Sue Monk Kidd „Mesilaste salajane elu“
Moodne aeg
Varrak, 2008
Tutvustus: Sue Monk Kidd (s 1948) sündis ja kasvas Ameerika Ühendriikides Georgia osariigis, väikeses Sylvesteri linnas ning sealsete kogemuste mõju on tugevasti tunda ka tema romaanis “Mesilaste salajane elu”. Kirjanikuks saada tahtis ta juba lapsena, kuigi vahepeal meditsiiniõena töötades jäi see mõte unarusse. Ilukirjanduse vallas oligi tema esikteos käesolev romaan, mis ilmus 2002. aastal ning sai erakordselt sooja vastuvõtu osaliseks. Nüüdseks on raamatut müüdud üle 5 miljoni eksemplari, tõlkeõigused on omandanud 36 maad. Kirjaniku teine romaan “Merineitsi tool” ilmus 2005. aastal ja on samuti väga edukas. Praegu elab Sue Monk Kidd Lõuna-Carolinas ja jätkab kirjutamist.
“Mesilaste salaelu” jutustab 1964. aastal Lõuna-Carolinas toimuva loo Lily Owensist, kelle senist elu on saatnud ähmane mälestus pärastlõunast, mil tema ema surma sai. Kui Lily ägeda loomuga mustanahaline “asendusema” Rosaleen solvab linna kolme kõige hullemat rassisti, põgenevad nad Lõuna-Carolinasse Tiburoni – linna, kus peitub tema ema mineviku saladus. Kolm ekstsentrilist mesinikust õde võtavad nad ulu alla ja Lily pühendatakse mee ja mesilaste ning Musta Madonna paeluvasse maailma. See on silmapaistev romaan jumalikust naisjõust, lugu, mida naised veel aastaid üksteisele ja oma tütardele jutustavad.
Katkeid
„Aeg-ajalt lendas vihmapritsmeid, mis meie nägudele pihusid. Otsustasin, et ei pühi märga ära. See muutis maailma nii elusaks. Ma ei saanud midagi parata, et kadestan seda, kuidas korralik torm kõigi tähelepanu endale tõmbab.“ (lk 75)
„Kui su lemmikvärv on sinine, siis mispärast sa oma maja nii roosaks värvisid?“ Ta naeris. „See on May tegu. Ta oli sel päeval minuga kaasas, kui ma värvipoodi tooni läksin valima. Mina kujutasin ette mõnd kena beeži, aga May haaras pihku näidise nimega kariibi roosa. Ta ütles, et selle peale tekib tal tahtmine hispaania flamenkot tantsida. Ma mõtlesin: „Noh, see on kõige maitsetum värv, mida ma kunagi näinud olen, ja pool linna hakkab meist rääkima, aga kui see niimoodi May südant rõõmustab, eks ta peaks saama selle keskel elada.“
„Mina mõtlesin kogu aeg, et sulle meeldib roosa,“ ütlesin ma.
Ta naeris veel kord. „Tead, Lily, mõned asjad ei olegi nii olulised. Näiteks maja värv. Kui tähtis see kogu elu plaanis ikka on? Aga kellegi südant rõõmustada – vaat see on oluline. Kogu inimeste häda on selles…“
„Et nad ei tea, mis on oluline ja mis ei ole,“ ütlesin ma tema lauset lõpetades, ise selle üle uhke.
„Ma tahtsin öelda, et häda on selles, et nad teavad, mis on oluline, aga nad ei vali seda. Kas tead, kui raske see on, Lily? Ma armastan Mayd, aga ikkagi oli nii raske kariibi roosat valida. Kõige raskem asi maailmas on valida see, mis on oluline.“ (lk 142)
nõudmiseni 