Michel Houellebecq “Elementaarosakesed”
Varrak, 2008
Moodne aeg
Kirjastaja kirjutab: Michel Houellebecq (sünd. 1958) on praegusaja kõmulisemaid ja loetumaid prantsuse kirjanikke, kelle ühiskonnakriitilised teosed ja provokatiivsed sõnavõtud meedias on kodus ja kaugemalgi üksjagu furoori tekitanud. Debüteerides 1994. aastal romaaniga „Võitlusvälja laienemine“, mille tõlge ilmus Varrakus 2005. aastal, kujutab „Elementaarosakesed“ (1998) endast Houellebecqi läbilöögiromaani, mida on tänaseks tõlgitud paarikümnesse keelde ja mis on linastunud ka kinolinal. „Elementaarosakesed” jutustab kahest poolvennast: Bruno on emotsionaalselt saamatu küünik, kes püüab endale elus kohta leida, teine vend Michel on juba illusioonidest vabanenud, tema on teadlane, kes tegeleb geneetiliste manipulatsioonidega, mille eesmärk on luua uus sootu ja surematu inimene, kes oleks eluks paremini kohastunud.
Olin väga pikalt plaaninud seda raamatut lugeda. Raamat osutus veidi teistsuguseks kui ootasin. Autorilt olin varem lugenud tema esimest teost ”Võitlusvälja laienemine”, mis mulle meeldis. ”Elementaarosakesed” oli oma kandva idee poolest üsna samasse auku – eks ta kõik üks üksikute inimeste masendav maailm ole. Aga tuleb tunnistada, et seda raamatut oli veidi raskem lugeda.
Katkeid raamatust:
“Tolles noores poisis oli olnud midagi väga puhast ja õrna, igasugusest seksuaalsusest ja erootikatarbimisest puutumatut. Oli lihtsalt iha puudutada armastavat keha ja tunda armastavate käte embust. Õrnus on vanem kui võrgutamine, seepärast ongi nii raske lootust kaotada.” (lk 43)
“Üksi vananevatele meestele pole vaja üldsegi nii palju kaasa tunda kui samas olukorras naistele. Mehed joovad halba veini, jäävad magama ja nende suu haiseb; siis nad ärkavad üles ja hakkavad otsast pihta; nad surevad üsna noorelt ära. Naised võtavad rahusteid, teevad joogat, käivad psühholoogide juures; nad elavad väga vanaks ja kannatavad rängalt. Nad müüvad oma nõrgaks jäänud ja inetuks läinud keha; nad teavad seda ja kannatavad selle pärast. Ja ometi ei jäta nad järele, sest nad ei suuda armastuse otsimisest loobuda. Nad jäävad kuni lõpuni selle illusiooni ohvriks. Teatavast vanusest peale on naisel küll alati võimalik ennast mõne munni vastu hõõruda; aga teda ei armasta enam kunagi mitte keegi, Mehed lihtsalt on niisugune ja kogu lugu.” (lk 115-116)
“Oma elu hetkesündmusi kaaludes kõigume me pidevalt juhusesse uskumise ja paratamatu ettemääratuse vahel. Ent niipea kui tegemist on minevikuga, pole meil enam mingit kahtlust: meile tundub, et kõik läks nii, nagu see pidigi tõepoolest minema. ” (lk 148)
“Enamik naisi on teismeeas väga erutatud, nad on väga huvitatud poistest ja seksist; aga siis nad vähehaaval väsivad, neil ei ole enam erilist tahtmist jalgu laiali ega tagumikku kuulekalt uurakile ajada; nad otsivad õrna suhet, mida nad ei leia, kirge, mida nad ise ka ei suuda õieti tunda; siis algavadki neil rasked aastad.” (lk 194)
“Iha ja nauding kui kultuurilised, antropoloogilised, teisesed nähtused ei aita seksuaalsust peaaegu üldse seletada; kaugel sellest, et need oleksid määravad tegurid – vastupidi, need on igas mõttes sotsiaalselt määratud. Romantikale ja armastusele tuginevas monogaamses süsteemis võib nendeni jõuda üksnes armastatud olendi vahendusel, kes on põhimõtteliselt üks ja ainus. Liberaalses ühiskonnas, kus elasid Bruno ja Christiane, pakkus ametlik kultuur (reklaam, ajakirjad, ühiskondlikud ja tervishoiuasutused) välja seiklusel põhineva seksuaalelu mudeli: säärases süsteemis ilmnevad iha ja nauding võrgutamisprotsessi tulemusel, mille puhul tõstetakse esile uudsust, kirge ja individuaalset loovust (samu omadusi nõutakse muuseas ka töötajatelt nende ametialase tegevuse raames). ” (lk 202)
“Me suhtleme inimestega aastaid, vahel ka aastakümneid, ja tasapisi tekib harjumus vältida isiklikke küsimusi ja tõesti olulisi teemasid; aga me säilitame lootuse, et kunagi hiljem, soodsamas olukorras saame just nimelt nende küsimuste, nende teemade juurde asuda; määramatuks ajaks edasi lükatud inimlikuma ja terviklikuma suhte perspektiiv ei hääbu iialgi täielikult, lihtsalt seetõttu, et ükski inimsuhe ei mahu lõplikult kitsastesse ja muutumatutesse raamidesse. Niisiis säilib “ehtsa ja sügava” suhte perspektiiv; see säilib aastaid, vahel ka aastakümneid, kuni mingi lõplik ja brutaalne (enamasti surma valdkonda kuuluv) sündmus näitab, et on hilja, et ka see “ehtne ja sügav” suhe , mille kujutlust me endas kandsime, ei saa teoks suuremal määral kui mõni teine.” (lk 222)
“Annabelle’i teismeeast oli möödunud kakskümmend viis aastat, ning kui uskuda küsitlusi ja ajakirjandust, siis olid asjad väga palju muutunud. Tänapäeva tüdrukud olid teadlikumad ja ratsionaalsemad. Nad muretsesid ennekõike hea hariduse pärast, püüdsid ennekõike tagada endale väärika tööalase tuleviku. Poistega väljaskäimine oli neile lihtsalt vaba aja veetmise viis, meelelahutus, mis ühendas enam-vähem võrdsetes osades seksuaalse naudingu ja nartsissistliku rahulduse. Järgmisena püüdsid nad sõlmida mõistliku abielu, mis põhineks abikaasade sotsiaalsete ja ametialaste positsioonide vastavusel ning teatud määral ka ühisel maitsel. Muidugi mõista jätsid nad ennast sel kombel ilma kõigist õnnelikuks saamise võimalustest – kuna need on lahutamatult seotud mõistuse praktilise kasutamisega kokkusobimatute ühtesulamisel põhinevate regressivsete seisunditega -, kuid nii lootsid nad pääseda sentimentaalsetest ja moraalsetest kannatustest, mis olid piinanud nende eelkäijaid. See lootus kustus muide üsna kiiresti; kirepiinade kadumine tegi tee vabaks tüdimusele, tühjusetundele ning ängistavale vananemise ja surma ootusele. ” (lk 233-234)
Teised arvavad:
Ekspress 
EPL
veel üks EPLis
Postimees
Sirp
Õhtuleht
Avaldatud mõtted
Sehkendamine
Südamelähedaselt
Kaur Riismaa “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”
nõudmiseni 