Tõnu Õnnepalu “Mandala”
Varrak, 2012
Kirjastaja kirjutab: Kui kirjanik kolib Kollasesse majja, leiab ta eest kaks musta kassi. Õieti vastu kirjaniku tahtmist saavad neist tema elu ja üldse inimelu lõbusad peeglid. Nende loo jutustamine viib aina uute lugude juurde, mis põimuvad ja moodustavadki lõpuks “Mandala” mustri. Seal on oma koht nii kassidel kui nende peremehel, aga ka väikesel poisil Joosepil, vana mõisa ammukadunud rahval ning selle uutel asukatel… Kõik nad (vähemalt inimesed, kui ka mitte kassid) on otsinud ja otsivad oma õnne valemit. Mõnikord see tundub ju nii käegakatsutav ja lihtne, just nagu Ladhaki munkade värviline liivajoonis…
Väga armas raamat. Sobib hästi praegusesse varasügisesse… veidi nukker ja mõtlik, kuid ei ole täis masendust… nagu varasügiseski on halluse ja vihma kõrval värviküllust ja küpsust.
Ja ka välimuselt kaunis raamat!
Katkeid raamatust:
“Enesekriitikas on kassid tugevad: nad ei lasku selleni iial.” (lk 9)
“Ja kes on öelnud, et armastus esimesest pilgut on just see kõige parem asi? Kassid selles küll nii veendunud ei ole. Esimesest pilgust, kena, aga mis siis saab, kui kümnendas vilksatab juba kahtlus, sajandas tüdimus? Ei, parem olgu ka kolmesajas veel ükskõikne, ärgu nähkugi meid. Aga siis – kes neid pilke jõuabki enam lugeda – , ühel õhtul, kui kirjanik istub Kollase maja “paraadtrepile”, päevasest haamerdamisest väsinud, ja kassid tulevad mõlemad sinna lähedusse (/-/), jääb ta korraga vaatama. Naeratab, muigab natuke./—/
Nojah, eks see esimesest silmapilgust ole muidugi ilus. Aga seda ei saa olla rohkem kui korra elus. ” (lk 11)
“Igatahes, kodust lahkumine oli vabanemine. Iga kord. Iga uus koht, uus elu, uus suhe tundus õige. Natukeseks ajaks. Aga natukese aja, hiljemalt mõne aasta pärast, oli jälle selge, et see pole siiski see. Ta katsus kuidagi aru saada, mis siis on. Võib-olla sellepärast saigi temast lõpuks kirjanik.” (lk 115)
“Armas kiisu annab alati ainet vestluse alustamiseks” (lk 150)
“…inimene küll otsib, aga ei talu täiuslikkust.” (lk 156)
“Ta on üksi, sest ta tahab olla üksi. Nojah, alati ei taha. Aga alati ei taha ka koos olla. Vahel on enda mõtted huvitavamad kui teine inimene. Siis on nii, nagu kõnnikski seal pimedas ta kõrval keegi.
Võib-olla on üksijäämiseks tuhandeid teid, aga kirjanikuga oli asi pigem lihtne. Ta kippus oma sõbrad, isegi oma sõbra teinekord lihtsalt unustama. Tal oli huvitav oma mõtetega, ta ei vajanud sel hetkel mitte kedagi. Aga sõprus on nagu aed. Kui sa ta lohakile jätad, ta metsistub. Väga ruttu muide. Varsti on veel vaid näha, et seal oli kord aed. Kes ei oleks maal neid mahajäetud aedu näinud? Mõni vana äranäritud õunapuu veel meenutabmidagi, mõni pojengipõõsas, paar nartsissi, mis igal kevadel metsiku rohu sees ikka veel õitsema hakkavad. Aia saab muidugi uuesti üles harida, aga see on siis juba üks teine aed.
Nende oma mõtetega aga oli huvitav vaid mõnda aega. Seni, kuni nad kirja said. Siis enam polnud. Siis tulid sõbrad jälle meelde. Keegi polnud enam tükk aega helistanud. Õige jah, alguses nad ikka helistasid, aga kaua sa helistad, kui sulle ei helistata, kui ollakse teises otsas nii eemalviibiv, just nagu oodataks kannatamatult, millal kõne lõpeb.” (lk176-177)
“Tegelikult meeldib kõigile neid tõelisi kirju saada. Ja isegi saata. Moodne elu on selle naudingu meilt lihtsalt röövinud, midagi samaväärset asemele andmata, uus on vaid “mugavam”, nagu öeldakse. See ongi, rääkis ta kassidele, vanade asjade kadumise juures nii kurb, et tegelikult ei asenda neid miski. Nojah, nii nagu kadunud olendeid ei asenda keegi. Tulevad lihtsalt uued ja ükskord nad ei mäletagi enam…” (lk 183)
“Kordamine on kirjutamises halb vaid välises, kaubanduslikus mõttes. Lugeja tahab, et oleks huvitav, uudne (milline pettus – aga selle ohvriks me üha langeme!). Kui hakkad korrutama, lähed talle igavaks, ta ei soovita oma sõbrale; et osta, põnev on. Aga kirjutamise sees on kordamine puhas õndsus. Teema lõputute variatsioonidega – mida muud see meie elu siis on?” (lk 226)
“Nii nende rollimängudega on. Nad pole iial täiesti süütud. Kui hakkad aednikuks, lähedki natuke aednikuks kätte, hakkad metsavahiks, võibki sulle märkamatult külge sigineda see metsavahtide mood omaenda filosoofiat arendada. Raskemal kujul võib see olla küllaltki phtlik. Viia elust liiga kaugele.
Õnneks on tal endiselt ta kassid, kes iial elust kaugele ei eksi. Võib-olla ongi nende salajaseks ülesandeks hoida inimest tema mõtete eest. Vähemalt natukene.” (lk 244)
Teised arvavad:
Sirp
Postimees
Klassikaraadio “Uus raamat”
intervjuu autoriga
autor raamatust
Järjejutt
nõudmiseni 