RSS

Rubriigi arhiiv: viktor pelevin

Viktor Pelevin “Tšapajev ja Pustota”

Viktor Pelevin “Tšapajev ja Pustota”
Varrak, 2001
Moodne aeg
Kirjastaja kirjutab: “Viktor Pelevin (s. 1962) on tänapäeva vene kirjanduse üks säravamaid ja vastuolulisemaid kirjanikke. Esindades üle kolmekümne aasta vanuseid vene intelligente, kirjutab ta põlvkonnast, kes kasvas üles ideaalideta maailmas. Mingis mõttes tekitas see neis aga vajaduse neid ideaale otsida, olgu siis pealegi, et iroonilise muigega. 1996. a. ilmunud romaani “Tšapajev ja Pustota” on Pelevin ise kirjeldanud kui maailmakirjanduse esimest romaani, mille tegevus toimub absoluutses tühjuses. Peterburi tuntud luuletaja Pjotr Pustota leiab end ootamatult komissari rollis legendaarse Tšapajevi ja tema kuulipildur Anja juures. Ja seejärel järgneb tõeline intellektuaalne tulevärk, milles on põhiküsimuseks identsus, Venemaa ajalugu ning budistlik filosoofia. Raamat tõi Pelevinile rahvusvahelise tunnustuse ning seda on tõlgitud paljudesse keeltesse.”

Raamatu lugemine läks vahepeal veidi konarlikult – jäi tunne, et raamatu paremaks mõistmiseks oleks tarvis paremaid taustateadmisi. Nimelt oli see minu esimene kokkupuude Peleviniga ning peab tunnistama, et ka Tšapajevi tegelaskuju varasemast üsna võõras – vaid udune teadmine, et miskeid anekdoote temast on:) Sellest hoolimata oli vahepeal jälle väga nauditavaid kohti ka.

Katkeid raamatust:

“…elu on teater. Üldteada fakt. Aga on üks asi, millest räägitakse hoopis harvemini, ja nimelt sellest, et eluteatris on iga päev uus näidend.” (lk 14)

“… mida kavalam ja häbematum on inimene, seda kergem on tema elu./—/ Ja tema elu on kergem just sellepärast, et ta kohaneb muutustega kiiremini /–/ on olemas häbematu kavaluse tasand, kus inimene aimab muutused ära veel enne, kui need aset leiavad, ja seetõttu kohaneb nendega märgatavalt kiiremini kui kõik teised. Veelgi enam, eriti nutikad lurjused kohanevad nendega koguni enne, kui need muutused toimuvad.”
“Ja mis siis?” “Ei muud, kui et kõik muutused maailmas toimuvad eranditult tänu sellele eriti nutikate kambale. Sest tegelikult ei aima nad üldsegi tulevikku ette, vaid kujundavad seda, roomates sinnapoole, kust nende meelest tuul puhuma hakkab. Seejärel ei jää tuulel enam muud üle kui tõepoolest hakatagi sealt puhuma.” (lk 46)

“Ma leian, et hea psühhiaater peab vältima ravimeid – /–/Need on nagu kosmeetika. Ei lahenda probleeme, vaid ainult peidavad neid kõrvalise pilgu eest. ” (lk 47)

“Kuldne õnn on see, kui vaba mõtte eriline lend annab võimaluse näha elu ilu.” (lk 231)

“Maailm, kus me elame, on lihtsalt kollektiivne visualiseering, mida tegema meid õpetatakse sündimisest saadik. Tõtt-öelda on just see ainuke asi, mida üks põlvkond teisele edasi annab. Kui küllaldane hulk inimesi näeb seda steppi, rohtu ja suveõhtut, tekib meil võimalus näha seda kõike nendega koos. Kuid ükskõik millist vormi meile minevik ka ette ei kirjutaks, tegelikult näeb igaüks meist elus ikka ainult omaenese vaimu peegeldust. Ja kui te leiate enda ümbert pilkase pimeduse, siis tähendab see ainult, et teie enda sisemine ruum on öö sarnane. ” (lk 247)

“Armastus tekib tegelikult üksinduses, siis, kui tema objekti pole lähedal, ega ole suunatud niivõrd tollele, keda armastad, kuivõrd mõistuse konstrueeritud kujule, mis on originaaliga üsna nõrgalt seotud. ” (lk 298)

“Vabadus saab olla ainult üks – kui sa oled vaba kõigest, mida ehitab mõistus. Ja selle vabaduse nimi on “ei tea”. Teil on täielikult õigus. Teate, on olemas niisugune väljend – “lausutud mõte on vale”. Tšapajev, ma ütlen teile, et ka väljaütlemata mõte on vale, sest igas mõttes on juba olemas öeldavus.” “Seda ütlesid sa hästi, Petka, ” kostis Tšapajev. “Niipea kui ma tean,” jätkasin ma, “ei ole ma enam vaba. Kuid ma olen absoluutselt vaba, kui ma ei tea. Vabadus – see on see kõige suurem saladus.” (lk 315)

Teised arvavad: