Andrus Kivirähk „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust”
Eesti Keele Sihtasutus 2013
Väga mõnus raamat. Sobis ideaalselt suvepuhkuse ajal maal lugemiseks (kuigi sobib lugemiseks ka muul ajal;)) raamatu alapealkiri ütleb kõik: pildikesi heade inimeste elust. Taustaks võib kuulata Sõpruse pst „Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head“ 🙂
Eks, me kõik tahame vahel „kuhugi kaugele ära, maailma otsa“, mõni lähebki, iseasi, kas ta sealt leiab seda, mida otsima läks;) Aga enamasti siiski jääb see vaid mõtteks, hetke-emotsiooniks, kui tuju kehv ja kõigest kõrini. Selleks, et tuju paraneks piisab ju tihti väga vähesest ja järsku tundub „maailma ots“ tülikalt kaugel ja et tegelikult on ju siingi hea:) Nii lihtne see ongi. Lihtne, ilus ja armas raamat.
Katked:
„Ilm oli hall ja elu igav. Tuli jälle tööle minna ja tegeleda tobedate asjadega. See tegi kurvaks. Sellistel päevadel oleks tahtnud lahkumisavalduse laksudes lauale lüüa ja otsejoones uksest välja kõndida, minna näiteks kuhugi parki, istuda pingile ja jääda sinna kauaks, väga kauaks, lihtsalt istuda, vaadata möödujaid, vaadata taevast ning mitte millelegi mõelda. Või minna ümbermaailmareisile, nagu oli kõnelenud Rein? See nõuaks ehk liiga palju sekeldamist, pigem oleks tore, kui maailm ise sinust mööda rändab, aga sina istud pingil ja lihtsalt vaatad ja imestad.“ (lk 36-37)
„Küll on hea, kui ilmas on lahkeid inimesi.“ „Oh neid ikka on!“ „Teate, on tõesti!“ nõustus Malle. „Mina olen pika elu ära elanud ja mina võin küll öelda, et enamik inimesi, keda mina kohanud olen, on head.“ (lk 47)
„Raamat on parem seltsiline kui koer. Koerale anna süüa ja vii jalutama, aga raamat ei kipu kuhugi.“ (lk 79)
„Kolmas kirjandusklubi liige Ülo lesis samal ajal aga oma kodus diivanil ja luges Victor Hugo „Hüljatuid“. Talle polnud mõte organiseeritud lugemisest algusest peale meeldinud ja seepärast oli temagi otsustanud edaspidi pargist eemale hoida. Lugeda tuli ikkagi üksi ja omaette, ta ei tundnud mingit vajadust oma muljeid teistega jagada. Mõnu peitus just vastupidises – aimduses, et seda, mida loed sina, ei loe enam mitte keegi teine ja seega võid sa end tunda erandliku ning väljavalitud isikuna: vana ja targa arheoloogina, kes avastab sügavalt koopast iidsed kaljujoonised ja otsustab saladuse enda teada jätta, kuna uudishimuliku pööbli hordid võiks õrnu muistiseid kahjustada.“ (lk 122)
„Ta tundis end Victor Hugo kirjasõbrana, kes loeb ridu, mis polegi teistele määratud. Oli nii mõnus olemine, et löö või nurru.“ (lk 123)
„Maailma otsas?“ kordas Rein. „Kas me oleme maailma otsas?“ „Miks mitte? See sõltub muidugi sellest, kust sa tulema hakkad. Mina hakkasin väga kaugelt. Ja jõudsin siia. Mulle meeldis siin. Ma ei kavatse siit lahkuda. Ja ma soovin, et siin ei sünniks asju, mida siin sugugi sündima ei pea. Et kõik kulgeks loomulikult, oma õiget rada mööda. Et kõik jääks nii, nagu on.“ (lk 345)
Teised arvavad:
Intervjuu autoriga (video, arvustus.com)
Ekspress
EPL
Ringvaade
Klassikaraadio
Postimees
Sehkendamine
Raamatukoi lugemislood
Südamelähedaselt
Madlike
Yugo arvab
nõudmiseni 