Kaarel Kressa „Vereurmarohumesi“
Ji, 2011
xxx
Seegi on klišee, ma enda ajusopist kuulen.
Tõmban õlgadele tagi,
kiirustades poodi.
Lasksin kaotsi oma ande. Tahtsin luua luulet,
muusata poeet on aga üksnes veel üks joodik.
Noorus läheb mööda.
Iga lõbujanus jobu
arvab mingil hetkel, et ta ees on lahti ilm.
Ootab aga igav amet,
odav kõrts ja kodu.
Elu voolab mööda – nagu Kaurismäki film. (lk 8)
xxx
nõudmiseni 