Ingmar Bergman „Sügissonaat“
NyNorden, 2008
Tutvustus: «Sügissonaati» võib lugeda üheks Bergmani kõige läbikirjutatumaks ja kirjanduslikumaks käsikirjaks. Avades oma kangelannade teadvuse ja alateadvuse varjatumaid tahkusid, sunnib autor meidki enda sisse vaatama. «Sügissonaat» mõjub nagu jutlus. Üheski oma varasemas filmis pole ta rääkinud nii lihtsalt ja otse kui siin.
Etenduse tutvustus: „Sügissonaat” on liigutav ja erakordselt aus lugu perekonnasuhetest. Eva, tagasihoidlik 30-ndates aastates pastoriproua, kutsub pärast 7-aastast lahusolekut endale külla oma ema, kuulsa kontsertpianisti. Mõlemad, ema ja tütar, ootavad väga seda kokkusaamist, kuid rõõmus kokkusaamine muutub üsna pea öisteks suheteklaarimisteks. Ema ja tütre vahel on küll läheduseigatsus ja ehk armastuski, ent ka süü ja süütunne, viha, kahetsus, hüljatus, egoism. Bergman pakub erakordselt peent ja läbinägelikku sissevaadet ema ja tütre suhetesse, valusatesse lapsepõlvekogemustesse, naise ja kunstniku rolli ühendamise valikutesse. Film „Sügissonaat” valmis 1978. aastal, peaosades mängisid Ingrid Bergman ja Liv Ullmann, ent seda võrratut teksti on palju mängitud ka maailma teatrilavadel.
Etendust ma näinud pole ja filmi samuti mitte. Ainult tekstina väga hinge ei läinud.
xxx
Viktor: Mina ei tea, mida mõeldakse täiskasvanud olemise all.
Eva: Mina ka ei tea.
Viktor: Täiskasvanu on vahest see, kes oskab elada oma unistuste ja lootustega. Enam ei igatseta midagi.“ (lk 23-24)
xxx
nõudmiseni 