastuslood”

Milan Kundera “Veidrad armastuslood”
Loomingu Raamatukogu 2011/4-6
SA Kultuurileht, 2011

Tutvustus: Kogumik sisaldab 7 lühilugu, mis on kirjutatud aastatel 1958–1968. Autor ise on öelnud, et leidis just neid kirjutades oma õige tooni, «iroonilise kõrvalpilgu maailmale ja omaenese elule», ja temast sai romaanikirjanik. Lood vaatlevad armastuse ja põlguse, tõe ja vale, olemise ja näimise keerukaid vahekordi.

Kundera on mu vana lemmik. See tähendab, et aastaid tagasi sai enamus temalt eesti keeles ilmunud teosed läbi loetud. Samas ega väga palju enam ei mäleta ja erinevad lood on peas segamini ja peamiselt on jäänud vaid mälestus, et meeldis. Umbes sama lugu on Remarque´i raamatutega. Aga see Kundera lühilugude kogumik oli siiani lugemata. Meeldis. Mõni lugu rohkem, mõni vähem.

Katkeid

“Inimene kulgeb olevikus kinniseotud silmadega. Ta tohib vaid aimata ja oletada, mis elu ta elab. Alles hiljem võetakse tal side silmadelt ja siis, pilgu minevikku heitnud, ta taipab, millist elu ta elas, ja mis selle mõte oli.” (lk 8)

“Sõpruse kiituseks.
Läksime parki tagasi. Piidlesime jälle pinkidel paarikaupa istuvaid tüdrukuid; tuli ette, et mõni piiga oli päris kena, aga mitte kunagi ei olnud siis kena tema paariline. “Selles on teatud seaduspära,” ütlesin Martinile, “inetu naine loodab, et midagi ilusa sõbratari särast langeb ka tema peale, kenam sõbratar omakorda loodab koleda taustal veelgi rohkem särada; meie jaoks tähendab see, et meie sõprus pannakse pidevalt proovile. Ja mina hindan eelkõige seda, et me kunagi ei jäta valikut sündmuste arengu hoolde, rääkimata mingist vastastikusest kemplemisest; valik on alati ülima viisakuse tunnus; pakume teisele just seda ilusamat tüdrukut nagu vanamoodsad härrasmehed, kes kuidagi ei suuda uksest sisenenda, sest pole ometi mõeldav, et üks neist läheks esimesena.” (lk 48)

“Erootika pole ainult ihu iha, see on ka au iha. Partner, kelle olete kätte saanud, kes teid hindab ja armastab, on teie peegel, see näitab, kes te olete ja mida väärt olete. Erootikas otsime omaenda väärtuse ja tähendusrikkuse mõõdupuud. “ (lk 77)

Teised arvavad:
Sehkendamine
Nopped raamatutest
Loterii
Kiiksu lugemisarhiiv
Lugemik

 

Sjon “Virvarebane”

Sjon “Virvarebane”
Pegasuse väike sari
Pegasus 2013

Tutvustus: „Virvarebane“ on proosapoeem, mida võib võrrelda ka sümfooniaga: see algab kahe erineva narratiiviga 19. sajandi lõpu Islandi maakolkas, mis jooksevad ühte alles romaani lõpus. Autor kirjeldab, kuidas pastor Baldur Skuggason jahib mägedes ja lumetormis eluga riskides haruldast, lausa maagilist sinirebast. Paralleelselt jutustab Sjón botaanik Fridrik B. Fridjónssoni sulnist suhtest Downi sündroomiga Hafdísiga. Teose originaalpealkiri „Skugga-Baldur“ viitab ühelt poolt müütilisele loomale ja teiselt poolt pastorile. Millal muutub inimene loomaks ja loom inimeseks?
Sjón (sünd 1962) on tunnustatud islandi kirjanik ja luuletaja. Sjón tähendab islandi keeles nägemust, vaadet, ja on tuletis autori kodanikunimest Sigurjón Birgir Sigurðsson. Ta on kirjutanud seitse romaani, mitmeid luulekogumikke, näidendeid, libretosid ja lasteraamatuid. Tema teoseid on tõlgitud 25 keelde. Sjón on teinud kaua koostööd oma kaasmaalase Björkiga, nii temaga koos esinedes kui ka laulusõnu kirjutades. „Ta on uskumatult andekas,“ ütleb Björk Sjóni kohta. Oma viienda romaani „Virvarebane“ eest pälvis Sjón 2005. aastal Skandinaavia mainekaima, Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Paraku läks see lugu minust natuke mööda.

“Ta nägi, kuidas rebane keerutas end kolm korda, heitis kividele pikali, kohendas asendit ja pani saba üle koonu. Mees tegi sedasama.” (lk 31)

Teised arvavad:
ERR
EPL
Intervjuu autoriga
Kiiksu lugemisarhiiv
Loterii
Raamatukoi lugemislood

 

 

Robert McLiam Wilson “Eureka Street”

Robert McLiam Wilson “Eureka Street”
Moodne aeg
Varrak, 2003

Tutvustus: Belfastis sündinud ja mitmeid preemiaid saanud kirjaniku raamat, milles vaadatakse Põhja-Iirimaa küllaltki vägivaldseid sündmusi läbi huumori.
Raamatu antikangelane Jake Jackson muretseb kord sellepärast, et näib liiga innuka katoliiklasena, kord aga sellepärast, et ta ei ole piisavalt innukas katoliiklane. Ta püüab korda seada oma sassiläinud isiklikku elu ja leida enda juurest ära läinud naise asemele kedagi uut. Tema parim sõber, protestant Chuckie Lurgan mõtleb samal ajal välja kõiksugu riukaid, kuidas kiiresti rikastuda. Nende mõlema suureks üllatuseks näibki see õnnestuvat.

Katkeid:

“Jälle üks mahavisatud nädalaõlpp. Ei ühtki juttu, mis oleks olnud väärt rääkimist, ei ühtki tegu, mis oleks olnud väärt tegemist. Ma tahtsin teha muud. Tahtsin Maryga kokku saada ja välja uurida, kui tõrges ta võib olla. Oleksin pidanud veetma viljaka nädalavahetuse, millesse oleks kuulunud ka tema. Aga ei. Ma lasin kõigele lihtsalt Crownis vee peale.
Isegi kohvi juues püüdsin ma endale udujuttu ajada. Püüdsin meenuatda ja uskuda, kui lahe seal oli olnud. Aga seal polnud midagi lahedat. See ei meeldinud meile kellelegi. Slat oli pühapäeva pärastlõunal meeleheitest peaaegu nutma puhkenud ja isegi Septik Ted, kes pole just tuntud oma õrnatundelisuse ja sügavuse poolest, oli öelnud, et ilmselt on ka mingeid muid võimalusi.
Miks me seda siis teinud olime? Keegi meist polnud mitu aastat nii palju joonud. Me polnud mitu aastat nii lapsikud, nii ebameeldivad, nii mehelikud olnud. Miks? Teiste kohta ei tea ma öelda, aga minu puhul on asi lihtne.
Asi oli selles, et ma teadsin, et Mary ei helista. Asi oli selles, et ma ei tahtnud kodus olla, kui telefon ei helise.” (lk 64-65)

“Nädalavahetus avanes mu ees nagu odava kohviku menüü. Selles polnud midagi, mida ma oleksin tahtnud. Ei olnud enam sugugi hea üksi olla. Laupäeva hommikul läksin poodi, lihtsalt selleks, et keegi minuga räägiks, lihtsalt selleks, et oleks kedagi millegi eest tänada.” (lk 111)

Areen

 

 

A. H. Tammsaare „Kõrboja peremees“

A.H. Tammsaare „Kõrboja peremees“
Avita, 2012

tutvustus: Romaanile on järelsõna kirjutanud Epp Annus. Kui traditsiooniliselt on “Kõrboja peremehest” püütud leida rahvusele olulist sõnumit, siis E. Annus käsitleb seda kui väikest lugu, mis ei taha deklareerida suuri tõdesid.

Katkeid

„Kõrbojal ei tohi palju plaanitseda ja kavatseda, muidu hakkad oma plaane ja kavatsusi rohkem armastama kui Kõrboja ennast. Tuleb seesama, mis minuga. Siin peab tegema, igal sammul aina tegema, kas või kõige pisemat asja, niipea kui hakkavad suured plaanid, siis on otsas, siis ütleb jõud üles.“ (5 ptk)

„Nad vaikisid ja igaüks korrutas pimedas oma mõtteid, kuni perenaine ütles:
„Kuusiku sauna Eevil on kergem kui Kõrboja perenaisel: tal on ometi poegki.“
Neis sõnades oli kahetsus ja nagu mingisugune etteheide, Villu tundis, et oli etteheide.
„Igaühel oma õnn,“ ütles Villu, et aga midagi öelda, sest vaikida hakkas raske; „ühel on poeg, teisel Kõrboja.“ (20 ptk)