Kirjastaja kirjutab: Peter Camenzind on väikeses Šveitsi külas sündinud noormees, kes lahkub isakodust ja läheb ülikooli õppima. Ta ei taha valida rutiinset akadeemilist karjääri ja asub mööda ilma rändama. Camenzindi teele jäävad nii looduskaunid paigad kui ka lõbustuskohad, samavõrd oluline on ka tema vaimne teekond eneseleidmiseni.
“Peter Camenzind” on Hermann Hesse autobiograafiliste sugemetega debüütromaan, mis ilmus 1904. aastal. Sarjast „Punane raamat“, Tänapäev, 2007
Katkeid raamatust:
„Muide, pole midagi tulutumat kui järelemõtlemine kellegi üle, keda sa armastad. Sellised mõttekäigud on nagu teatavad rahva- ja sõdurilaulud, kus esineb tuhandeid asju, kuid refään pöördub kangekaelselt tagasi sealgi, kuhu ta üldse ei sobi.” (lk 56-57)
„Ah, armastus pole selleks, et meid õnnelikuks teha. Ma arvan, et ta on olemas selleks, et meile näidata, kui tugevad me võime olla kannatuses ja selle kandmises.” (lk 59)
„Kes on nii vahva kui tema? Kes on nii jaunis, fantastiline, pöörane, rõõmus ja raskemeelne? Ta on kangelane ja võlur. Ta on võrgutaja ja Erose vend. Ta suudab võimatut; vaesed inimsüdamed täidab ta ilusate ja imeliste luuleteostega. Minust, erakust ja talupojast, tegi ta kuninga, luuletaja ja targa. Tühjaks jäänud elupaate koormab ta uute saatustega ja karile jooksnuid ajab suure elu tõtakasse hoovusse tagasi.
Selline on vein.“ (lk 62-63)
„Paljud ütlevad, et nad „armastavad loodust”. See tähendab, et neile pole vastumeelt olukorrale vastavalt looduse väljapakutud võludel endale meeldida lasta. Nad lähevad loodusesse ja rõõmustavad maa ilu üle, tallavad aasad ära ja kisuvad lõpuks terve hulga lilli üles ning murravad oksi, et neid peagi minema visata või näha neid kodus närbumas. Nii armastavad nad loodust. Neile meenub see armastus pühapäeval, kui on ilus ilm, ja neid liigutab siis nende hea süda. Neil ju poleks seda vaja, sest „inimene on looduse kroon”. Oo jaa, kroon! „ (lk 89-90)
„Ma tundsin ilma erilisema kahetsuseta, et olen noorusaegadest välja kasvanud ja jõudmas küpsesse ikka, mil õpitakse omaenda elu vaatlema lühida teelõiguna ning iseennast rändurina, kelle kulg ja lõplik kadumine maailma suurt ei loksuta ja teda kinni ei pea. Sul on sinu elusiht, on oma lemmikunistus, kuid sa ei tunne ennast ilmaski asendamatuna, ning teel olles lubad endale tihtilugu jõudeaega, et ilma süümepiinadeta päevateekond vahele jätta, rohu sisse pikali heita, mõnd lookest vilistada ja tagamõtteta rõõmustada armsa oleviku üle.” (lk 105)
Teised arvavad:
Heinsaar ja Hesse sulasid ühte
1year100books.wordpress.com
Ecopunks
Peter Camenzind and its enduring relevance
nõudmiseni 