Merethe Lindström “Vaikuse päevad”
Eesti Raamat, 2013
Põhjamaade romaan
Tutvustus: Abielupaar, kellel on kolm last ja hulk lapselapsi, on sõlminud sõnatu kokkuleppe minevikust mitte rääkida. Kui mees üha rohkem endasse sulgub ja rääkimise koguni lõpetab, otsib naine teed, kuidas üksindusest ja vaikusest pääseda. See on pingeline peredraama vaikimisest ja vaikusest, lugu armastusest kahe inimese vahel, kes on kunagi teinud kogu oma olemasolu määratlevaid valikuid ja kes on sunnitud lõpuks tunnistama, et mõningaid asju ei saa kõrvale tõrjuda. Minevik üksnes ei kummita, vaid on kogu aeg siinsamas. Ühel hetkel nihkuvad saatuslikud sündmused taas naise ellu ja teadvusse.
Norra kirjaniku Merethe Lindstrųmi romaan „Vaikuse päevad“ sai 2012. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.
“Mulle on selgeks saanud, et hääl, sõnad on sissepääsuks temasse. Aga ka meisse. Tundub, nagu oleks ta endasse tõmbunud, end sulgenud. Samamoodi nagu see vana tänav, kus me noorpaarina elasime, suleti liikluseks, liiklus suunati ümber ja tänav hüljati. Tundub, nagu viibiks ta teises majas, teises kohas, kuhu mina sisse ei pääse, ma näen, et ta käib seal ringi, muigab millegi üle, toimetab midagi, ma panen seda kõike tähele, ja tema vaatab mind aknast, seisab ukse peal. Eemal.” (lk 101)
“Neid võib nimetada mälujälgedeks ajus. Lugesin sellest kusagilt. Kui sul on millestki mälestus, kui sellest on juba küllalt palju aega möödas ja sa oled seda küllalt palju kordi meenutanud, võivad sünaptilised seosed kinnistuda. Ja neil aju osadel, mis tegelevad mälestuste säilitamisega, ei ole enam vaja selle väljatoomisega tegeleda, see on muutunud otsekui jäljeks, fotoks, pildiks, mis jääb sinna tõenäoliselt alatiseks.” (lk 159)
nõudmiseni 