RSS

Monthly Archives: mai 2012

Jaan Kross „Paigallend”

Jaan Kross „Paigallend : Ullo Paeranna romaan”
Eesti Keele Sihtasutus, 2002
Kogutud teosed 13.

 

 

 

 

Katkeid raamatust:

„Nähtavasti olin ma veel eas, kus asjade imponeerivuses oli nende suurusel oluline koht. Aga muuseas, suur osa maailmast ei saa kunagi vanemaks, vaid jääbki ju sellesse ikka.” (lk 30)

„Jumaluke, kas sa pole siis märganud: kord tarvitame oma juttudes muidugi tegelikkusest paremaid värve, kord lahjemaid. Paksemaid seal, kus miski jäi saavutamata, lahjemaid seal, kus miski teoks sai või koguni tavaks muutus. Ja üldse püüame ju igal juhul rääkida oma elu kunstiks. Või püüame oma elu vähemalt natuke kunsti poole nügida. Tähendab selle poole, mida keegi parajasti kunstiks arvab – „ (lk 179)

„Sest elus on vist üldsegi nii, et veel tähtsam kui punkt, milleni me oma valitud teel jõuame, on tee ise, mida mööda me oleme üritanud minna – „ (lk 293)

Teised arvavad:

Elust ja elulookirjutusest.(Juhani Salokannel)
Ka Jaan Kross valgustab ajalugu 
Kronotoop
Meenutamise kunst ja kirjutamise nauding

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 31/05/2012 in jaan kross, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Hando Runnel „Sinamu”

Hando Runnel „Sinamu”
Ilmamaa, 2005

Kirjastaja kirjutab: Kui Hando Runnelit võib endiselt pidada vahvate meeste laulikuks, siis on uus luulekogu “Sinamu” nagu ka mõned aastad tagasi ilmunud “Mõistatused” pigem naiste luuleraamat. Elutarkus on see, mis paelub. Autor on tark, ta näeb ja teab enda ümber ilma ja inimesi. Peale armastuse ongi tunnussõnadeks olemine, äratundmine ning mõistmine.

 

xxx

Kuu

 

Kuust laulad sa kuuldavasti sellepärast,

Et kuu on kõrgel – kättesaamata ja jahe.

Kuu on püünis, mis võrgutab vagurusega.

Kuu paneb igatsema igaühe, kes ta võllu vaadanud.

Kuu pole see, mis on päikene;

Samu radu käiv, peaaegu samana näiv päikene.

Kuu olemus on hoopis teisem.

Kuu loomuseks on lojaalsus; tema tegu on taganemine

Päike tõttab su juurde ise ega lase ennast oodata.

Ta näpistab sind ninast ja põsest,

Tantsib telliskivipunaseks su selja,

Pleegib kollaseks su sinisoovide paberilehed.

Päikest on peaaegu võimatu puudutada hellalt,

Tema tuleb ja paneb su ilmtingimata enesega võitlema.

Kuu lubab sul jääda enesega üksi, kuni hakkad igatsema.

Kuu käitub kannatlikult; sa hakkad talle luuletama ja laulma.

Temast julgust ja jõudu saad isegi siis, kui oleksid saamatu.

Kuu lubab sul unistada, uskuda: oled pööraselt päikseline!

(lk 53)

xxx

Teised arvavad:

Jaan Pehk: Hando Runnel kutsub oma kooli ja õpetab ütlema oi
Runneli toon ja samm (Sirp)
Runneli «Sinamu» (kui) pühamu – ruum, milles ta elab

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28/05/2012 in hando runnel, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Doris Kareva „Aja kuju”

Doris Kareva „Aja kuju”
Verb, 2005

 

xxx

 

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.

Kõik, mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.

Hind selgub hiljem.
(lk 11)

xxx

Maailm hargneb ja haruneb, kuni
paistab, et ükski haru
ei saa enam teistest aru.

Igaühel on oma uni.

Ometi paistab. Päike.
Ja kõik läbi kõige.

Paistab, et põhi on õige.

Paistab, et miski siiski
ei ole nii raske
kui paistab.
(lk 102)

xxx

Teised arvavad:

Doris Kareva omapärane luule
Sirp
arvustusi

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28/05/2012 in doris kareva, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Karl Martin Sinijärv „Krümitor 0671“

Karl Martin Sinijärv „Krümitor 0671“
Ilmunud trükisena 2011. a, Näo Kirik

Sisukirjeldus: Kes või mis on krümitor? Selliselt kõlas ainuke küsimus, mille olen kunagi Mnemoturniiri tarkadele saatnud. Tuleb tunnistada, et targad ei mõistnud vastata, küll aga valisid raske püstituse saate parimaks küsimuseks. Üks krümitor on nüüd siin. Või on neid mitu? Loodetavasti pole vastus väga kaugel. Olen viimase üheksa aasta jooksul olnud osaliseks mitmetes ühisteostes – teine kaardipakk koos Triin Soometsa, Elo Viidingu, Asko Künnapi ja Jürgen Roostega, libavikerkaar Asko ja Jürgeniga, ajaraisuromaan “Sigalahe suvi” Jüri Pinoga, jõulusalmivihik Jürgeni ja Wimbergiga, kirjandusõpik Kirsi Rannaste ja Priit Ratassepaga jne – ning avaldanud pudinaid ja vidinaid siin ja seal, aga päris oma raamatut pole ammu teinud. Teos muudkui tekkis ja tekkis omasoodu. Välja kukkus ikkagi krümitor. Krümitori hingeelu paremaks mõistmiseks lisasin sissejuhatuse, mis seisab koos varasemates raamatutes ilmunud valitud värsistustest. Mõned polegi ilmunud, on lihtsalt varasemad. Ja krümitorist välja juhatavad meid jorinad. Nii ongi. Tuld! K.M.S.

xxx

Riimiline luule
on kui raamiline kunst

Ise tead ja ise sead,
kuidas parasjagu
isu ja sisu.

Riimides mängides,
raamides hängides.

Vabavärsis ei saa valetada;
ilu on lugeja südames.

xxx

 

Teised arvavad:

Sõnalemb ja tähetark
Vabavärsis ei valetata
Tähestik A-st Siir(i)useni
Klassikaraadio

 

 
 

Sildid: , , ,

Nick Hornby „Elu edetabelid”

Nick Hornby „Elu edetabelid”
Varrak , 2001

Kirjastaja kirjutab: Lõbus-nukker lugu sellest, kuidas kolmekümnendates aastates plaadipoe omanik üritab toime tulla iseenda, oma armuelu ja sõpruskonnaga tänapäeva Londonis. Koostades oma elu edetabeleid, püüab Rob tõrksalt ja suurte raskustega täiskasvanuks saada ja vastutusega harjuda. Raamatu põhjal valminud suurepärane film on linastunud ka Eesti kinodes. 1957. aastal sündinud autor on olnud New Yorkeri popmuusika kriitik ning 1999. aastal sai ta Ameerika kunsti- ja kirjandusakadeemia E. M. Forsteri preemia. Tema raamatutele on omane ajastuvaimu väljendamine.

Katked raamatust:

„Me maadlesime ühel ja samal vanal teemal. Vahel tüütasid katsed tema rindu puudutada mind nii ära, et proovisin siis teda puudutada jalgevahelt, liigutus, milles oli tubli annus eneseiroonilist vaimukust: nagu üritaks laenata viiekat, saaks vastuseks ei ja küsiks hoopis viitkümmend naela.” (lk 13)

„Lugege ükskõik millist naisteajakirja ja te näete sama kaebust, mis kordub üha uuesti: mehed – need väiksed poisid kümne või kahekümne või kolmekümne aasta pärast – on voodis lootusetud. Neid ei huvita eelmäng; neil pole mingit tahtmist stimuleerida vastassugupoole erogeenseid tsoone; nad on egoistlikud, ahned, kohmakad ja juhmid. Vägisi tekib tunne, et need kaebused on omamoodi saatuse iroonia. Tollal ei tahtnudki me muud kui eelmängu, aga tüdrukud polnud huvitatud. Nad ei tahtnud, et neid puudutataks, hellitataks, stimuleeritaks, erutataks; õigupoolest andsid nad meile kolaka, kui me katset tegime. Siis pole ju üldse mingi ime, et me kõike seda eriti ei valda. Me veetsime kaks-kolm pikka ja arengu seisukohalt äärmiselt olulist aastat, kõrvus ülitungiv keeld sellest isegi mõelda. Neljateistkümnenda ja kahekümne neljanda eluaasta vahel muutub eelmäng millestki, mida poisid tahavad teha ja tüdrukud ei, millekski, mida naised tahavad ja mehed ei viitsi./–/Kui minu arvamust teada tahate, moodustavad ideaalse paari Cosmopolitani naine ja neljateistkümneaastane poiss.” (lk 14)

„Ma pole kunagi olnud täiesti kindel, mis minus naistele meeldib, aga ma tean, et innukusest on kasu (isegi mina tean, kui raske on vastu panna kellelegi, kes peab sind vastupandamatuks)….” (lk 21)

„Inimesed muretsevad, et lapsed mängivad püssidega ja teismelised vaatavad vägivaldseid videoid; me kardame, et neid haarab mingisugune vägivallakultuur. Keegi ei muretse, et lapsed kuulavad tuhandeid – sõna otseses mõttes tuhandeid – laule murtud südametest ja äratõukamisest ja valust ja kurbusest ja kaotusest. Kõige kurvemad inimesed, keda ma tean, armuasjades, ma mõtlen, on need, kellele popmuusika meeldib kõige rohkem; ja ma ei tea, kas selle kurbuse on põhjustanud popmuusika, aga ma tean, et nad on kuulanud nukraid laule kauem, kui nad on elanud oma kurba elu.” (lk 24-25)

„Seda võib näha absoluutselt kõikjal: noored keskklassi kuuluvad inimesed, kes hakkavad oma elus pettuma, teevad restoranides ja klubides ja veinibaarides liiga suurt lärmi. „Vaadake mind! Ma pole üldsegi nii igav, kui te arvate! Ma oskan lõbutseda küll!” Traagika. Olen rõõmus, et õppisin kodus molutama.” (lk 29)

„…pole mõtet teha nägu, et suhetel on tulevikku, kui teie plaadikogud lähevad omavahel karvupidi kokku või kui teie lemmikfilmid isegi ei räägiks teineteisega, kui nad mõnel peol kokku saaksid” (lk 94-95)

„See ongi tegelikult loo moraal, vastassoo peamine võlu meile kõigile, vanadele ja noortele, meestele ja naistele: meil on vaja kedagi, kes päästaks meid pühapäevaõhtuses kinosabas kaastundlikest naeratustest, kedagi, kes võib meid peatada langemast auku, kus elavad oma ema ja isaga jäävalt üksikud inimesed.” (lk 114)

„… vahel on vaja kedagi, keda visata nagu käsigranaati keset kehva suhet, et see õhku lendaks.” (lk199)

„Tead sa seda väljendit „aega on tal laialt käes, mõtteid ainult enda jaoks”? See oled sina.”
„Mida ma peaksin siis tegema?”
„Ma ei tea. Ükskõik mida. Töötama. Inimestega läbi käima. Juhtima skaudisalka või isegi klubi. Midagi muud kui ootama, et elu muutuks, ja jätma kõik otsad lahti. Sa jätaksid elu lõpuni kõik otsad lahti, kui ainult saaksid. Sa lebaksid surivoodil, surres mõnda suitsetamisega seotud haigusse, ja mõtleksid, noh, vähemalt olen ma kõik otsad lahti jätnud. Vähemalt ei teinud ma midagi, millest ei saanud enam välja rabelda. Ja kogu see aeg, mis sa kõik otsad lahti hoiad, keerad sa nad sõlme.” (lk 206)

„Asjale paneb põntsu unelemine. Teen seda mis tavaliselt – kujutlen kogu suhte käiku viimase tillukese detailini välja, esimesest suudlusest voodisse, sealt kokku kolimiseni, sealt abiellumiseni (olen minevikus isegi pulmapeo lintide lood ritta seadnud), sealt selleni, kui kena ta rasedana välja näeb, sealt laste nimedeni – kuni taipan äkki, et midagi ei saagi enam, noh, tegelikult juhtuda. Olen kõik ära teinud, elanud kogu suhte oma peas läbi. Olen vaadanud filmi kiirluubis; tean kogu süžeed, lõppu, kõiki häid kohti. Nüüd pean ma lindi tagasi kerima ja kõik reaalajas uuesti üle vaatama, ja mis lõbu see peaks pakkuma?” (lk 242)

Teised arvavad:

Nick Hornby rokib
Sehkendaja
Film

 

 

 

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/05/2012 in loetud teosed, nick hornby

 

Sildid: , , , ,

Holger Kaints, „Mardika umb“

Holger Kaints, „Mardika umb“
Varrak, 2010

Kättesaadav e-raamatuna ELLUs

Sisukirjeldus: Romaan „Mardika umb” kujutab paari aasta tagust aega, kui masust ei teatud veel midagi. Mõne noore inimese peas tärkab mõte kuulutada raha jumalaks, kummardada seda ning ülistada, nagu ülistatakse teisigi jumalaid. Öeldud-tehtud – mõte viiaksegi ellu. Selle teema kõrval kirjeldatakse peategelase, tema perekonna ja naabrite kohati lõbusat, aga vahel ka üsna veidrat igapäevaelu Mardika umbtänavas asuvas väikeses korrusmajas. Raamatus on nii inimsuhteid kui ka mõtisklusi sellest, mis siis on meie praeguses elus oluline ning kas väärtushinnangud on tõesti paigast nihkunud või see ainult näib nii. Holger Kaintsilt (s. 1957) on varem ilmunud romaanid „Teekond mäetipu poole“ (Eesti Raamat 2003) ja „Lennukivaatleja“ (Loomingu Raamatukogu 2009).

Katkeid raamatust:

„…inimesed peaksid ükskord ometi endale tõtt tunnistama, et nende kõrgeim paleus on raha, ning raha jumalaks või jumala kehastuseks kuulutama ja pühenduma rahakummardamisele mitte ainult oma igapäevases, vaid ka vaimses elus.“

„ainult raha kummardamine lõpetaks inimeste meeltes kahestumise, likvideeriks sügavale juurdunud ja inimolemusele peaaegu loomupäraseks saanud kaksikmoraali, mis ühiskonda mürgitab.“

„ Usk võimalusse saatust ära osta on olnud mõistusega inimese alatine kaaslane.“

„Raha on meie jumal! Raha on meie teejuht! Raha on meie mõistus! Raha on meie au!“ (rahakummardajate kreedo, neli tõotuslauset)

„…ka usk on tänapäeval meelelahutus…“

 

Teised arvavad:

Sirp
Looming
Klassikaraadio
Loterii
Sehkendaja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 07/05/2012 in holger kaints, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Asko Künnap „ja sisalikud vastasid”

Asko Künnap „ja sisalikud vastasid” [kolmes kirjas]
Näo Kirik, 2003

Tutvustus: Luulekogu “Ja Sisalikud vastasid (kolmes kirjas)” on luuletaja, disaineri, raamatukujundaja, illustraatori ja reklaamitegija Asko Künnapi raamatuks vormunud maailmamudel, mille koostamisel pole ta unustanud end ka fotograafi ja fondiloojana lansseerida. Samas võib Sisalikke käsitleda ka kaanetatud näituse või raamatukujunduse õppematerjalina edasijõudnuile. Ja seda kõike paraja annuse huumori ja eneseirooniaga. Võtme selle raamatu lahti harutamiseks annab kirpväike kiri üheksanda leheküljel: pisemgi tekst väärib lugemist.

xxx

Õhtu langedes

Nüüd, kui kõik meis on
tardunud tuhaks
ja sellest tuhast tehtud
uit-tuuline liivarand,
kuhu mürades jooksevad lapsed,
me alla luiteid jalutame,
saableist lõikeheinas
sellesama mere äärde,
seitse aastat nooremaina,
tooremaina, targemaina,
mere äärde, milles oli saari
ja noogutavaid kalu,
kus randa püstitati helehalle
julgustavaid telke,
kus kajakad, ritsikad, sorrid
olid viisakalt vait.

Nüüd, kui kõik meis on
tardunud tuhaks,
ja sellest tuhast tehtud
uit-tuuline liivarand,
ei julge ma enam sinna randa
minemata jätta,
ei julge õhtu langedes.  (lk 20)

xxx

autorist
kuldmuna
2003.aasta 25 kaunima raamatu hulgas

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 03/05/2012 in asko künnap, loetud teosed

 

Sildid: , , ,