Robert Seethaler „Tubakapoodnik“
Varrak, 2015
Moodne aeg
Tutvustus: On aasta 1937. Salzkammerguti külakesest pärit 17-aastane Franz Huchel kolib Viini ja asub õpipoisina tööle väikeses ajalehtede ja tubakatoodete poes. Ühel päeval kohtub ta poe püsikunde Sigmund Freudiga. Kuulus professor, kellest isegi temasugune provintsipoiss on kuulnud, lummab teda seletamatul kombel.
Kui Franz armub ülepeakaela böömlannast varieteetantsijasse Anezkasse, püüab ta Freudilt nõu küsida, kuidas nüüd edasi elada. Kuid maailmakuulsale psühhoanalüütikule on naissoo käitumine vaat et sama suur mõistatus kui Franzule. Hoolimata sellest – või just seetõttu – saavad kahest nii erinevast mehest sõbrad. Paraku on aeg selline, mis sekkub julmalt noore Franzu alles kujunevasse maailma. 1938. aasta kevadel marsivad natsi-Saksamaa väed Austriasse ja Freud, vana, habras, haige mees, peab oma kodu maha jätma.
Austria viimaste aastate üks hinnatumaid kirjanikke Robert Seethaler (snd 1966) pälvis palju tähelepanu ja tunnustust juba oma 2006. aastal ilmunud debüütromaaniga „Die Biene und der Kurt“. Sellest ajast saati on talle jagunud mitmeid auhindu, muu hulgas ka filmistsenaariumide eest. Lisaks on ta näitlejana üles astunud nii teatrilaval kui filmides. Seethaler elab vaheldumisi Viinis ja Berliinis. 2012. aasta sügisel ilmunud „Der Trafikant” on Seethaleri neljas romaan. Möödunud aastal ilmus tema seni viimane romaan „Ein ganzes Leben”.
Hea lugemine oli. Ühelt poolt kerge lugemine, aga mitte kergemeelne. Kuigi üks põhiteema on ühe noormehe esimene armumine ja sellega seonduv segadus, elevus ja hingevalu. Ja selles osas tundsin veidi sarnasust just eelnevalt loetud Tammsaare jutustustega. Aeg ja taust muidugi veidi teine. Loole annavad omapärase nüansi noormehe jutuajamised Freudiga.
Katked
„olen nüüd juba päris tükk aega siin linnas olnud, kuid ausalt öeldes paistab kõik mulle aina võõram. Aga võibolla on see kogu eluga nii: sünnist alates iga jumala päevaga lähed iseendast natukene kaugemale, kuni ükskord oled omadega puntras. Kas võib äkki tõesti nii olla?“ (lk 53)
„Kuidas saab säärasel pikal lausel nii lühike tähendus olla?“ „Lausetega on sageli nii. Kes palju räägib, sellel on enamasti vähe öelda,“ vastas Freud pisut tusaselt. (lk 60)
„Ma lihtsalt ei tea. Põhimõtteliselt ei tea ma üldse mitte midagi!“ „Vähemalt on see tõdemus esimene samm järsul trepil teadmise poole,“ ütles Freud. (lk 106)
„Tegelikult oli see ju päris kummaline, kuidas ajalehed pasundasid oma kogu tõde suurte, paksude tähtedega, et seejärel kohe järgmises väljaandes jälle väikeste tähtedega kirjutada või vastavalt asjaoludele see hoopis nurka heita. Hommikuse väljaande tõde on praktiliselt õhtuse väljaande vale, mõtles ta, mis omakorda mäletamise jaoks igatahes suuremat rolli ei mängi. Mäletatakse nimelt enamasti nagunii mitte tõde, vaid ainult seda, millest piisavalt valjusti karjuti või mis piisavalt rasvaselt trükiti. Ja kui säärane mälestustesahin on piisavalt kaua kestnud, siis millalgi saab sellest ajalugu, mõtles ta lõpuks.“ (lk 122)
„Kui saaks heita pilgu inimeste pähe, mõtles Franz, aga ainult magamise ajal. Päevasel ajal ei taha ju tegelikult sugugi teada, mis inimestel mõttes on, pealegi ei tasu ühe keskmise pea seest nagunii liiga palju oodata. Öösel aga, arutles ta edasi, vaiksetel, pimedatel tundidel, on pilt hoopis teine. Siis pole inimestel iseenda ettevaatlikkus enam tee peal ees ja kõik hirmud, himurused ja totrused võivad takistamatult kolus ringi kummitada.“ (lk 142-143)
„Mul on tunne, nagu oleksin paat, mis on äikesehoos aerud kaotanud ja nüüd vaid täitsa mõttetult siia-sinna hulbib.“ „Teil on selles suhtes õieti palju parem, härra professor,“ lisas ta pärast lühidat vaikimist. „Te teate täpselt, kuhu lähete.“ Freud ohkas. „Ometigi tuleb enamik teedest mulle juba kuidagi tuttav ette. Aga tegelikult pole ju üldse meile määratud oma teesid tunda. Meile on just määratud neid mitte tunda. Me ei sünni ilma selleks, et leida vastuseid, vaid et esitada küsimusi. Kobatakse nii-öelda igaveses pimeduses ringi ja ainult suure vedamise korral võib vahel näha valgust välgatamas. Ning ainult hulga julguse või järjekindluse või rumalusega, või kõige parem, kui nende kõigega kokku võib siia-sinna ise mingi märgi maha panna!“ (lk 184)
„Üks asi on küll veider: mida pikemaks muutuvad päevad, seda lühem tundub oma elu. Vastuolu, aga nii see on. Ja nüüd küsin ma teilt: mida teevad inimesed selleks, et oma elu pikendada ja päevi lühendada? Nad räägivad. Nad räägivad, latravad, lobisevad ja jutustavad, ja seda praktiliselt vahet pidamata. Ja kui sa ka mõnikord arvad, et nüüd lõpuks saab rahu, ütleme näiteks kirikus või veel parem – kalmistul, siis – olge lahke – hakkab juba jälle keegi mokalaata pidama! Tõenäoliselt on sama lugu isegi taevas või maa all: kellelgi on alati suumulk lahti. Aga ühte ma teile veel ütlen: enamiku sellest, mis inimestel päeva jooksul üle huulte tuleb, võid kohe solki visata! Kuna kõik küll räägivad, aga keegi midagi ei tea. Keegi ei saa aru. Keegi pole kursis. Kellelgi pole aimu. Kusjuures tänapäeval võib-olla ongi parem, kui sul liiga palju aimu pole. (lk 195)
nõudmiseni 